Tuvastatud isadus
Kui 1989. aasta detsembris oli sündimas mu esimene laps,
ei tulnud mulle hetkekski pähe mõtet minna sünnitust
uudistama. Mitte et ma oleksin verekartlik või muidu
nõrganärviline, kelle toibutamisega ämmaemandatel tuleb rohkem
tegeleda kui sünnitaja abistamisega – isa sünnituse juures
viibimine ei tulnud 17 aastat tagasi lihtsalt kõne alla.
Õnneks on mul oma järgmiste laste sündimise juures olnud
võimalik olla mitte vaid asjaosaline, vaid ka pealtnägija, toetaja
ja emotsioonide jagaja. Sünni ime on kordumatu, nii nagu ka erakorraline
lähedus peatse isa ja ema vahel sünnituse eel. 2006. aastal olid
Eesti sünnitustest ligikaudu pooled peresünnitused.
Milliseid muutusi on toimunud kahe kümnendiga olmes
ja suhtumistes?
Asju on poes saada hulgi, nii lasteriideid kui
-sööki. Kaubandus pakub kõikvõimalikke lastele
mõeldud imevidinaid, kui sul selleks tarbeks peaks raha jaguma.
Huvitavad nihked on toimunud ka teenindussfääris. Defitsiit nr 1 on
taas lasteaiakoht, mille hankimiseks on kõik võtted head.
Tutvuste roll on pigem kasvanud kui kahanenud. Kui mujal hätta
jääd, pead head arsti ikka ise Tartusse otsima tulema. Mõned
edasipüüdlikud koolidirektorid ei komplekteeri klasse mitte laste
võimeid, vaid isade aktsiaportfelli silmas pidades.
Mis on
sellel kõigel pistmist isa rolliga pere- ja ühiskonnas? Aga
võistlus käib ju selle nimel, kumb arusaam peale jääb:
kas isa kui sularahaautomaat või isa kui lapse kasvataja,
arusaamade ja väärtushinnangute kujundaja, liider ja eeskuju nii
poistele kui tüdrukutele. See võistlus ei ole veel lõppenud
ühe poole lõpliku ja üleilmse võiduga!
Emaks
olemine 24/7 on ju kogu aeg olnud loomulik, isa 24/7 kõlab märksa
põnevamalt. Üks mu hiljutistest töökaaslastest otsustas
jääda isapuhkusele. Kollektiivi suhtumine oli esialgu tõrges
– kes siis tööd teeb, kust me uue inimese leiame, asjad ju
pooleli. Ehk hakkad tööd kodust tegema? Ometi ei eelda keegi
täna, et noor ema imiku kõrval tööd rabaks. Ei-ei,
selgitas kolleeg uskumatutele – see ongi puhkus, mil ma uuele
ilmakodanikule ja perekonnale pühendun.
Mõnigi
tümikam meesdirektor võib sellist juttu võtta töö
reetmisena. Eestlaste luterlik-nõukogudelik kultuuritaust ütleb ju,
et laps on ema oma ja mees on töö oma. Ainult töö toob
lunastuse. Aga mida rohkem mehi isapuhkust järele proovib, seda
loomulikumaks ja mõistetavamaks isapuhkus ühiskonnas muutub. Mina
küll ei kurjustaks maksumaksja raha kulutamise üle, kui isade
lapsepuhkuse võimalust aktiivselt reklaamitaks.
Nähes
noort isa lapsevankrit lükkamas, olen ma siiralt rõõmus. See
isa ei ole sularahaautomaat-tüüpi isa. Tema isiklikus äriplaanis
on prioriteetsed lapsed ja perekond. Ja sõna “isadus” ei
seostu talle vaid isaduse tuvastamisega.