Kujutage enesele ette hämarat, kemikaalihaisust läbiimbunud õppehoonet. Maja on tühi. Inimesed on ammu välja kolinud. Emeriitdotsent Tullio Ilomets üksipäini istub oma kabinetis, katseklaaside, pulbrite, raamatute ja paberivirnade vahel. Ilomets oli näinud, kuidas 1949. aastal siia laborid ehitati. Nüüd tuli tal siit välja minna, sest laboreid ootas ees lammutamine. Ilomets ei tahtnud ära minna. Üksipäini istus ta aasta otsa külmas majas. Ülikoolil oli küll plaan, et säilitada Tullio Ilometsa kabinet kõige oma kappide ja tõmbekastidega. Aga ehitajal oli ilmselt lihtsam kõik tühjaks lükata ja nii ta läks. Viimane, kes majast välja läks, oli Tullio Ilomets. Ka uues Chemicumis on Ilometsal oma tuba. Aga seal ta ei käi. Ta nimetab sealset mööblit saepurukäkkideks. Tal on nüüd uus töökoht, ta on Ülikooli ajaloomuuseumis konsultant. Ta tuleb Supilinnast Toomemäele jala. Teeb kolm peatust, et puhata, aga on Ülikooli ajaloomuuseumis kohal iga päev. Praegu on tal teoksil raamat Koerust, kust on pärit ta emapoolsed vanemad. Ja artikkel ajaloolisest klaasist, mis on muuseumis hoiul. 90 aastat ei ole tema töölusti kuidagi kahandanud. Ülikooli töötajate hingekirjas on ta juba 59 aastat.
« Avalehele 0 Kommentaari