Tütarlaps jõudis Tartu ülikoolist Kremli tiimi

Presidentide kohtumisel täitis taustal olulist rolli Eestis õppinud ja töötanud Vene diplomaat Zoja Kritskaja.

See pidi olema ilmselt 2003. aasta paiku, kui kuulsin välispoliitilistes ringkondades liikuvalt allikalt huvitavat vihjet. Tallinnas Vene saatkonnas pidi peagi asuma ametisse esimene Eestis töötamiseks eriettevalmistuse saanud diplomaat.

Tollane Vene saatkond Pikal tänaval paistis silma omapärase kooslusega. Vanade nõukogude ametnike kõrvale olid saabunud esimesed uue põlvkonna esindajad. Haritud ja nutikad Moskva poisid suhtusid Eestisse ja eestlastesse jaheda viisakusega, vahel ka üleolevalt.

Neile meeldis tsiteerida ühes tsaariaegses etnograafilises teatmeteoses meie rahvusliku karakteri kohta pandud diagnoosi: “Eestlane on loomult sünge ja morn, olles samal ajal oma eesmärgi poole püüdlemisel energiline ja visa. Ta ei andesta ülekohut, makstes selle eest kätte, kuigi temperamendilt on ta ülimalt flegmaatiline.”

Sarnaselt oma kolleegidega USA saatkonnast pidid noored moskoviidid õppima eesti keelt, kuid erinevalt jänkidest nad seda selgeks ei saanud. Oma tulevast karjääri suurte lääneriikide pealinnadesse planeerides ei olnud neil eesti keele vastu lihtsalt huvi.

Eriülesandega Tartu ülikooli

Sestap äratas info meie keelt ja meelt tundva diplomaadi tulekust minu tähelepanu. Vene diplomaatidel oli kombeks koguneda saatkonna juures asuvasse kunstisaali näituste avamisel serveeritavat veini jooma ning seal ma temaga tutvusingi.

Uue atašee nimi oli Zoja Kritskaja. Ta oli noor ja nääpsuke, lõpetanud hiljuti Peterburi riikliku ülikooli. Rahvusvaheliste suhete teaduskond tegutses seal alles 1994. aastast. Selle asutamise taga oli linnapea ­Anatoli Sobtšaki meeskonna soov lõhkuda Moskva kõrgkoolide monopol Vene diplomaatilise eliidi kasvatamisel.

Õppetöö käis Sobtšaki ja tema parema käe, siis veel tundmatu Vladimir Putini staabi lähedal endise Smolnõi kloostri territooriumil. Värske teaduskond spetsialiseerus muu hulgas Põhjamaade ja Baltikumi ekspertide väljaõpetamisele. Üks esimesi neist oligi Zoja Aleksandrovna.

1996. aasta sügisel saabus Kritskaja külalistudengina Tartu ülikooli. Ta õppis aasta eesti keelt ning seejärel paar semestrit politoloogiat. Tema ülesanne: saada suhu eesti keel ja saada aru, kuidas eestlased mõtlevad. Tüdruk tuli oma missiooniga hiilgavalt toime ning määrati Tallinna saatkonda. Kremli huvi tõelevastavat infot saada oli suur, sest Eesti pidas otsustavaid kõnelusi liitumiseks NATO ja Euroopa Liiduga.

Kritskajat võis tihti kohata Rävala puiesteel välisministeeriumi pressikonverentsidel. Ta ilmus kohale, pani kõike tähele ning naasis Pikale tänavale kuuldust ette kandma. Kritskaja ei olnud salakuulaja, ta osales paljudel üritustel Vene saatkonna ametliku näona.

Malbe ja söakas diplomaat

Ükskord tegin ma talle ettepaneku esineda Ekspressi traditsioonilisel neljapäevasel koosolekul värske lehe välisarvustajana. Ta võttis kutse vastu ning vaidles söakalt mingi Kranaadi teksti üle, kus heideti vist Venemaa üle nalja.

Kuna Ekspress maksis välisarvustajatele honorari, siis pakkusime seda ka Kritskajale. Ta keeldus viisakalt: “Ma tulin huvi pärast, mitte honorari tõttu. Muide, diplomaat ei tohi riigis, kus ta resideerub, mingit raha saada.”

Kritskaja lahkus Tallinnast 2005, pärast Eesti liitumist NATO ja Euroopa Liiduga. Mitmed Eesti diplomaadid kiidavad teda siiani: “Ääretult sümpaatne”, “täiesti malbe”, “väga tark tüdruk”.

Kritskaja oli hoopis teistsugune kui paljud Pikal t&a mp;a uml;naval Kremlit teeninud venelased. Eks selles suurriigi sajanditevanune diplomaatiline kunst seisnebki, et saatkonda koostatakse erinevatest inimtüüpidest, nagu Oliver Kruuda paneb assortiisse nii ümmargusi kui kandilisi kompvekke.

Kui keegi seda väikest venelannat tema heatahtlikkuse tõttu diplomaatilise vastasena alahindas, siis läks ta valusalt alt. Kritskaja armastas üle kõige küll prantsuse džässi, kuid vabal ajal mängis saatkonna poistega Pirital jalgpalli.

Praegu töötab Kritskaja Moskvas Vene välisministeeriumis Eesti lauaülemana. Sõna “ülem” ei tähenda ülemust, vaid asjatundjat, taustatöö tegijat. 2005. aastal osales ta Eesti-Vene piirileppe sõlmimise tseremoonial, lugedes leppe enne ministrite poolt alla kirjutamist nii vene kui eesti keeles ette. Ta on alaline külaline meie Moskva saatkonna üritustel.

Medvedjevi varjus

Lauaülem peab olema kursis kõige olulisega, mis Eesti poliitikas toimub.

Kritskaja oli üks kolmest väljavalitust, kes saatis president Dmitri ­Medvedjevit läinud nädalal Hantõ-Mansiiskis kohtumisel Toomas ­Hendrik Ilvesega. Ülejäänud kaks olid Vene välispoliitika kõrged ninad.

Kas Kritskaja annab oma ülemustele ka soovitusi, millist poliitikat Eesti suhtes ajada? Seda ma ei tea, nagu ka seda, mida eestlaste parim tundja Vene välisministeeriumis meist tegelikult mõtleb.