Ühe kossuklubi surm

Noorte korvpallurite mängumeesteks kasvamise klubi Triobet/Dalkia teatas tegevuse lõpetamisest. Hiljemalt paari aasta pärast hakkab korvpalliüldsus seda kaotust taga nutma.

Nii lõplik otsus kui sellele eelnenud protsess oli kalk ja ­arvestuslik, nagu on kombeks äris.

Triobet/Dalkia kaotas möödunud hooaja ­lõppedes ühe oma põhisponsoritest ehk klubi nime teise poole - Dalkia-nimelise soojaettevõtte. Soojaettevõte, kes ühe käega võtab soojatarbijatelt aina rohkem raha (põhjendades seda näiteks kütusehindade üleilmse tõusuga), ei saa teise käega raha korvpallile jagada (olgugi see pealtnäha tubli žest).

Kossuklubi juhatuse liige Peeter ­Tishler märgib, et suursponsori kadumisega tekkis klubi eelarvesse ligemale miljonikroonine eelarveauk. Klubi pidas terve suve läbirääkimisi Tallinna Kalev/Cramoga. Plaan oli jumekas. Triobet/Dalkiast saab Kalevi farmklubi, kes kasvatab noori, äsja gümnaasiumi lõpetanud pallureid n-ö suureks mänguks kõlblikeks mängumeesteks.

Kalev/Cramo panustab vastutasuks eelarvesse puudu oleva summa, et farmklubi saaks osaleda Eesti meistrivõistlustel ja Balti liiga II divisjonis. Tekkinuks loogiline ahel. Sellisel tasemel mängimiseks piisanuks Tishleri hinnangul umbes kahest miljonist kroonist.

Kalevis pettunud

Klubijuhid vaagisid võimalusi, kuni Kalev teatas, et mõte on küll tore, aga raha pole. Majanduse olukord on teadagi niru. Kalevil endalgi on toetajate leidmisega keeruline seis. "Raha pole. Kui raha peale ei tule, siis suurt pidu ei pea," ütleb Kalevi juht Ivar Valdmaa.

Möödunud nädala neljapäeval istusid Triobet/Dalkia juhid kolm tundi koos ja otsustasid klubi laiali saata. Hooajale puuduliku eelarvega vastu minna tähendanuks lihtsalt karmi otsuse edasilükkamist mõne kuu võrra.

"Me ei näinud võimalust, kust me paari päevaga puuduva raha oleksime leidnud," ütles Tishler.

Jääb mulje, nagu oleks Kalevi eitav otsus tulnud suure üllatusena. "Teadnuksime me nende otsust varem, oleks suvel kuidagi teisiti käitunud," ütleb Tishler, aga ei taha seejuures Kalevile suuri etteheiteid teha.

Kõik see, mis puudutab raha, on muidugi tähtis. Ilma rahata imet ei tee. Kõik maksab.

Võib-olla on korvpalliliidu juhil Peep Aaviksool õigus, kui ta ütleb, et üks klubi (s.t Triobet/Dalkia) hindas oma võimeid üle. See on tema arvamus.

Teisalt saab alaliidu juht ilmselt isegi aru, et koos selle otsusega kaotab Eesti korvpall rohkem kui lihtsalt ühe klubi. Oleks ehk liialdus öelda, et Triobet/Dalkia (mis varem kandis nime Nybit) kadumine korvpallikaardilt on sama mis kõrgema lavakunstikooli kadumine Eesti teatripildist. Aga kui öelda, et näitlejahakatised õpivad nüüd senise nelja aasta asemel kolm, oleks võrdlus päris sobiv.

Eesti korvpallurite (ja üldse sportlaste) arengu kriitilisim aeg on periood, mis jääb gümnaasiumi lõpetamise ja täiskasvanuks saamise vahele. Oled küll noor ja perspektiivikas, ent mitte veel nii hea, et suurt mängu mängida.

See oli Tiit Soku klubi

Varem suurejoonelisemate (ja kuluka­ma­te) ambitsioonidega Triobet/Dalkia täi­tis viimastel aastatel nimelt seda ­lünka. Ta oli või vähemalt proovis olla korvpallis sama mis lavaka viimane ­kursus, mis annab võimekale tegijale ­suurele ­areenile astumiseks enesekindlust ja ­nüansitunnetust.

"See oli kasvulava," ütleb mitu aastat klubis töötanud tänane Eesti koondise ja Tartu Rocki peatreener Üllar Kerde. "Teist sellist polegi."

Triobet/Dalkia oli Tiit Soku tiim. Tiit Soku kor vpallikoolis kasvanud lapsed ja noored said väljundi tema juhendamisel toiminud täiskasvanute meeskonnas. Soku nimi on Eesti korvpallis kvaliteedimärk. Nagu Kerde ütleb, polnud noorte mängumeeste puhul oluline see, et neile hiigelpalka maksta, vaid et nad saaksid korralikku koormust ja korralikke mänge.

Nüüd on osa endisi Triobet/Dalkia mängijaid Tartus Kerde juures, osa Kalevis. Koondisemees Gert Dorbek, klubi mullune liider, Balti liiga II divisjoni edukaim korvikütt, leiab suure tõenäosusega koha Tallinna Kalevis (see klubi oli veel mullu BC Pirita, mitte segi ajada Kalev/Cramoga).

Pealtnäha on olukord enam-vähem okei. Ent Kerde hinnangul on see pelgalt tänase päeva seis.

Petlik pilt. Kibedaid vilju hakkab Eesti korvpall maitsma mõne aasta pärast, kui avastame, et klubidel pole ühtäkki võtta mängumehi, kes oleksid suureks mänguks valmis. Muidugi, mõni äärmiselt andekas leiab kohe tee tippklubidesse. Ent need, kelle areng hilisem, võivad enne lahkuda, kui päris korvpalluriks saavadki. Ja sellest on kahju.

"Süsteemi on kerge lõhkuda, uut ehitada on aga väga raske," ütleb Kerde.

Ja mis saab Tiit Sokust? Kahju oleks, kui see mees ainult lastetreeneriks jääks.

Väike ajalugu

• 13 aastat tagasi Eesti meistriliigasse ilmunud klubi, mis viimasel ajal kandis nime Triobet/Dalkia, kuid mida varem tunti Nybiti nime all, on olnud selgelt osa meie viimase aja korvpalliloost.
• Kuigi saavutuste laeks jäigi kaks hõbemedalit ja neli ­pronksi, ei saa öelda, et klubil poleks olnud vingeid ambitsioone. Klubi on juhtinud treenerite koorekihti kuuluvad treenerid - kui rääkida kas või Jaak Salumetsast ja Tiit Sokust. Selle klubi särgis on väljakule jooksnud märkimisväärne hulk meie viimase aja parematest mängumeestest - Martin Müürsepp (tõsi, vaid kaks mängu), Sergei ­Babenko, Rauno Pehka, Valmo Kriisa, Tanel Sokk jt.
• On olnud mõned säravad leegionärid, Mican Edwards ja Igor ­Kurašov, keda ikka veel mäletame.
• Viimasel kolmel aastal võttis klubi selgelt suuna kasvatada noori tegijateks mängijateks. Kuni 20aastaste Eesti koondises oli viimati seitse selle klubi meest.