03.10.2008, 00:00
Ühe kossuklubi surm
Noorte korvpallurite mängumeesteks kasvamise klubi Triobet/Dalkia teatas tegevuse lõpetamisest. Hiljemalt paari aasta pärast hakkab korvpalliüldsus seda kaotust taga nutma.
Nii lõplik otsus kui sellele eelnenud protsess oli kalk ja
arvestuslik, nagu on kombeks äris.
Triobet/Dalkia kaotas
möödunud hooaja lõppedes ühe oma
põhisponsoritest ehk klubi nime teise poole – Dalkia-nimelise
soojaettevõtte. Soojaettevõte, kes ühe käega
võtab soojatarbijatelt aina rohkem raha (põhjendades
seda näiteks kütusehindade üleilmse tõusuga), ei saa
teise käega raha korvpallile jagada (olgugi see pealtnäha tubli
žest).
Kossuklubi juhatuse liige Peeter Tishler märgib, et
suursponsori kadumisega tekkis klubi eelarvesse ligemale miljonikroonine
eelarveauk. Klubi pidas terve suve läbirääkimisi Tallinna
Kalev/Cramoga. Plaan oli jumekas. Triobet/Dalkiast saab Kalevi farmklubi, kes
kasvatab noori, äsja gümnaasiumi lõpetanud pallureid n-ö
suureks mänguks kõlblikeks mängumeesteks.
Kalev/Cramo panustab vastutasuks eelarvesse puudu oleva summa, et farmklubi
saaks osaleda Eesti meistrivõistlustel ja Balti liiga II divisjonis.
Tekkinuks loogiline ahel. Sellisel tasemel mängimiseks piisanuks Tishleri
hinnangul umbes kahest miljonist kroonist.
Kalevis
pettunud
Klubijuhid vaagisid võimalusi, kuni Kalev
teatas, et mõte on küll tore, aga raha pole. Majanduse olukord on
teadagi niru. Kalevil endalgi on toetajate leidmisega keeruline seis.
“Raha pole. Kui raha peale ei tule, siis suurt pidu ei pea,”
ütleb Kalevi juht Ivar Valdmaa.
Möödunud nädala
neljapäeval istusid Triobet/Dalkia juhid kolm tundi koos ja otsustasid
klubi laiali saata. Hooajale puuduliku eelarvega vastu minna tähendanuks
lihtsalt karmi otsuse edasilükkamist mõne kuu võrra.
“Me ei näinud võimalust, kust me paari päevaga
puuduva raha oleksime leidnud,” ütles Tishler.
Jääb mulje, nagu oleks Kalevi eitav otsus tulnud suure
üllatusena. “Teadnuksime me nende otsust varem, oleks suvel kuidagi
teisiti käitunud,” ütleb Tishler, aga ei taha seejuures
Kalevile suuri etteheiteid teha.
Kõik see, mis puudutab raha,
on muidugi tähtis. Ilma rahata imet ei tee. Kõik maksab.
Võib-olla on korvpalliliidu juhil Peep Aaviksool õigus, kui ta
ütleb, et üks klubi (s.t Triobet/Dalkia) hindas oma võimeid
üle. See on tema arvamus.
Teisalt saab alaliidu juht ilmselt
isegi aru, et koos selle otsusega kaotab Eesti korvpall rohkem kui lihtsalt
ühe klubi. Oleks ehk liialdus öelda, et Triobet/Dalkia (mis
varem kandis nime Nybit) kadumine korvpallikaardilt on sama mis
kõrgema lavakunstikooli kadumine Eesti teatripildist. Aga kui
öelda, et näitlejahakatised õpivad nüüd senise nelja
aasta asemel kolm, oleks võrdlus päris sobiv.
Eesti
korvpallurite (ja üldse sportlaste) arengu kriitilisim aeg on periood, mis
jääb gümnaasiumi lõpetamise ja täiskasvanuks saamise
vahele. Oled küll noor ja perspektiivikas, ent mitte veel nii hea, et
suurt mängu mängida.
See oli Tiit Soku
klubi
Varem suurejoonelisemate (ja kulukamate)
ambitsioonidega Triobet/Dalkia täitis viimastel aastatel nimelt seda
lünka. Ta oli või vähemalt proovis olla korvpallis sama
mis lavaka viimane kursus, mis annab võimekale tegijale
suurele areenile astumiseks enesekindlust ja
nüansitunnetust.
“See oli kasvulava,”
ütleb mitu aastat klubis töötanud tänane Eesti
koondise ja Tartu Rocki peatreener Üllar Kerde. “Teist sellist
polegi.”
Triobet/Dalkia oli Tiit Soku tiim. Tiit Soku kor
vpallikoolis kasvanud lapsed ja noored said väljundi tema juhendamisel
toiminud täiskasvanute meeskonnas. Soku nimi on Eesti korvpallis
kvaliteedimärk. Nagu Kerde ütleb, polnud noorte mängumeeste
puhul oluline see, et neile hiigelpalka maksta, vaid et nad saaksid korralikku
koormust ja korralikke mänge.
Nüüd on osa endisi
Triobet/Dalkia mängijaid Tartus Kerde juures, osa Kalevis. Koondisemees
Gert Dorbek, klubi mullune liider, Balti liiga II divisjoni edukaim
korvikütt, leiab suure tõenäosusega koha Tallinna Kalevis (see
klubi oli veel mullu BC Pirita, mitte segi ajada Kalev/Cramoga).
Pealtnäha on olukord enam-vähem okei. Ent Kerde hinnangul on see
pelgalt tänase päeva seis.
Petlik pilt. Kibedaid vilju
hakkab Eesti korvpall maitsma mõne aasta pärast, kui avastame, et
klubidel pole ühtäkki võtta mängumehi, kes
oleksid suureks mänguks valmis. Muidugi, mõni
äärmiselt andekas leiab kohe tee tippklubidesse. Ent need, kelle
areng hilisem, võivad enne lahkuda, kui päris korvpalluriks
saavadki. Ja sellest on kahju.
“Süsteemi on kerge
lõhkuda, uut ehitada on aga väga raske,” ütleb Kerde.
Ja mis saab Tiit Sokust? Kahju oleks, kui see mees ainult
lastetreeneriks jääks.
Väike ajalugu
- 13 aastat tagasi Eesti meistriliigasse ilmunud klubi, mis viimasel ajal kandis nime Triobet/Dalkia, kuid mida varem tunti Nybiti nime all, on olnud selgelt osa meie viimase aja korvpalliloost.
- Kuigi saavutuste laeks jäigi kaks hõbemedalit ja neli pronksi, ei saa öelda, et klubil poleks olnud vingeid ambitsioone. Klubi on juhtinud treenerite koorekihti kuuluvad treenerid – kui rääkida kas või Jaak Salumetsast ja Tiit Sokust. Selle klubi särgis on väljakule jooksnud märkimisväärne hulk meie viimase aja parematest mängumeestest – Martin Müürsepp (tõsi, vaid kaks mängu), Sergei Babenko, Rauno Pehka, Valmo Kriisa, Tanel Sokk jt.
- On olnud mõned säravad leegionärid, Mican Edwards ja Igor Kurašov, keda ikka veel mäletame.
- Viimasel kolmel aastal võttis klubi selgelt suuna kasvatada noori tegijateks mängijateks. Kuni 20aastaste Eesti koondises oli viimati seitse selle klubi meest.