Tulus euroäri
Eestis on sama hästi kui võimatu leida sobivat võrdlust sellele, mis toimub – juba kolmandat aastat ka meie osalusel – 1600 kilomeetri kaugusel Euroopa mandri südames.
Proovime siiski. Kujutage ette, et mingitel ajaloolistel motiividel sünnib Eesti valitsuses kindel otsus: Tartu ülikool peab igas kuus töötama ühe nädala Tallinnas.
Selleks tuleb rajada ülikoolile pealinnas teine hoonetekompleks, mis 12 nädalat aastas teenindab muidu Tartus töötavaid inimesi. Ülejäänud aja seisavad majad enamasti kasutuseta. Tallinna linn, kellele suur hulk külalisi meeldib, otsib välja firma, kes nõustub need majad ehitama ja ülikoolile kasumit taotlemata välja rentima.
Inimeste edasi-tagasi sõit ja Tallinna hotellid makstakse riigi poolt ülikooli eelarve kaudu kinni. Mööda maanteed vuravad rekkad, mis veavad kaste tudengite ja õppejõudude tööpaberitega.
Kokku tundub see ülimalt jabur rahva raha raiskamine, kuid olgu pealegi. Oletame, et valitsusel, kes sellise korra sisse seab, õnnestuks ellu jääda. Inimesed toksivad näpuga otsaette, aga harjuvad. Elu läheb edasi.
Pealinna söögikohtades ei leidu ühel nädalal kuus vaba lauda. Transpordi- ja hotelliärimehed hõõruvad käsi. Kuna Tallinnas ei jätku terve ülikooli majutamiseks hotellikohti, ööbib osa Tartu rahvast Tallinna-nädalal Pärnus, muist aga viiakse kiirlaevadega tudile Helsingisse ja hommikul veetakse tagasi.
Möödub paarkümmend aastat. Siis tuleb välja, et pealinn pole kinni pidanud lubadusest üürida majad n-ö omahinnaga, vaid on mõttetu ralli pealt igal aastal miljoneid kroone vahelt teeninud. Tõusevad hääled, et nüüd ometigi võiks kuluka reisimise ära lõpetada. Kuid kunagi tehtud otsuse muutmiseks ei saada konsensust.
Kuhu kulus raha
Lihtsustatud kujul kirjeldab eelnev tegelikku olukorda, mis valitseb Euroopa Parlamendis. Igal kuul pakivad tuhanded ametnikud koos saadikutega oma asjad, et reisida nädalaks Brüsselist 350 kilomeetri kaugusele Prantsusmaale Strasbourg’i. Maksma läheb see hinnanguliselt 200 miljonit eurot ehk 3,1 miljardit Eesti krooni aastas.
Itaalia partei Alleanza Nazionale andmetel vormistati mujal töötavatele EP ametnikele mullu Strasbourg’i 17 346 komandeeringut.
Nüüd kihab Strasbourg lisaks süüdistustest, et linn, kes üürib Euroopa Parlamendile kaht nende pruugitavast neljast hoonest, on kasutanud oma staatust kui üks "Euroopa pealinnu" ära hõlptulu teenimiseks.
Kaks suurt maja, üks sõjaaegse Briti peaministri Winston Churchilli ja teine Hispaania liberaali Salvador de Madriaga nimeline, kuuluvad Hollandi pensionifondile SCI-Erasme. Fond rahastas enamiku majade ehitusest 1970ndate lõpul ja üürib neid Strasbourg’i linnale. Linn üürib neid edasi europarlamendile.
Üks Soome esindajatest europarlamendis Alexander Stubb: "On kirjutamata reegel, et Euroopa Liidu institutsioonid sõlmivad asukohariikides lepinguid avaliku sektoriga ja nendelt lepingutelt ei teenita kasumit."
Mis aga nüüd selgus? 1979. aastast peale on europarlament maksnud Strasbourg’i linnale üüri 214 miljonit eurot. Strasbourg’i linn on maksnud Hollandi pensionifondile 133,5 miljonit eurot. Vahe on 80,5 miljonit eurot ehk üle 1,2 miljardi Eesti krooni.
Kolige täiega meile!
Strasbourg’i linnapea Fabienne Keller kohtus 15. mail EP saadikutega, jagas laiali paksu paki paberit dokumendikoopiatega ja teatas, et linnal on olnud majadega seoses niipalju kulusid, et suurem jagu rahast on hoonete sisse tagasi läinud. Ühtki seadust pole tema sõnul rikutud.
Hoolimata skandaalist ongi Kelleril põhjust loota, et linna majanduselule tulus "rekkaralli" käib edasi. Strasbourg kui üks europarlamendi istungipaik on kirjas kehtivates Euroopa Liidu aluslepetes. Muutusi saab teha kõigi riikide, s.t ka Prantsusmaa enda nõusolekul.
Saadikud Euroopa Liidu ainsas otse rahva poolt valitud kogus võivad ju kära teha, ning teevadki. Kuid neil ei ole õigust omaenda kogunemise paika valida.
Mida aga teatas saadikutele Strasbourg’i linnapea Keller?
"Teie ütlete, et Strasbourg’is käimine maksab 200 miljonit eurot aastas. Sama hästi võib öelda, et see on [Strasbourg’ist] Brüsselis käimise hind."
