Peale kooli tegelen ma flamenkotantsu ja siidimaaliga. Flamenko ongi minu põhiline hobi, juba neljandat aastat. Me oleme võistlemas käinud näiteks Koolitantsul, aga seal saavad edasi tegelikult pigem need, kellel on rohkem liikumist.

Veel meeldib mulle joonistada ning kirjutada jutte ja luuletusi. Ma kirjutan põhiliselt iseendale, ei julge neid teistele eriti avaldada. Mõtlesin, et peaks hakkama blogi pidama, aga siis leidsin, et võib-olla mõni võõras inimene loeb seda ja vaatab, et selline tüüpiline teismeline.

Kas ma olen tüüpiline teismeline? Selline, kes käib päevad läbi Viru keskuses, ma kindlasti ei ole. Aga kui tüüpiline teismeline on see, kes tegeleb huvialadega, siis võib-olla.

Vahel ma tunnen puberteedieale iseloomulikult, et olen väga tujukas. Rõõmus ja kurb meeleolu vahelduvad väga kiiresti. Protestivaim lööb välja, siis tekib jah see tunne, et lööks ukse pauguga kinni ja näitaks maailmale rusikat.

Poiste koha pealt olen ma tagasihoidlik. Meil oli täna just inimeseõpetuse tund ja seal oli vaja iseloomustada kõiki klassikaaslasi positiivsete omadustega. Poisid eriti ei julgenud midagi öelda ja ega ma ise ka poiste kohta suurt midagi ei öelnud. Aga umbes 12aastaselt hakkasin mõtlema, et nad on ju ka inimesed.

Internetis surfates meeldib mulle muusikat kuulata ja muidugi peab ka tutvumissaitidel konto olema. Aga see on rohkem sõprade pärast.

Üks olulisemaid asju minu jaoks on teistest hoolimine. See lihtne, loomulik, südamest tulev. Kui kellelgi läheb hästi, olgu klassi- või töökaaslasel või kellelgi kolmandal, võiksime tema pärast rõõmu tunda, mitte kadetseda.

Mind teeb õnnelikuks õnnelike inimeste nägemine, heade hinnete saamine, tantsimine ja teiste õnnelikumaks tegemine. Kas või komplimendiga! Õnnelikke inimesi on alati hea näha. Näiteks täna tegid mind õnnelikuks need positiivsed sõnad, mis minu kohta öeldi, ja ka need sõnad, mida suutsin teistele öelda.

Minuealiste põhiprobleemid... Paljud suitsetavad, eriti poisid, ma arvan. Suhtlemine eakaaslastega, alkohol. Meil oli just lastevanematele loeng narkootikumide tarbimisest, kus räägiti, et 90ndatel olid probleemsed peamiselt Põhja-Tallinna lapsed, aga nüüd kasutavad narkootikume juba päris korralike perede lapsed. Eks see tuleb sellest pingest ka muidugi, mis koolis on.

Pinget ikka jätkub. Kui koolipäev on seitse-kaheksa tundi ja ma sõidan tund aega koju, siis ei jõua ju kohe õppima hakata. Ja kui on veel trenn ka, siis mõnikord mõtlen, et milleks need kodutööd!

Ma olen südames mures veel rahvusprobleemi ja koolivägivalla pärast. Tegelikult on meie ümber palju mitte-eestlasi, aga minu meelest on nad täpselt samasugused nagu me kõik. Kuigi see, mis siin Tallinnas aprillis juhtus, polnud üldse ilus, võiksid eestlased siiski olla sallivamad nende suhtes.

Ma pole meie koolis füüsilist vägivalda tähele pannud, aga eks mõnikord öeldakse ikka halvasti. Film "Klass" jättis mulle väga sügava mulje. Ja kui ma nägin reporter.ee'st, et ka päriselus oli nii, et poiss sunniti ­põlvili, siis seda enam mõtlesin, et asjaga tuleb tegeleda. Aga ma ei tea, kuidas.

Üldiselt mulle meeldib Eestis elada, mujal ma ei oskakski. Kavatsen ka tulevikus siia jääda. Millist tööd tegema võiks hakata, seda ma veel ei tea. Kord mõtlen, et oleks tore hakata loomaarstiks, siis, et tahaks näitlejannaks saada, või hoopis ajakirjanikuks.

Põhiline on praegu see, et saaks põhikooli ja gümnaasiumi lõpetatud.