Tundmatu Aafrika kunsti kogu Tartus
"Keegi ei ole sellest kogust huvitatud kui kunstist!" hüüatab minu vastas istuv lühikest kasvu hallipäine mees ja rüüpab tassist aeglaselt rohelist teed.
Guibert Hairson (56) on belglane. Ühe rahvusvahelise suurfirma infotehnoloogiakonsultant, kes võib nädala alguses viibida Liibanonis, nädala lõpus aga Mauritiusel.
Mõne nädala eest saatis ta mulle ühe neegriloo peale meili. "Kahju, et te ei kirjutanud haruldasest Aafrika kunsti kogust, mis kopitab ühe Tartu muuseumi keldris." Hairson teatas, et kaks Tartu ülikoolis arstiks õppinud venda Solomentsevit töötasid 1930ndatel Kongos ja kinkisid seal kogutud kunstiesemed Eesti Rahva Muuseumile (ERM).
"Mina ei ole sellest kogust midagi kuulnud," ütleb ajaloolane Harry Liivrand teadet uurides. "Tegin oma Aafrika kunsti praktikumi Leningradis."
Kas tõesti on Eestis haruldane Aafrika kunsti kogu, millest isegi kunstiteadlased ei tea?
Juhus tõi Eestisse
Paari Eesti firmasse investeerinud belglane elab Tallinnas Süda tänaval ühes vastvalminud korterelamus. Valgeks võõbatud kipsplaadist seintega euroremonti meenutavas sisekujunduses on raske saavutada eksootilist hõngu. Kuid Hairsonil on see õnnestunud.
Lamamistool, väärispuidust nikerdatud lauakesed, põrandal kuhi istumispatju. Seintel ripuvad aukohal raamides ebakorrapärase mustriga riidetükid. Kuba suguharu käsitöö, selgitab korteriperemees. "Need inimesed elavad pärapõrgus ja neil puuduvad geomeetriast igasugused teadmised."
Viimased 25 aastat määrabki Hairsoni elu tohutu huvi Aafrika kunsti vastu. Belglane kogub põhiliselt tekstiile ja nikerdatud peadega keppe, mida ei kasutatud mitte jalutamiseks, vaid relvana.
Aastal 1973 töötas Hairson Belgias infotehnoloogia õpetajana, kui sai pakkumise panna Zairi presidendi kantseleis üles arvutid. President Mobutu juures töötas ta kaks aastat, Zairi riigipangas neli aastat. Pärast seda tegutses belglane kuus aastat Alžeerias ja kaheksa aastat Ruandas.
Hairson oligi 1990ndate keskel Ruandas, kui talle sattus näppu ingliskeelne raamat Aafrika kunstist N Liidu muuseumides. Raamatus oli ka üks lehekülg, mis mainis väikest kogu ühes Eesti muuseumis.
Haruldused ja kitš segamini
Juba aastal 1996 käis Hairson esimest korda Tartus kogu vaatamas. Ta leidis mitme erineva suguharu (azande, babua, bateke, mangbetu) kujukesi, vaase, relvi ja muid esemeid. Nende väärtusest ei olnud ERMi varahoidjatel mingit aimu.
"Seal on turistidele mõeldud nipsasjakesed (airport art – "lennujaamakunst") segamini väga väärtuslike esemetega," väidab Hairson.
Belglane peab kõige väärtuslikumaks esemeks üht keraamilist vaasi. See on üle poole meetri kõrge ja koosneb kahest üksteise kohal asuvast anumast, millest ülemisel on naisepea kujuline suu. "Väga haruldane," kinnitab Hairson vaimustunult. Kahjuks on see mangbetu suguharust pärit ese kolmeks tükiks purunenud.
Hairson võtab vutlarist välja suure Aafrika kaardi, mis suguharude nimesid tihedalt täis pikitud. Ta osutab Kesk-Aafrikat läbivale Kongo jõele ning näitab selle põhjakaldal, kus Ivan Solomentsev 1930ndatel tegutses.
"Kunsti poolest kõige rikkam osa Aafrikas," ütleb Hairson. Ta on arvatavasti Eestis ainus inimene, kes on pädev sellist asja väitma.
Hairson on nüüd Tartus käinud mitu korda. Üks tema Belgias elavatest tütardest kirjutas Solomentsevide kogust oma diplomitöö ning pildistas ja kirjeldas esemeid põhjalikult. Nende põhjal täiendas muuseum ka sissekandeid oma kataloogis, mille algselt koostas Paul Ariste.
Tahan, et eestlased seda näeksid!
Hairson tahab anda ERMis asuvast kogust välja raamatu. Selle müügist teenitud rahaga oleks võimalik kehvemas seisus olevaid esemeid restaureerida.
Belglane peab läbirääkimisi ka Prantsuse kultuurikeskusega, kes oleks samuti nõus aitama spetsialisti Eestisse toomiseks raha leida. Kultuurisekretär Maria Hansar ütleb, et Prantsuse välisministeeriumiga oli sel teemal juttu. "Kahjuks toetavad prantslased parema meelega Aafrika kaasaegset kunsti, mitte etnograafiat." Kui keegi Solomentsevide kogu taastamise tõsiselt vedada võtaks, küllap leitaks ka raha, jääb Hansari jutust kõlama.
ERMi direktor Jaanus Plaat lubab meid kogu lahkesti pildistama. Teadusdirektor Kristjan Raba tunnistab, et muuseumis pole inimest, kes oskaks esemetest midagi täpsemalt rääkida. "Kunagi käisid ühed Leningradi kunstiteadlased," meenutab vanemkoguhoidja Eevi Astel, tolmunud kujukesi valgetes kinnastes kätega ettevaatlikult kõrgetest kappidest välja tõstes.
"Ma tahan, et eestlased seda kogu näeksid – et see ei kopitaks kusagil kapis," ütleb Hairson lõpetuseks. Kas belglane on ainus, kellele Eestis õppinud venelaste kingitud Aafrika kunst korda läheb?
Kes olid vennad Solomentsevid?
Ivan (Iwan) Solomentsev sündis Pihkvas aastal 1896. Ta õppis Pihkva gümnaasiumis ja Moskva ülikoolis meditsiini. Arstiteaduskonna lõpetas Tartu ülikoolis aastal 1925.
Vend Dimitri oli Ivanist viis aastat noorem. Tema õppis Pihkva Vaimulikus seminaris ning aastatel 1919-25 Tartu ülikoolis meditsiini.
Vennad läksid Aafrikasse pärast ülikooli lõpetamist. Nad töötasid arstidena – Ivan Belgia Kongos, Dimitri Prantsuse Kongos (praegune Zair). Rännakuid alustasid nad tegelikult Pariisist. Kuid sealses Vene koloonias ei olnud võimalik endalegi piisavalt raha teenida, rääkimata Venemaale jäänud ema ja õe toetamisest.
Dimitri kirjutas ühele õppejõule: "Astusime Prantsuse riigi teenistusse Aafrika kolooniates… õnnestus saada nii materiaalses kui ka teaduslikus mõttes huvitavasse teenistusse: spetsiaalsesse ekspeditsiooni unitõve uurimiseks ja selle vastu võitlemiseks." Kas vendade ootused Aafrikas täitusid, pole teada.
Arstide vähesuse tõttu olid palgad Kongos Eestiga võrreldes kõrged. Oht rasketes tingimustes surma saada samuti väga suur. Enne Kongosse minekut tuli läbida vastavad kursused Belgias, kus tutvustati troopiliste haiguste (malaaria ja unitõbi) vastu võitlemise võtteid. Eelistati 20-25aastasi vallalisi mehi.
Vanem vend Ivan tegutses raudteed ehitava kompanii SOKOL arstina. Ta haigestus malaariasse. Ravima läks Ivan ennast Rivierasse, kus suri aastal 1934. Dimitri tõi venna surnukeha Eestisse ning mattis Petseri kloostrisse.
Dimitri tõi kaasa ka Ivani kogutud etnograafilised esemed ning kinkis need kahes osas (aastatel 1934 ja 1937) Eesti Rahva Muuseumile. Kollektsiooni kuulus kokku 64 eset.
Ivan Solomentsev on paljudest eestlastest ja Eestiga seotud inimestest, kes aegade jooksul Aafrikasse sattunud, teadaolevalt ainus neegrikunsti koguja.
Mis Solomentsevide perekonnast edasi sai, on teadmata. Kongos tegutsenud ajalehe Izvestija korrespondent Hohlov avaldas 1970ndatel ajalehes Edasi kirja, kus palus saata endale Solomentsevide kohta andmeid.
Aafrika kunsti leiab ka Eesti Ajaloomuuseumist. Vanemteadur Anne Ruussaar ütleb, et 33 eset on kindlasti Aafrikast pärit. Need annetasid kunagi Provintsiaalmuuseumile misjonärid Evald Oviir ja Johann Tiismann. Kogus on kaks maski. Ülejäänud on 19. sajandist pärit kausid, ehted, kujukesed, riietusesemed, jm. Pärit peamiselt Põhja-Aafrikast (Sansibar, Sudaan, Tuneesia).
Allikas: Ajaloolase Heli Rahkema valmiv magistritöö "Tartu Ülikool ja Aafrika".
