Käivad teise maailmasõja viimased tõmblused. Eesti on parasjagu sakslaste käes, september on juba lõpusirgel, aga ühe väikese puust linna lapsed pole veel kooli saanud, sest sakslased on koolimajja hospidali püsti pannud.

Ühel õhtul koputab Ülo (Alar Oja) uksele keegi härra Velirand (Heino Mandri) ja küsib poisi emalt laenuks aianduseteemalist raamatut. Ühtlasi pärib ta ka nagu möödaminnes nende Punaarmeesse mobiliseeritud isa kohta. Ülole ja tema sõbrale Olevile (Sven Mäses) tundub Velirand kohe kahtlane, sest tal on näpus nende kadunud õpetaja portfell ja ta elab õpetaja vanas korteris ning pidutseb seal koos saksa ohvitseride ja nende silmarõõmudega. Velirannaga ühes pundis on ka kohalik selgeltnägija (Ita Ever), kes laste usaldust ja muret oma sõjakeerises kaotsi läinud isade pärast kurjasti ära kasutab. Mõlemad on sakslaste nuhid ja poiste eesmärgiks saab lambanahka pugenud huntide paljastamine.

Päriselt juhtunud lugu

Eno Raua auhinnatud jutustus “Tuli pimendatud linnas”, mille põhjal “Tuli öös” sündis, põhineb osalt autobiograafial, tegelaskujudel on reaalsed prototüübid. Aga filmiversioonis ei juurelda palju selle üle, kas ka fašist võib olla inimene – siin on fašistid tõelised molkused ja veel suuremad molkused on need, kes fašistidega koostööd teevad, nendega tiiba ripsutavad ja oma inimeste peale kaebavad.

Ent – nagu iga nõukogudeaegset teksti, tuleb ka seda “filmiteksti” kahekordselt tõlgendada. Ühest küljest tõesti – paljastatakse fašiste ja provokaatoreid, rõõmustatakse venelaste võitude üle sõjarindel. Aga teisest küljest korraldatakse sakslastele ju oma väike jüriöö, jüriöö aga on vabadusvõitluse sümbol. Jutustus ilmus 1967. aastal ja film valmis 1973, see viie kaameraga üles võetud jüriöö tuli seal Rakvere linnuse tornis, tõeline vabaduse tõrvik, küllap kõnetas kaasaegseid kinosaalides nõukogude okupatsiooni tingimustes pisut teistmoodi.

Operaator Jüri Sillarti jaoks oli see esimene täispikk mängufilm nagu ka televisioonis režissöörina tegutsenud Valdur Himbeki jaoks. Sillart on rääkinud filmi saamisloost, et Tallinnfilmi peatoimetajal Lembit Remmelgal ei olnud järjekordselt midagi käiku lasta, mis Moskvas suurema vaevata läbi läheks. Aga kui järgmist filmi tegema ei hakata, siis võetakse lavastusraha ära. Nii ta siis lõikas ja kleepis Eno Raua jutustuse “Tuli pimendatud linnas” stsenaariumiks kokku ja Sillart tassis koos Rauaga Remmelgale keldrisse kasti konjakit tänutäheks.

Malli võeti “Kevadest”

Kuna “Tuli öös” oli alles teine lastega tehtud film ENSVs – esimene oli muidugi Arvo Kruusemendi “Kevade” –, siis on tsitaadid, parafraasid ja laenamised, õnnestunud eeskuju jäljendamise püüded mõistetavad. Koolitoa stseenid on äratuntavalt sarnase ülesehitusega, samuti Ülo-Arno ja Helduri-Tõnissoni omavahelised vestlused, kus sakslaste parve jõepõhja laskmise asemel kõneldakse nüüd küll hoopis selgeltnägija poole mineku otstarbekusest.

Filmi võtted kestsid peaaegu aasta – see on tänases mõistes ülipikk aeg. Samuti näitlejaharidusega nagu Kruusementki, usaldas Himbek siiski palju enam oma noort uljast operaatorit Sillartit, kes sai vabaduse katsetada ja filmi sisse panna kõik, mis südamel oli. Dünaamilise ja liikuva kaameraga on üles võetud poiste turnimised ja mängud Rakvere linnuse varemetes.

Jüriöö tuli tehti päriselt linnusesse – ei olnud siis mingit muinsuskaitset, kes oleks filmitegijate tiibu kärpinud.

Tuli öös

Tallinnfilm 1976

Režissöör Valdur Himbek

Stsenarist Eno Raud

Operaator Jüri Sillart

Helilooja Mati Kuulberg

Osades Alar Oja, Sven Mäses, Katrin Tamre, Jüri Karemäe, Rein Koort, Jüri Makarov, Heino Mandri, Ita Ever

DVD on müügil koos Eesti Ekspressiga alates 2. jaanuarist.

Filmidega saab tutvuda ja ­sarja tellida aadressil film.ekspress.ee.