EE digileht
Christine and the Queens "Chris"
Because Music

35. Christine and the Queens

„Chris“
(Because Music)

Areen ütles:„Esiteks oli lahe, kui Christine pani siin peas kummitama need klaarid kiviaja R’n’B saundid, mille Jam & Lewis tegid kunagi Janet Jacksoni ja Human League’i albumitele. Nii vana, nagu oleks uus. Aga igale pehmele jutule lisab vokalist vabalt valitud hetkel midagi jäist. Nagu Siouxsie lendaks korraks läbi. [---] „Chris“ on kolmveerand tundi tantsitavaid pealkirju ja mõnusalt arusaamatuid jutustusi. Meile lubati korraga nii inglis- kui ka prantsuskeelseid albumeid. Need ka ilmusid. Aga vahet tegelikult pole. Kuula ikka hoolega inglise versiooni ja jutusta hiljem, millest jutt.“ (Nädala album 17.10, Erik Morna)

Albumikaas

34. Anna Calvi

„Hunter“
(Domino)

Areen pole veel öelnud, et „Briti Anna Calvi kolmandal plaadil toetavad teda üsna tumedad mehed – produtsent Nick Launay (PiL, Nick Cave’i asjad alates Birthday Partyst), Portisheadi kitarrist Adrian Utley, bassist Martyn P. Casey (Bad Seeds, Grinderman), aga tema majesteetlike puhangutega art-rock on iseenesest vähem sünge kui Lana del Rey. Dramaatiline istumis-rock, mille autor muudkui lavastab ja lavastab.“ (Siim Nestor)

Albumikaas

33. Earl Sweatshirt

„Some Rap Songs“
(Tan Cressida / Sony)

Areen pole veel öelnud, et„Odd Future imelapse, Lõuna-Aafrika poeedi Keorapetse Kgositsile poja kolmandat albumit ootasid paljud kindlasti rohkem kui Kanye järjekordset Twitteri ränti. Lõdvalt loopivad avangard-džässipõhjad koos kummastavas häälestuses piaanode ja Earli tumedalt looritatud, introvertselt intelligentsed riimid mõjuvad nagu erakordselt terav valguskiir Earli diagnoositud depressiivses maailmas. Elu on bitch, aga pärast seda plaati kindlasti veidi vähem.“ (Lauri Tikerpe)

Albumikaas

32. Beach House

„7“
(Bella Union)

Areen pole veel öelnud, et „aastast aastasse stabiilselt suurepäraseid albumeid välja lasknud Beach House on oma seitsmendal albumil „7“ valemit veidi muutnud. Produtsent Sonic Boomi abiga on bänd leidnud enda julgema ja psühhedeelsema poole ning teinud sellega oma karjäärile kerge taaskäivituse. Hetkel on „7“ nende loominguline tipp.“(Paul Sild)

Albumikaas

31. Julia Holter

„Aviary“
(Domino)

Areen pole veel öelnud, et„kui mõned rütmilisused kõrvale jätta – „Whether“ on justkui Stereolabi frankopop, „Underneath the Moon“ nagu nurgelisusteta Sun Araw ja kohtab ka Spiritualizedi laadis soul-rock crescendo’sid –, on laiemas plaanis ka tänavune Julia Holter siiski ballaadide plaat. Neid on tal pakkuda seekord poolteist tundi, asetatud on nad digitaalsete rütmikeste peale, peidetud kakofooniasse kukkuvate või nutvate keelipillide sisse või üksikult tilkuva klaveri kõrvale. Ikka iga plaadiga ambitsioonikam ja tõsisem kui varem, kirjeldab „Aviary“ kakofooniat mõistuses, mis hulbib kokkuvarisevas maailmas.“ (Siim Nestor)
Albumikaas

30. Oneohtrix Point Never

„Age of“
(Warp)

Areen pole veel öelnud, et„Daniel Lopatini kümnes album on väidetavalt üks tema lihtsamini neelatavaid plaate. Mis ei ole üldse halb asi. Muljetavaldav kogus kollaborante, Anohnist James Blake’ini, ei suuda varjutada asjaolu, et üks magusamaid palasid siit on Lopatini enda vokaal. Kõvasti moduleeritud esoteeriline R‘n‘B, mis kõlab veidi nagu oma instakonto kustutanud, kõik kallid disainerdressid ja Nike eriväljaanded maha müünud ning siis Kanada metsadesse kolinud Drake.“ (Lauri Tikerpe)