Türgi verine kättemaks
Karli on Neuköllni kinokompleksi hellitusnimi, sest hoone asub Karl Marxi tänaval. Vanade proletaarsete traditsioonidega linnaosa – siit sai alguse Berliini esimene metrooliin, mis viis töölisi Siemensi tehastesse Spandaus – on oma ilme ja olemuse ammu loovutanud migrantidele. Linnaosa 300 000 elanikust on kolmandik araablased või türklased. Ime siis, et linna kahest kinost üks, kus "Huntide org – Iraak" türgi keeles mängib, asub just seal.
"Huntide org – Iraak" (Kurtlar Vadisi) on hitt, mis tõi Türgis esimese kahe nädala jooksul kinodesse üle kolme miljoni vaataja. Kümme miljonit dollarit maksnud märul on selle maa kõigi aegade kalleim linateos, mis tootmiskulud juba tasa teinud. Ka Saksamaal, Belgias ja Šveitsis on publikumenu islamiusku elanike seas tuntav, nii et räägitakse "kultuuride võitlusest", rassismist ja läänevaenulikkusest, päevalehe Vatan arvates sattuvat türklased filmist koguni ekstaasi.
Mina midagi sellist ei kogenud. Seda enam tahtsin teada, miks tikuvad Saksamaa poliitikud telekaamerate ette arvamust avaldama, miks nõuab juudikogukond filmi keelustamist, miks võitlevad rohelised sellega seoses arvamus- ja kunstivabaduse eest.
Saal oli rohkem kui pooltühi, mina vist ainuke sakslane enamasti pearättides koduperenaiste seas, kellele peaosatäitja on satelliitkausside abil hästi tuttav: ligi kolm aastat on ta neljapäeviti samanimelises teleseebis kaitsnud vägivalla abil Türgi rahvuslikke huvisid. Türgi James Bond, raskest missioonist sügava voldiga kulmude vahel, maksab ameeriklastele kätte alanduse eest, kui nood juulis 2003 pärast Saddam Husseini kinnivõtmist NATO partneritena Põhja-Iraagis asunud Türgi sõjaväelasi ülekuulamisele viisid, neile kotte pähe tõmmates. Tõestisündinud "peakotilugu" teadvat Türgis iga poisike. Täiskasvanute meelest oli ameeriklaste tegu kättemaks selle eest, et Türgi parlament keelas neil oma riigi pinnalt alustada sõda Iraagi vastu.
Filmis on ameeriklased läbinisti pahelised: nad tapavad lustist, säästmata pulmalisi, lapsi, naisi. Täpselt nii, nagu žanr seda nõuab ja nagu see paraku on tõsielus juhtunud. Neidsamu vanglastseene oleme näinud dokumentaalkaadritena Abu-Ghraibist. Kui neile lisandub vangilt neeru eemaldav kirurg, kellelt ootavad siirdeorganeid New York, London ja Tel Aviv, läheb raskeks vahet teha fiktsiooni ja tõsielu vahel. USA marssal Sam laseb lõhata mošee ja lubab Ristilöödule, et kunagi saab Iraagist kristlik riik, aga üllas šeik astub ameeriklasest pantvangi eest välja samal hetkel, kui tol tahetakse pea maha lüüa. "Kes on teile seda õpetanud?" küsib šeik. "Koraan nii ei ütle. Kas tahate samamoodi kui türannid tappa süütuid inimesi?" Sügavmõttelisi avaldusi tehakse pikkamisi, nii et mul tõesti tukk peale tuli, kuni järgmine plahvatus või valang ärkvele ehmatas.
Ameeriklane Sam ütleb ühel kriitilisel hetkel: "Kuule sina, türklane, me oleme teile 50 aastat raha kurku toppinud, me oleme teile saatnud isegi püksikummi! Te olete solvunud, kuna me teid enam ei vaja!" Ja annab oma boy’dele järjekordse käsu tungida kohalike kurdide, araablaste ja turkmeenlaste majadesse vastalisi otsima.
Alemdar, kelle vaenlasteks on ka Põhja-Iraagi kurdid, sest nood on Sami argpüksidest vasallid, on uhke oma rahvuse üle. "Ma ei ole ei poliitik ega diplomaat ega ka sõdur. Ma olen türklane!" ütleb ta kulmuvahet veel sügavamalt kortsutades. Ütlus riimib vabariigi rajaja Atatürgi ikka veel kehtiva kreedoga: "Uhkust tunda võib see, kes saab öelda: ma olen türklane." Atatürk lisas veel, et üks türklane olla niisama palju väärt kui terve maailm.
Hea-paha ning musta-valge vastandamine, sekka natuke armastuslugu (peigmehe tapsid pulmade ajal jänkid!), palju lõhkamisi ja lademes laipu on koostisosad, mis tasemelt annavad kokku hariliku B-filmi, mille tegijate seas ehk parim oli helilooja. Näitleja juhtimises saamatu, seevastu pürotehniliselt ambitsioonikas režissöör on Hollywoodilt mõõtu võtnud ja lihtsalt osad ümber pööranud – siin on türklane Rambo, kelle viimane stseen ei jäta rahvus- ja usukaaslasi külmaks. Lõpuks ometi leiab hinnaline kõver pistoda oma õige koha vihatud ameeriklase südames! Raginaga keerab ta seda sügavamale põhja.
See oli üks väheseid kohti, kus saalist reaktsiooni kuulsin. Väikest iroonilist naerupahvatust.
Küsisin oma türklasest arstilt, kas ta on "Huntide orgu" juba näinud. "Ei!" ehmus ta – see olevat ameeriklastevastane ja tema seda õigeks ei pea. Ilmselt on Berliini türklane teine kui tema rahvuskaaslane kodumaal. Seal kiitis Istanbuli linnapea esilinastuspeol fantastilist filmikäsikirja ning peaministri abikaasa olla rõkanud: "Me oleme uhked oma noormeeste üle!" Ükski partei pole filmist distantseerunud, kuigi on oodata poliitilisi ebameeldivusi. Türgi natsionalismi erikuju avalduvat fanaatilisuses, võõrastevaenulikkuses ja eraldumises. Suurem osa Türgi ajakirjandusest on arvamusel, et sellel ja panislamismil on palju poolehoidjaid.
