Tiit Blaat

Läänemaal asuva Suur-Nõmmküla rahvas ei ava õhtuti aknaid, sest õuest kostev kõmin on nii vali, nagu tõuseks lennuk õhku. Voodisse heites tundub, et peaalune väriseb või põrub terve voodi. Mõned saavad magada üksnes unerohu abil.

Suur-Nõmmküla on moodsa elu ohver. Küla kõrval mürisevad ööpäevad läbi Aulepa tuulepargi 13 elektrituulikut, mis on kõrgemad kui Tallinna Oleviste kirik.

Just nende tuulikute tõttu ei saa külarahvas rahulikult magada. Just nende tuulikute tõttu on inimesed hommikuti väsinud, närvilised ja kurdavad peavalu üle. Just nende tuulikute tõttu langeb ümbruskonnas kinnisvara väärtus.

“Rohelist energiat toodetakse Aulepas siinsete kohalike elanike heaolu ja tervise arvel,” väidab külaseltsi eestvedaja Rein Sepp.

Ülekullatud roheline

Tegelikult toodetakse rohelist energiat kogu Eesti rahva heaolu arvel, aga riigimeestel kulus mitu aastat, enne kui nad mõistsid, millise vähkkasvaja nad taastuvenergia toetamise tasude kujul tarbijate rahakotti surusid.

Kolm aastat tagasi maksid Eesti elektritarbijad rohelisele energiale peale 88 miljonit krooni. Tänavu prognoositakse samaks kuluks juba 962 miljonit!

Toetused tõusid üha kiiremini ja üha kõrgemale sõltumata sellest, et eestlaste palgad kukkusid ning riik läks üle säästurežiimile. Taastuvenergeetika nõudis ja nõuab üha rohkem ja rohkem. Sisuliselt on roheline energia muutunud ülekullatud energiaks. Septembri alguses valitsusele esitatud memorandum ütleb tuuleenergia kohta varjamata, et tegemist on “ülitulusa ettevõtmisega”.

Kõik see on aga vaid algus, sest ainuüksi elektrituulikuid on ehitamisel 1,3 korda rohkem, kui neid praegu töötab, rääkimata hiigelsuurtest arendamisel olevatest projektidest. Tuulikutega peab täituma nii maa kui meri.

Ja et rõõm oleks täielik, ootab rahvast kolme aasta pärast hinnatõus, mille toob kaasa elektrituru avanemine. Konkurentsiameti peadirektor Märt Ots näitas kuu aega tagasi ministritele ennustust, et elektri hind kodutarbijatele tõuseb siis 181 sendini ehk praegusega võrreldes 12 protsendi võrra. Tema järeldus oli lihtne: “Hinnatõusu leevendaks taastuva [energeetika] toetuste vähendamine.”

Toetused lõid vungi sisse

Põhjamaades on viimasel ajal kõik olulisemad investeeringud elektri tootmisse tehtud toetuste abil. Sama teed läks ka Eesti. Toetused oli präänik, millega riik meelitas ettevõtjaid rohelise energiaga tegelema. Uus-Eesti algusaegadel ei peetud seda ju perspektiivikaks äriks. Üks suur erand oli endine katlakütja Tiit Veeber, kes oma väitel oli turvast lähedalt näinud vaid naabri kuuris. Suvel 1992 kuulis ta, et turbast saab sooja 15 korda odavamalt kui gaasist ning alustas kihutustööd, et viia Tartu linn üle turbaküttele. Veeber küttis end multimiljonäriks ja need pole krooni-, vaid euromiljonid. Talle kuulub 40 protsenti Anne Soojuselektrijaamast, mis on ainuüksi tänavu saanud rohelise energia toetusskeemide kaudu 83 miljonit krooni.

Eesti Energia ütles aga tolsamal 1992. aastal ei sakslastele, kes pakkusid tuulikuid poolmuidu. Need pandi püsti Ikla piiripunkti, kuid Läti poolele.

Kui taanlased tegid ettepaneku, et ehitavad viis tuulikut Saaremaale Sõrve säärele, ütles Eesti Energia, et ostab Narva põlevkivijaamadest elektrit odavamalt. Ja nii edasi.

Kui riik kehtestas toetused, muutus õilis roheline energia ühtäkki kasumiküttidest finantsistide pärusmaaks. Investorite sekka ilmusid sellised staarid nagu Jüri Mõis ja Hannes Tamjärv.

Ka Eesti Energia vahetas kurssi ning teatas tuuleparkide rajamisest ja prügipõletamisjaama ehitamisest. Firma üheks hüüdlauseks sai “Tulevik on roheline!”.

Paragrahviäri tipp

Pöördeline moment rohelises energeetikas oli toetuste järsk tõstmine vahetult enne Riigikogu viimaseid valimisi talvel 2007. See on kohaliku poliitika üks häbiväärsemaid hetki. Otsust peetakse Urmas Sõõrumaa kätetööks. Riigikogu majanduskomisjon ei kuulanud riiklike ekspertide soovitusi, vaid lisas eelnõusse hoopis suuremad toetussummad, mis põhinesid Väo kombijaama tasuvusarvutustel. Too jaam oli seotud Sõõrumaa ärihuvidega.

Enne komisjoni istungit said neli suuremat parteid – Keskerakond, Reformierakond, IRL ja Rahvaliit – Sõõrumaalt kokku 5,5 miljonit krooni. Pärast laekus Reformierakonnale ja Keskerakonnale mõlemale veel pool miljonit.

Kuid on väga raske öelda, et nende rahasummade kujul oli tegemist just nimelt selle seadusemuudatuse ostmisega, sest kinnisvaraarendajana oli Sõõrumaa huvitatud heast läbisaamisest näiteks keskkonnaministeeriumis valitsenud Rahvaliidu ja Tallinna linnas võimutsenud Keskerakonnaga ning enne valimisi kaapisid poliitikud kõikide rahameeste kintsu.

Aga kindlasti aitas selline parteide õlitamine poliitikutel Sõõrumaa soove meeles pidada ja kindlasti aitasid suuremad toetussummad Sõõrumaal Väo jaama hiljem soolasema hinnaga Dalkiale müüa.

Võitsid ka konkurendid. Eespool mainitud Tiit Veeber kirjutas oma firma aruandes, et turbaelektri hind “ületab parimadki lootused”.

Majandusminister Juhan Parts teatas aga õiguskantslerile, et Riigikogu isetegevuse tõttu ei kulu tulevikus toetustele ja kokkuostuhindadele mitte 297 miljonit krooni aastas, nagu valitsus rehkendas, vaid hoopis 1,1 miljardit! Praeguseks olemegi selle piirini jõudmas.

Ja see polnud ainus kord tol talvel, kui poliitilistes mängudes andis tooni raha hääl. Noil valimistel kerkisid suurte ootustega parlamenti rohelised, kes sõdisid avalikult tuumajaama vastu ja avamerele rajatavate tuuleparkide poolt. Partei valimiskampaania suurim sponsor oli Aivar Berzin, kes kuulub praegu Hiiumaa lähedale merre planeeritava hiiglasliku tuulepargi omanike sekka.

Võitlus tuuleveskitega

Roheline energia ei ole olemuselt süsimust. Ta on palju loodussõbralikum kui põlevkivi ahju ajamine. Uute jaamade teke suurendab konkurentsi turul, kus varem laiutas ainult Eesti Energia. Eurodirektiivi kohaselt peab taastuvenergia osakaal kasvama Eestis kümne aastaga 25 protsendini. Riiklik elektrimajanduse arengukava näeb ette, et tuulikute võimsus kasvab 900 megavatini praeguse 148 asemel.

See kõik paneb poliitikud vastikusse lõksu. Ühest küljest peavad nad meelitama ärimehi uusi elektrijaamu ja tuuleparke ehitama, teisest küljest tahavad nad aga präänikuna pakutud toetusi kärpida – kusjuures ärimeestel on tekkinud õigustatud ootus, et saavad lubatud toetused kätte.

Septembri alguses pakkusid Partsi alluvad ja Eleringi juhatuse esimees Taavi Veskimägi valitsusele välja, et

? lühendada toetuse maksmise perioodi näiteks 6 aastale praeguse 12 asemel,

? seada toetustele ülempiir, näiteks 115 s/kWh. Kui börsihind ületab seda määra, siis toetust ei maksta.

Lisaks muutub keerulisemaks avamerele planeeritud tuuleparkide rajamine. Memo märgib, et “projekte arendatakse eeldusel, et riik loob toetusmehhanismi ka meretuuleparkide toodangule. Ühtegi investeeringuotsust enne sellise toetusmehhanismi rakendamist ei tehta.”

Memo koostajad panid ette, et Eesti peaks sõlmima teiste riikidega spetsiaalsed lepingud, mis laseb avamere tuuleparkidel müüa kogu toodang turuhinnaga Balti riikidesse ja Põhjamaadesse ning toetust maksaksid neile nonde riikide tarbijad, mitte eestlased.

Paras aeg poliitiliseks bisniseks

Uued ettepanekud toetuste süsteemi muutmise kohta valmivad majandusministeeriumis veel sel nädalal. Käib kõva lobitöö.

Poliitikutele see sobib, sest valimised lähenevad ja raha läheb vaja.Helme valda ja Imaverre koostootmisjaamu kavandava firma Graanul Invest juhataja Raul Kirjanen manitseski minister Juhan Partsile ja Riigikogu majanduskomisjoni esimehele Urmas Klaasile saadetud kirjas, et “pikaajalise energiapoliitika eesmärke ei tohi mingil juhul rakendada poliitilise valimisvankri ette”.

Kirjanen pani ette, et riik võiks toetusraha võtta tarbijate tasku asemel näiteks CO2 kvootide müügist või fossiilsete kütuste (loe: põlevkivi) suuremast maksustamisest.

Väo elektrijaama omav Dalkia läks aga teist teed ja levitas asepresident Bruno de Pellegarsi hoiatust, et ettevõte on investeerinud heas usus Eestisse 2,5 miljardit krooni ning neid toetab Eesti ja Prantsusmaa vaheline investeeringute kaitse seadus.

See oli selge signaal Partsile: mõtle enne, kui puutud toetusi, sest see võib Eesti riigile ja rahvale väga kalliks maksma minna!

Mereäärses Noarootsi vallas Läänemaal on aga hoopis teised mured. Vallavanem Aivar Kroon kurtis kevadel minister Partsile, et Aulepa tuulepargi müraprobleemid viivad ilmselt selleni, et ümbruskonna külad tühjenevad, maksumaksjad lahkuvad ning tühjades külades kasvab kuritegevus. Ta lisas: “Üks on muidugi selge: tuulepargi maksumus on üle miljardi ning selle sulgemist ei võta keegi isegi mitte teemaks.”

Nii ka läks. Eesti Energia sai hoopis loa püstitada Suur-Nõmmküla naabrusse veel kolm tuulikut.

Rohelise energia toetuse saajad
 mln kr, jaanuar 2009 – august 2010
 Tõhusa koostootmise toetus
 Kokku 88
 sh Sillamäe SEJ 35
  Anne SEJ 22
 Väo/Tallinna Elektrijaam 12
 Esro SEJ 12
 Taastuvenergia toetus
 Kokku 750
 sh Narva Elektrijaamad 215
  Väo/Tallinna Elektrijaam 170
 Anne SEJ 116
 Aulepa Tuulepark 58
 Pakri Tuulepark 47
 Horizon Tselluloosi ja Paberikombinaat  33
 Roheline Ring Tuulepargid 21
 Virtsu II Tuulepark 15
 AS Eesti Energia 13
 Terts / Baltic Energy Partners 9
 Eesti Elekter 8
 Allikas: Elering
Rohelise energia toetused  
 2007200820092010pr
Kokku, mln kr88152405962
puit ja turvas, mln kr5687112549
tuul, mln kr08227328
hüdro, mln kr9252727
muu (prügi, must leelis), mln kr78723
maagaas, mln kr15233135
tasu suurus hinnas (s/kWh ilma käibemaksuta)2,236,112,6
Narva tootmise hind s/kWh46464646
Proportsioon hinnast4,5%6,2%11,7%21,6%
allikas: Konkurentsiamet