Tüütu tüüp peakoka noaga

Dimitri Demjanovi (62) väsimatu edasipüüdlikkus viis eestlased kokanduse maailmameistrivõistlustele.

Kolmapäeval kell 10.30 hakkas Lyoni linnas eestlastele stopper tiksuma. Maailma mainekaima kokandusvõistluse Bocuse d’Or Eesti meeskonna –  Vladislav Djatšuk ja abikokk Andrei Korobjak – ees seisab viiekilone Norra tursk, kolm kilo krevette ja 45 kammkarpi läbimõõduga 12–13 sentimeetrit. Ja siis veel mitu head kilo šoti veise välisfileed, saba ja põski. Nii kala kui ka liharoa juurde kuulub kuni kolm lisandit, mis peavad näitama maailma hõrgumate toiduainetega (homaar, trühvlid, hanemaks jne) ümberkäimise kunsti. Liha värvi varjund ja terriini ­teks­tuur sillutavad meie tee maitsemeistrite Olymposele.

Meie meeste treener, Gloria belglasest peakokk Emmanuel “Manu” ­Wille, kes räägib toidust väga ladusalt igas keeles, tohib valvata vaid köögi ukse juures.

Eesti Bocuse d’Ori president ­Dimitri Demjanov istub kalažürii laua taga, kui sealt täpselt viis ja pool tundi hiljem paarikümnekilone Eesti kandik roogadega mööda kantakse. Kandiku tellis Demjanov Kunstiakadeemia seppadelt – “Et oleks originaalne Eesti asi!” – maksis peaaegu nagu Kalevipoeg mõõga eest, veerand miljonit, aga ei ajanud sakste vanaga läbi.

Dimitri elukaaslane, ajakirjaniku haridusega Eneli Mikko on Eesti delegatsiooni pressiesindaja, teabejuht jne, rahvariides tütreke Lissu loob kuvandit Eesti stendil.

Bocuse d’Or on Demjanovi suur heitlus. Hirmus edasipüüdlikkuse vedru oli tal sees juba siis, kui noor Dima ennast Nõukogude Liidu parimaks kelneriks võistles.

Koolipoisina restorani Kevad tööle minnes sattus Dima heasse seltskonda – olid veel ametis mõned eestiaegsed kelnerid, kes kandsid ilmasõjaeelseid frakke ja heljusid oma kandikutega justkui nõukogude elust kõrgemal. “Ma tahtsin ka nende sarnaseks saada,” meenutab Dimitri.

Kui tuli vabadus, sai Gloria direktor Demjanov aru, et tantsud on ses majas nüüd tehtud ja löömingud löödud. Tuleb hakata moorima selliseid roogi, mis koolduvad Euroopa hellitatud suulagede järgi. Unistus Bocuse’i võistlusest hakkas idanema juba 1995. aastal. “Kahju, et ma ise kokk pole,” ohkas Dimitri tollal piinatult. Aga siis ei pidanud restoranijuhi närvid enam vastu ja ta läks välismaale köögikunsti õppima. Käis Helsingis ja Münchenis, lõpuks Euroopa kulinaaria iidoli Paul Bocuse’i enda juures Lyonis. Alguses varastati Prantsusmaal paljaks nagu Kiir Venemaal, aga erinevalt Paunvere mehest viis ta oma õpingud võiduka lõpuni. Samal ajal oli koduski muret küll, president Jacques Chirac tahtis tingimata Gloriasse sööma tulla ja tema lauaülemad jagasid vahetpidamata asendusdirektor Marek Demjanovile tõlkes kaduma kippuvaid korraldusi, kuidas hõrgutisi pošeerida ja friteerida. Need nädalad olnud noore Demjanovi elus hirmsaimad, aga gurmeerahva president jäi rahule, vitsutas kõhu täis ja surus tegijatel kätt.

Kui Eesti riigile tulevad külla kõrged välismaa võõrad, kehastub Dimit­ri toitlustusministriks ja võtab maitsevastutuse enda kanda. “Kõige parem, kui helistate ikka otse mulle,” ütleb ta pidusöögi tellijatele. Oma restoranides Papaks kutsutud Demjanov on natuke nagu Lennart Meri, kes tahtnud presidendina ka uksehingi ise õlitada.

Demjanov on alati armastanud korrata seda imedemaa Alice’i maksiimi, et paigal püsimiseks tuleb väga kiiresti joosta. Just seda on ta teha katsunud. Kui Gloriast veel autentsem gurmeerestoran Egoist valmis sai, hakkas Demjanov vedama Eesti toidu projekti. Käis Brüs selis, Šveitsis ja üldse igal pool, kus keegi räime ja mulgikapsast küsis. Nuputas Gloriasse rahvusliku menüü, milles kapsad hautatud Rieslingis ja tangud keedetud kanapuljongis. Kui mõni välismaa toidu- või veinimees Gloriasse eksis, ei pääsenud ta rahvuslasest peremehe käest naljalt eestipärase kõhutäieta, kuigi oli algul ehk homaaridele mõelnud. Nüüdseks on Demjanov oma toidupatriotismi arendanud Eesti Kulinaaria Instituudiks. Ikka ja jälle on ta mõne Skandinaavia või Kesk-Euroopa kokandussuuruse, vahel toorainega tükkis, maale toonud ja siin pidusöögi korraldanud. Nii on ta levitanud Euroopa köökides arusaama, et Helsingist lõuna pool ei voolagi enam postsotsialistlik lobi, vaid saab täitsa kultuurselt süüa. Ja lõpuks tuligi kutse Norrasse, Bocuse d’Ori Euroopa eelvõistlustele. Eesti eelvõistlused võitis hirmsasti trenni teinud Djatšuk kindlalt. “Sa pead ikka üks tüütu tüüp olema, palju maailma köögiuksi kulutama,” seletab Dimitri oma läbilöögi saladust. “Lätlased ja leedulased istuvad tänapäevani vaikselt põõsas, keegi pole neid kuhugi kutsunud.” Erinevalt näiteks Venemaast sai Eesti Norras oma seitsmenda kohaga pääsu MMile.

Loos paigutas Eesti etteaste Lyonis eelviimaseks, kohe Prantsusmaa järele. Demjanov leiab, et see on isegi hea, publiku tähelepanu on kruvitud ülima astmeni. Esimese viie koha peale meil veel niikuinii asja polevat. “Ei loe, et sa oled ühel korral hea, sa pead olema seda korduvalt. Ei aita, et seekord Kanter Aleknast kaks sentimeetrit kaugemale heidab. Ja veel pead sa oskama meeldida.”

Kuigi piiril konfiskeeriti miskipärast kaks pakki Eesti võid, ei lasknud meie meeskond ennast heidutada. Me heitleme maailma 24 parima toiduriigi seas.

Kokkade MM

Bocuse d’Ori lõppvõistlusele kandideeris tänavu 51 võistkonda, pääses 24. Võistluse uustulnukad on Eesti, Tšehhi, Malaisia ja Lõuna-Korea. Ainsa naissoost võistleja on välja pannud Aafrika mandri ainus esindaja Lõuna-Aafrika Vabariik.

Esimene auhind on kuldne Paul Bocuse’i kuju ja 20 000 eurot, teine hõbedane ja 15 000, kolmas pronksikarva ja 10 000.

Kõige rohkem kujusid on võitnud prantslased, sh kuus kulda. Norralastel on kuldi kolm, Luksemburgil ja Islandil üks. “Medaliriikide” seas on veel Rootsi, Taani, Saksamaa ja Šveits.