Minu vastas valges tugitoolis sätib end istuma teksade ja musta T-särgiga Alo Lillepea – 33aastane kinnisvaraarendaja, keda mõned tuntud ärimehed peavad Tallinna suurimaks sulleriks. Tema tagaselja pandud hüüdnimi ei kannata trükimusta.


Kogenud inimhingede-insenerina oskab Lillepea end mõne minuti jooksul vestluskaaslasega ühele lainele viia ja usalduse võita. Ta vaatab julgelt silma sisse, kisub taustu avali, kiidab vahetevahel ajakirjanikku takka ja tekitab õigel hetkel salapära.


“Ma ei karda kedagi!” kuulutab Suur Kombinaator.


Tunnistan ausalt üles, et paar-kolm aastat tagasi tundus mulle see punt – Alo ise, tema vend Ivo Lillepea (33) ja koolivend Jürgen Järvik (33) – imetlusväärne. Need Paidest pärit noored mehed julgesid mõelda suurelt.


“Paugutame edasi!”



Alo deklareeris toona, et alla miljoni euro suuruse investeeringuga ei tasu jännata. Tööd on sama palju, aga kasum väiksem.


Nad ostsid kokku Väätsa Agro ehk endise 9. Mai nimelise ühismajandi osakuid, kus Lillepeade isa omal ajal ehitusmehena töötas. Säravasilmsed ärimehed tõid endisi kolhoosnikuid 30–40 kaupa bussidega Tallinna notari juurde.


Lisaks soetasid nad osaluse riigi rentaableimaks nimetatud fotokaupade ketis Fotoluks ning poole firmast Eesti Metsamaakler, mis ostis hoogsalt kokku metsamaid.


Ja muidugi Q Vara, kes arendas elumaju ja ladusid Tallinna ümbruse põldudel. Sellest firmast pidi saama Baltikumi juhtiv kinnisvaraarendaja.


Täht Q firma nimes tuleb ingliskeelsest sõnast quality, mis tähendab kõrgemat sorti.


Eduka ettevõttena sai Q Varast suusaliidu, kettaheitja Gerd Kanteri ja triatlonimehe Ain-Alar Juhansoni suursponsor. Firma uuselamutes toimus telesarja “Naabrist parem” väntamine.


Isegi kinnisvararalli lõppedes lubas elujaatav Lillepea: “Paugutame edasi!”


Allakäik



“Q Varas oli lust tööd teha. Õhkkond oli inspi­reeriv. Alo Lillepea on väga laia silmaringiga,” ütleb üks endine kaastöötaja.


“Alo on suur optimist, idealist isegi. Ja hea matemaatik. Arvutada ta oskab ja armastab,” lisab teine. “Aga raha kahjuks paberi peal ei teki. Ta lootis, et maksab intressid tagasi turu kasvust.


Kuid turg ei kasvanud enam.”


Q Vara pidi ära kolima City Plaza pilvelõhkujast, mis buumi ajal kubises pintsaku ja lipsuga kasumiküttidest. Esialgu Mustamäe teele, seejärel linna piiri taha Tartu maantee äärde.


Firmal oli omal ajal 47 autot, mis sügisel treileritega liisingfirmale ära viidi. Ka tegevjuht pidi oma uhke Audi Q7 luksusmaasturi vahetama nelja aasta vanuse A6 vastu.


Kontserni 125 töötajast jäi järele vaid 6.


“Alo suudab ebamugavad asjad välja öelda. Liiga palju emotsioonidesse ei lasku. Varem pangas töötades pidi ta ka negatiivseid asju tegema, see kogemus tuli appi,” ütleb üks allikas.


Mullu sügisel lõppes firmas raha. Kuid Alo Lillepea & Ko üritab laibale saneerimise kaudu elu sisse puhuda.


Paraku on selle käigus hakanud välja imbuma äri räpane pool.


Supermodell Kass andis muudkui raha juurde



Buumi ajal imestasin tihti, kuidas eestlased ühtäkki nii jõukalt elavad ning ärimehed astronoomiliste summade eest ettevõtteid kokku osta jaksavad.


Muidugi põhines kogu see ilu ja lennukas tegevus laenamisel. Mina olin lihtsalt liiga arg, et laene kokku kühveldada (tagantjärele olen selle üle õnnelik).


Alo Lillepea on aga teiste raha kasutamise peale mihkel.


Esiteks läks käiku kunagise kooliõe Carmen Kassi raha. Supermodellist sai Q pundi neljas osanik, kuid mingit erilist kasu pole kaunitar ärist saanud. Vastupidi, hoopis teda kasutati ära.


Kassi nimi köitis avalikkuse tähelepanu ning – mis veelgi tähtsam – piltilus naine investeeris üha uusi ja uusi miljoneid. Veel oktoobris paigutas ta huku äärele jõudnud firmasse 26 miljonit.


“Ilmselt müüakse seda ettevõtet talle kõverpeegli kaudu,” ütleb üks endine Q Vara töötaja.


“Kui palju Carmen on meile sisse pannud?” hüüab Alo Lillepea. “Üle saja miljoni?”


Firma müügijuht Tanel Peeters klõbistab madala klaasist vaheseina taga arvutit ja hõikab mõne hetke pärast vastu: “107 miljonit!”


“Heal juhul saab ta tagasi 30 miljonit,” teatab Lillepea silmagi pilgutamata.


Võlakirjaomanike kurb saatus



Tänavu jaanuaris otsustas kohtunik ­Merike Varusk käivitada Q Vara saneerimise, sest firma “pankrotistumisel kaasneks tõenäoliselt kogu riigi majandusele oluline negatiivne mõju”.


See oli kehv uudis neile õnnetutele, kes ostsid Q Vara võlakirju, mille firma kolm aastat tagasi Tallinna börsi kaudu maha müüs. Müügiga polnud mingit probleemi, sest börsile viimine tähendas tol ajal kvaliteedimärki ning väärtpaberitel olid korralikud tagatised kinnistute ja Q Vara tütarfirmade kujul.


Loomulikult said nendest väärtpaberitest kahju paljud Ekspressi lugejad ja tegijad, ka mina ise, sest vähemalt viiendik võlakirjadest kuulus pensionifondidele (Swedbanki, Sampo ja LHV omad).


Tagatiste käikulaskmisest võisid aga fondid vaid unistada, sest nad ise olid sügisel 2006 andnud kergekäeliselt loa asendada kinnistud jms firma SLProductions tagatisega. Sealt ettevõttest pole praegu suurt midagi võtta.


Võlakirju ei saa kasutada isegi kempsus, sest need anti välja elektrooniliselt.


Saneerimiskavas kuulutab Alo Lillepea, et Q Vara kavatseb tagasi maksta kuni 66 protsenti võlakirjade väärtusest, kuid alles nelja aasta pärast.


Samas pani ta hiljuti vargsi fondidele ja pankadele ette, et ostab võlakirjad ise välja, kuid vaid kümnendikuga nende nimiväärtusest. Suur osa olla sellega nõus.


Võlakirjade kokkuostmine lubab Lillepeal saneerimist kontrollida ning samas teha ka jultunud äri: ta laenas pensionifondidelt ja teistelt kergeusklikelt 78 miljonit krooni ja maksab tagasi kümme korda vähem, kusjuures laenuandjad peavad õnnelikud olema, et niigi läks.


Ja kui saneerimine läheb õnneks, saab Lillepea võlakirjadelt mitmekordse kasu, sest ta ostab nad 10 protsendiga, kuid tagasi makstakse kuni 66 protsenti. Samal ajal saaksid paljud teised võlausaldajad tagasi vaid poole oma rahast või üldse mitte midagi.


Lillepea tahab endistele kolleegidele külma teha



Kõige suurema hoobi kavatseb Lillepea anda investeerimispangale GILD ja tema investeerimisfondidele.


GILDi fondid kujutavad endast eksklusiivset klubi Eesti rikastele.


Nende hüüdlause võiks vabalt olla “Kõik on kohal!”, sest kundede sekka kuuluvad või on kuulunud sellised staarid nagu Tiina Mõis, Tõnis Palts, Allan Martinson ja Hans H. Luik.


Lihtinimes tel sinna asja ei ole. Minimaalne investeering on sadades tuhandetes, mõnikord isegi miljonites. Veel mullu suvel palus fondijuht Tõnno Vähk investoritel suuremate summade mahutamise korral aegsasti ette teatada, sest huviliste ring on väga lai ja “pidime juba mitmele hilisele soovijale eitavalt vastama”.


Rikkad usaldasid oma raha GILDi kätte meelsasti, kuna tootlus oli tavapäraselt üle 20 protsendi aastas.


Alo Lillepea tunneb GILDi läbi ja lõhki, sest töötas seal paar aastat pankurina, enne kui kinnisvarabuumi virvatulede küüsi langes.


Esialgu laenas ta GILDi fondidest mõnisada tuhat, siis mõne miljoni, siis mõnikümmend miljonit.


Kuid need olid trikiga laenud. Intress oli tolle aja kohta mõistlik, kaheksa protsenti aastas, kuid selle juurde käis edu klausel: Q Vara lubas maksta investeerimispankuritele viiendiku oma kasumist.


“Algne diil oli suurepärane,” hindab Alo Lillepea tagantjärele.


Buumi tippajal käitus Q Vara tüüpilise arendajana – hindas kinnistud ümber kallimaks, mis andis paberi peal suurt kasumit, lubas paisutada omakapitali ja pankadelt rohkem laenu küsida.


Ühtlasi tähendas see ka GILDile kuuluva kasumiosa kasvu.


Q Vara 2005. aasta aruanne lõpebki ettepanekuga maksta puhaskasumi arvelt investeerimispankuritele üle 21 miljoni krooni.


Tegelikult ei makstud midagi välja. GILD oli sellega nõus, kuid nõudis kasumiosa ja kogunenud intresside liitmist põhiosale. Lillepea ja tema kompanjonid polnud ühtäkki enam võlgu 41 miljonit, vaid 85 miljonit. Intresside arvestus algas uuesti juba selle suurema summa pealt.


Ja siis kordus sama asi uuesti ning võlg kasvas lumepallina. Tõnno Vähk räägib, et Q Vara maksis vahepeal osa raha tagasi ning GILD jättis suure osa paberil tekkinud kasumist arvesse võtmata. Mulle tundub aga, et need laenud lubasid GILDi investeerimisvõluritel oma rikastele kundele raportreerida, et nende raha on eriti edukalt kasvama pandud.


Kuid võlg muudkui kasvas ja mullu suvel mõistsid GILDi pangahärrad, et kasutusele tuleb võtta sõjakamad abinõud.


“Meeltesegadus” muundus tahtlikuks tüngategemiseks



Septembris 2008 laekus Tartu äriregistrisse üllatav appikarje, mille ülaserva on trükitud rasvases kirjas sõna “kiireloomuline”.


Vandeadvokaat Arne Ots palus ametnikel tõkestada firma Eesti Metsamaakler jagunemine, sest tema klient GILD võib selle tõttu kaotada kümneid miljoneid kroone.


Pool metsafirmast kuulus Q poistele ja oli panditud GILDi kasuks.


Pärast kinnisvarakrahhi oli mets üks viimaseid väärtuslikke varasid. Q punt oli soetanud osaluse metsafirmas 22 miljoni krooni eest ja müüs 64 miljoniga. Suurepärane tehing!

Kuid see müük toimus jagunemise kaudu, mis on keeruline asi. GILDi pankurid kuulsid täiesti juhuslikult, et mäng väljub nende kontrolli alt. Nad sekkusid jõuliselt, võtsid jagunemisel asutatud uue firma Q Line Invest üle ning asendasid juhatuses Alo Lillepea oma mehe Tõnno Vähiga, kuid jäid ikkagi hiljaks.


Alo Lillepea oli juba GILDi teadmata üle poole rahast kasutanud oma kinnisvaraäri turgutamiseks. Ta kirjutas ka alla lepingule, mis lubas endisel äripartneril ­Vallo ­Robil (OÜ Metsakoll) nõuda jagunemisel tekkinud uuelt ettevõttelt 15 miljonit(!) krooni leppetrahvi.


Robi teadis küll, et Lillepea volitused firmajuhina lõpevad, kuid ei kõhelnud tegemast tagasiulatuvaid tehinguid. Ühtäkki meenus tal le Q Varale kuulunud osaluse liigutamine (sisuliselt tõstetud seal osalust ühest taskust teise), kus tal oli formaalselt eelisostuõigus.


Nende allkirjade eest maksis Vallo Robi Lillepeale 5 miljonit krooni sularaha ja pääses sellega kohustusest ­GILDile 15 miljonit krooni üle kanda.


Lillepea seletas juhtunut enda ärevushäiretega. Ta teatas GILDi partnerile Joel Aasmäele, et tal puudus fokuseerimisvõime ning paberitele alla kirjutamine oli puhas eksitus ja seletatav vaid tervisliku seisundiga.


Sel teisipäeval minuga kohtudes räägib Lillepea teist juttu. Et tema tahtis suurema osa metsafirma müügist laekuvatest miljonitest Q Varasse panna, aga GILD nõudis viimasel hetkel kogu raha endale. “Ütlesin, et mulle see ei meeldi. Et teeme nii, et GILD saab pihta. Olin meelega halb.”


Bluff blufi otsa



Edasine meenutab nõukaajal kinodes jooksnud Poola kelmikomöödiat “Va banque”, kus kõik asjad pöörati viimasel hetkel pea peale.


Septembri keskel toimus Q pundi ja GILDi vahel suuremat sorti arveteklaarimine, kus lepingud vormistati totaalselt ringi. Nüüd oli laenude lumepall kasvanud juba 184 miljoni kroonini!


Võla lubas tagasi maksta kontserni emafirma SLProductions. Laenu tagatiseks pandi kuue ettevõtte, ka Q Vara aktsiad. Lisaks käendasid laene Alo Lillepea, Ivo Lillepea ja Jürgen Järvik eraisikutena ning veel 31 miljoni eest võttis enda peale kohustusi firma, mis kuulub Carmen Kassile ja Jürgen Järvikule.


Saneerimise väljakuulutamise järel nõudis GILD selle skeemi alusel Q Varalt 379 miljonit krooni (põhisumma 184 miljonit pluss sama suur leppetrahv pluss 11 miljonit intresse). Kuid Lillepea teatas, et nad ei saa sentigi, sest käendused saneerimisel ei loe!


Ka kohus soovitas kõigepealt küsida laen tagasi firmast SLProductions, mille nimele see ümber vormistati. Käendus lihtsalt ei loe!


“Ma olen päris kaval,” muigab Lillepea.


Jahmunud kasumikütid GILDist võtsid seepeale enda kontrolli alla neile panditud firmad, sh Eesti suurima piimatootja Väätsa Agro ning osaühingu Stansfield, mille kallitele kruntidele Tallinna kesklinnas peaksid tulevikus kerkima kõrghooned.


Tegelikult ei huvita investeerimispanku­reid praegu firmade ülevõtmine – sest nende väärtus kukub kriisi ajal iga ­päevaga ja müük nõuab aega –, vaid raha. GILD on Q Varasse antud laenud ammu maha kandnud. Kuid nende prominentsed investorid on kärsitud ja tahavad raha kasuga välja võtta.


Kallid võlausaldajad osutuvad järsku liigkasuvõtjateks



Lillepea meenutab mulle nurka aetud rotti, kes on valmis kõigile hambad sisse lööma. Ta sai Q Vara asjus kaubale pankadega ning loodab ka võlakirjad maikuus võileivahinnaga oma kontrolli alla saada. Ainus tülikas vastane on GILD, aga nende peale soristab ta avalikult kõrge kaarega.


Q Vara aktsiad on küll GILDi nimel, kuid Lillepea kavatseb need lihtsalt tühistada! Ta usub, et saneerimismenetluses läheb trikk läbi ja kohus kinnitab selle.


Teistele ülevõetud firmadele saatis ta esmaspäeval pankrotihoiatused. Temasugusel skeemimeistril polnud selleks raske mõnda sobivat nõuet leida, sest Q pundi firmad on laenude kaudu omavahel väga tihedalt seotud.


Lillepea pole Rain Tamme, Tõnno Vähi ega Joel Aasmäega tänavu mitte ühtki sõna rääkinud.


Küll aga saatis ta kaks nädalat tagasi GILDi & amp; uuml;lbe kirja, et ei kavatse sentigi juurde maksta ning GILDile peaks aitama ülevõetud Väätsa Agro aktsiapakist ja Carmen Kassilt laekunud 10 miljonist kroonist.


Ta nimetas oma endiste kolleegide tegevust “otseseks liigkasuvõtmiseks” ja kuulutas, et nende firma oli lepingute jätkamisel sundolukorras.


Sellist juttu ootaksin mõnelt end kõrvuni SMS-laenudesse mässinud napsumehelt, mitte suurepärase arvutusoskusega endiselt pankurilt (Alo Lillepea oli Hansapangas keskastme juht).


Tuletan ärimehele meelde, et ta ise oli ju 20 ja 25 protsendi suuruste intressidega igati nõus ja kasutas neid laene Q Vara aktsiakapitali ülespumpamiseks. Selleks sobisid nad küll.


Lillepea ei löö silmi maha, vaid muigab suunurgast: “Ka meie oleme pahad.”


Mis saab edasi?



Nüansse on siin ühes loos esitamiseks liiga palju ja kõigile küsimustele pole ma vastust saanud. Näiteks, kui palju Carmen Kassi antud rahast Q-poisid oma tasku panid? Vähemalt üks Q grupi ettevõte sai korduvalt Kassi firma käest laenu ja osa rahast läks kohe vendadele Lillepeadele ja Järvikule dividendideks. Mu allikas ütleb, et nende pealt makstud tulumaksu pole riik näinud ja ilmselt ka kunagi ei näe.


Kas GILD viib Lillepea “meeltesegaduse” kohta avalduse kriminaalpolitseisse?


Tulemas on suuremat sorti sõda.


Lillepea kõverdab suud, silmad vidukil: “Siit tuleb vaid verd, sitta ja pisaraid. Mulle see ei meeldi, aga alla anda ma ei kavatse. Ma ei karda kedagi!”