Varateismelisena muru niites vasaku käe kaotanud Indrek Ülper läks 2000. aastal Londonisse elama, et asuda õppima Bradfordi ülikooli majanduse ja ärijuhtimise erialal. Eestis oli ta enne töötanud viljasalves turvamehena ning inkassofirmas võlgnevuste meeldetuletajana. Tööd, mis oleks talle päriselt meeldinud, Eestis tal leida ei õnnestunud.

Inglismaale kolides pani Indrek end kohe töötuna arvele. “Ma olin töötu paar aastat, kuni lõpuks viidi mind kokku Remployga”.

Remploy on 40ndatel loodud puuetega inimeste tööhõiveorganisatsioon. Tänaseks on nad Inglismaal nii võimsad, et neil on lausa oma tehased, kus puuetega inimesed toodavad muuseas riigihangetena sotsiaalmajadele aknaid ja uksi, militaarvormiriideid, mööblit jne. Indrek võeti andmesisestajaks ASDA supermarketisse, kus ta töötas end üles värskete toidukaupade osakonna juhatajaks. “Kõik, mis läks külmkappidesse – liha jms –, oli minu all. Seal oli 40 töölist, iga päev tuli sisse neli rekkatäit kaupa. See oli raske töö, pinge oli kogu aeg hästi suur. Kui toit rikneb, oled vastutav; öises vahetuses ei tulnud töötajad sageli kohale ja magati sisse,” jutustab Indrek, kes töötas ASDAs kokku seitse aastat.

Lõpuks oli mehe töönädala keskmine pikkus 60 tundi. Tuli ka ette, et Indrek oli järjest tööl 52 päeva – ilma ühegi puhkepäevata! “Muud elu mul jäänud ei olnudki, ja ma lihtsalt ei jõudnud enam. Selles suhtes oli hea elu, et mul oli palju raha, aga sellega ei olnud midagi teha – polnud aega seda kulutada.”

Nii lahkus Indrek ASDAst ning asutas Bradfordis Shipley linnaosas arvutite ja mobiiltelefonide kaupluse. “See oli mulle jälle omaette kool, kus läksin partnerivalikuga alt. Minu töö oli juhtimine, tema tegeles tehnikaga – aga kuna ta ei tulnud tihtilugu kohale, pidin ise võtma YouTube’i lahti ja õppima selle järgi katkiseid telefone ja läptoppe parandama.”

Et poe käekäik Indreku ootusi ei täitnud ja et teda ootas Eestisse tagasi uus tüdruksõber, oli mehel lihtne järele anda pidevalt vaevavale koduigatsusele.

Esialgu proovis Indrek leida palgatööd. Käis mõnel intervjuulgi, aga ei leidnud midagi. Ta helistas läbi kõikvõimalikud asutused, mis võiksid pakkuda puudega inimesele töö vahendamise teenust, aga teda jäeti igal pool ukse taha – tööd aidati Eestis siiani leida neil, kel on liikumis-, kuulmis- ja/või vaimupuue.

“Juba Inglismaal elades tekkis mul mõte, et tahaksin teha midagi sellist nagu Remploy. Et võiks teha sellise koha, kust kedagi ära ei saadeta. Ükskõik milline inimene tuleb – on tal see asi küljes või toda ei ole; ükskõik kui hull ta ei ole – meie kedagi ära ei saada!”

Ja ühel õhtul, kui Indrek oli oma sõbra Marko Simbergiga pubis istunud ja televiisorist “Ajujahi” saate reklaami näinud, otsustas Indrek, et saadab oma idee sinna ära. Mehed vormistasid MTÜ ja said “Ajujahis” sotsiaalse ettevõtja eriauhinna 50 000 krooni. Marko loobus hea asja nimel oma tööst meelelahutusettevõtte juhina.

Aprillist saati on neil oma kontor Mustamäel Kadaka teel, kuhu Indrek sõidab iga päev jalgrattaga Lasnamäelt.

Tänaseks on nende juures tööd käinud otsimas umbes 50 inimest, töö on neist leitud pooltele, neist kümnele sinnasamma Abikäe juurde.

Äsja õnnestus Markol ja Indrekul saada kontorisse jõulukaunistuste karpide voltimise tööots kahele inimesele.

Nende telemarketingi osakond pakub tööd neljale puudega inimesele, kes müüvad telefoni teel Viasati teenust. “Seal on meil näiteks tööl üks suhkruhaigusega inimene – ükskõik, kelle kohta küsid, kõigil on midagi viga. Imrel on ajukahjustus: õnnetuse tagajärjel sõitis ta külma ilmaga kraavi ja oli seal öö otsa. Nüüd on tal kõndimisega raskusi, aga ta saab väga hästi hakkama voltimistööga.” See valdkond on end nii hästi ära tasunud, et mehed plaanivad helistamise peale veel kolm-neli töötajat võtta.

“Meie kõige esimene palgatöötaja, sekretär Maarika oli kolm aastat voodis pikali ja arstid ütlesid, et ta ei hakka enam kunagi liikuma. Ta hakkas liikuma, aga oli kuus aastat töötu.”

Muide, nüüd, augustis sai Indrek Abikäest välja võtta ka oma esimese palga.