08.05.2009, 00:00
Twitter, närvisüsteemi mobiil-mehaaniline pikendus?
Tunnistagem, internet on ühiskonna virtuaalne mudel, mida inimesed
reaalselt kasutavad.
Lausa elavad seal. Nii nagu tavaelus, tekivad
ka internetis omad võrgustikud. Inimesed, kellega suheldakse, uudised,
mida jälgitakse, huvipakkuvad valdkonnad, mille pulsil kätt hoitakse.
Neid võrgustikke on vaja osata kasutada, vältimaks olukorda, kus
võrgustik kasutab ära sind.
Internetis kehtivad omad
seadused ja tavad, siin edukalt tegutsemiseks peab üht-teist teadma.
Selles valguses pole midagi imestada, et Suurbritannias kostab juba ametlikul
tasandil hääli, mis kutsuvad üles interneti sotsiaalsete
võrgustike lülitamisele kooliharidusse.
Kui Eestis on
levinuimad võrgustikud ikka veel rate.ee ja orkut.com, siis maailmas on
nendeks facebook.com ning teisele kohale on tõusnud teistmoodi uustulnuk
– twitter.com, mille plahvatuslik tähelend väärib eraldi
tähelepanu.
ComScore’i andmeil oli teenusel veebruaris
üle 10 miljoni kasutaja. Täpselt ei tea seda keegi, sest andmeid
ei avalikustata ja teenust kasutatakse nii twitter.comis kui teiste
veebisaitide ja mobiiltelefonide vahendusel. Kuid see arv polegi nii oluline.
Oluline on kasv. Aprilli seisuga oli Twitteri kasutajate arv aastatagusega
võrreldes suurenenud 1000 protsenti. Ainuüksi viimase paari
kuuga on lisandunud 5 miljonit kasutajat. Twitterit pruukis oma kampaanias
Barack Obama. Ta kasutab seda siiani. Siin on Britney Spears, Oprah, Demi
Moore, Arnold Schwarzenegger, Paulo Coelho, Shaq O’Neal ja Lance
Armstrong. Esmaspäeval avas oma ametliku twitteri-konto Valge Maja.
Twitter tuhiseb taevasse. (Mis enam kui veider, Twitteri uudiste põhjal
antakse välja ka paberkujul nädalalehte – toim.)
Ühed nimetavad seda mikrobloginduseks, teised sotsiaalse
võrgustiku erivormiks. Ilmselt on edu saladus lihtsuses. Kasutaja saab
Twitteri vahendusel jätta 140tähemärgise teate oma tegevusest
või mõtetest nii palju kordi päevas, kui soovib. Seda
“säutsumist” (ingl k tweet) võivad teised
kasutajad oma avalehel “jälgida”. Seda saab teha ka
mobiiltelefoni vahendusel – tõsi küll, raha eest.
140tähemärgine limiit on ilmselt tähenduslik. 1990ndate
alguses sõi Sonera insener Matti Makkonen Kopenhaageni kesklinnas pitsat
ja tal tuli pähe mõte SMSidest (160 tähemärki). Keegi ei
arvanud siis, et sellest midagi saab, ent tänapäeval kasutab
mobiiltelefonide lühisõnumeid umbes 2,4 miljardit inimest.
Kui Twitter paar aastat tagasi alustas, oli kuulda samasuguseid
hääli – milleks see? Miks peaksid sina teada saama, mida keegi
su sõpradest teeb, või vaevama ennast mingi sõnumi
telefoni tagumisega?
Kulus tosin aastat, enne kui SMSist sai
ülemaailmne vaieldamatu standard. Twitteri revolutsioon on poolel
teel. Lisaks sellele, et paljud suured staarid on teinud ennast Twitteris
nähtavaks (mis sest, et tegelikult on need assistendid, kes
staari nime all fännidele teateid postitavad), Twitter on muutumas ka
ettevõtete turundustegevuse pikenduseks. Väärikad
väljaanded, nagu The New York Times, Time jt, on sirutanud siia oma
kombitsad, et lugejaile välgukiirusel teada anda viimastest
sündmustest neid huvitavas valdkonnas, suured ettevõtted on
palganud kirjatsurad, kes säutsuvad veebiavarustesse teateid firma
saavutustest, jne. Lõppude lõpuks on siin ka nn
pärisblogijad, kes säutsuvad siia oma blogide lühivorme
või viiteid äsjailmunud pikemale postitusele.
Omaette
teema on Twitteri ohud. Mumbai terrorirünnaku ajal levis kasutajate loodud
otseinfo sündmuste kohta kulutulena. Kuid kas need olid
ikka kõik ehtsad ja mitte väljamõeldised?
Praeguse seagripi puhkedes levis paanikalaine ka üle miljonite
Twitteri-kasutajate. Võrgustiku kasvades pole uuel Hitleril vaja
rahvamasse paraadväljakule koguda ega mikrofoni möirata, vaid masside
mõjutamise teooria Twitterisse üle kanda. Ohud on, ja mitte
väiksed, ning nagu ikka, on palju peidus inimeste teadlikkuses ja
vastukampaaniate korraldamise valmiduses. Näiteks pillutakse
kriitikanooli, et Maailma Tervishoiuorganisatsioon või muu
säärane oleks pidanud kohe ja pidevalt “säutsuma”
hakkama.
Eestis, kus Twitter oli viimase ajani suhteliselt
ebapopulaarne, on areng eriti kiire. Viimase paari kuuga on siia tee leidnud
nii blogijad (Teller, Larko), poliitikud (Mart Laar, Edgar Savisaar, Rahvaliit
jt), staarid (Kerli Kõiv), ettevõtted ja asutused (Linnateater),
tehnogurud (Viik, Marvet) kui muidu naljamehed. Näiteks on minu Twitteri
konto “jälgijaks” ennast pannud Hermann Simm
(asukohamärge: Tartu vangla). Ning äsja, kui inimesed kogunesid
kinnistesse ruumidesse mõttetalgutele, leidsid Twitteris aset oma
mõttetalgud. Võib-olla tasuks järgmised mõttetalgud
just siin pidada?
Tähelepanuväärne on veel
tõik, et ComScore’i andmeil on kõige altimad Twitterit
kasutama hakkama inimesed vanuses 45–54, järgneb vanuserühm
25–34. Varane keskiga on sellisele muutusele vähem
vastuvõtlik ...
Kas Twitter saab, sarnaselt SMSidega, meie
– või öelgem siis, paljude meist –
närvisüsteemi mobiil-mehaaniliseks pikenduseks? Vastus – ta
juba on. Kas peaks selle kasutamist õpetama?
Ei usu. Pidi
siis kedagi SMSe kasutama õpetama.
Kuid samas... on loodud
juba firmasid, mis müüvad teistele oskusteavet enda promomiseks
üle pärmitaignana paisuva võrgustiku. Nagu ka muu interneti
puhul, saab selle metavõrgustiku eluküsimuseks see, kuidas end seal
nähtavaks muuta ja leida sealt just seda, mida vaja.