Ühe surma jahmatav järelkaja arstidelt
On pime oktoobrikuu õhtu 2009. Põhja-Eesti Regionaalhaigla üheksanda korruse intensiivravipalatis käib ümber Oliver Rõigase (26) äge sagimine. Näidud aparaatidel märgivad, et lõppstaadiumis pahaloomulise kasvaja käes kannatava noormehe elupäevad on läbi.
Noormehe ema, ajakirjanik Anneli Rõigas ei lepi olukorraga. Ta helistab haigla ülemarsti Sergei Nazarenko mobiilile, kuid see ei vasta. Seejärel helistab ta haigla nõukokku kuuluvale riigikogu liikmele Tatjana Muravjovale (Reform), kelle võetud kõnele ülemarst vastab. Noormees pannakse hingamisaparaadi alla.
Kella 20 paiku läheb õde Lea palatisse valvet üle võtma, aga ei mahu uksest sisse. Sisse pääsedes avaneb ta silme ees paras segadus. Patsiendi ema röögib reanimatsiooniarsti peale, teised tohtrid üritavad omavahel midagi selgitada.
Õde, kes pidi valve üle andma, on näost valge ja nutab. Läheb hetk, enne kui Lea taipab: patsient, kelle konsiilium nelja tohtri osavõtul nädal tagasi lootusetult haigeks tunnistas, on elustatud. Nagu ta hiljem teada saab, tuli korraldus patsiendi emalt.
“Mind süüdistatakse mõrvas”
Kolm päeva hiljem noormees sureb. Novembri alguses hakkavad meedias ilmuma lood, kus Anneli Rõigas süüdistab meedikuid poja piinamises, valeravis ja surnuks süstimises. Surma põhjustajaks peab ta õde, kes tegi Oliverile süsti, mis ema hinnangul peatas noormehe hingamise. Tegemist oli vererõhku alandava süstiga.
Ema süüdistab ka neuroloog Tiiu Paulust, et too oli samal päeval Oliveri ekslikult koomasse diagnoosinud ja andnud siis korralduse ta uuesti magama uinutada.
Doktor Paulus ise esimest meedias ilmunud ründavat lugu ei märka. Kui see ilmub, saab Oliveri eest viimastel elupäevadel hoolitsenud arst mobiilile sõnumi: “Me ei usu, mida ajakirjandus kirjutab. Me toetame sind.” Tuttavatelt hakkab järjest samasisulisi sõnumeid tulema. Nüüd loeb doktor ka ise selle loo läbi ja helistab psühholoogile. “Tead, Katariina, mind süüdistatakse mõrvas,” ütleb ta.
26aastase tööstaažiga Paulus tunneb, nagu oleks kuvaldaga pähe saanud. Istume Solarise katusekohvikus. Paulus on tellinud salati, kuid mulluste sündmuste meenutamine võtab talt isu. Nagu kontrastiks sügise süngetele sündmustele valitseb väljas troopiline palavus.
Tänu kolleegide toetusele pääses Paulus enda hinnangul hullemast. Küll aga tuli tal hoolitseda selle eest, et säästa oma poega, kes arvutist lugu ja selle kommentaare lugeda võis.
Arstid endal süüd ei näe
Paulus ei usalda oma sõnul ajakirjanikke juba ammu, kuna nad ei arvesta inimeste tunnetega. Vastumeelselt andis ta nõusoleku käesoleva artikli autoriga kohtuda. “Meedikut on kasvatatud nii, et ta hoiab end vaos ega näita välja, kui väga ta haiget saab,” ütleb ta oma ajendi kõnelemiseks.
“Peame kaitsma patsienti. Kui kaitseme ennast, rikume arstieetikat,” räägib Paulus. “Nii palju katkiseid ja läbipõlenud inimesi kui meedikute hulgas mujal ei ole.”
Rõigastega valvearstina kokku puutunud regionaalhaigla neurokirurgile Aadu Liivatile on juhtunu samuti sügava jälje jätnud. Liivatit nimetab Rõigas oma blogis siiani psühhopaadiks – nii olevat mehe kohta öelnud ta kolleegid.
Liivat ei suuda aru saada, miks ajakirjandus teda ja kolleege süüdistab, kui kohus pole neid Oliveri surmas süüdi mõistnud. Ja seda ettekujutuseta, mis tegelikult toimus.
“Kõik, kes asjast teavad, arvavad, et me saame isegi aru, et me pole süüdi. Kuid keegi peaks meile seda siiski ütlema,” leiab Liivat.
Ta istub oma kabinetis päevinäinud mustas nahktoolis, rahulik ja keskendunud. 30aastase tööstaaži juures on Liivat kokku puutunud kahe juhtumiga, kus haigus jõudis ajalehte ja ühekülgse, arste süüdistava käsitlusega talle läbielamisi põhjustas.
Rõigase juhtum erineb varasematest oma demagoogilisuse poolest, ütleb Liivat. See on jõudnud otsapidi riigikokku ja sotsiaalministeeriumisse, politseisse ja prokuratuuri.
“Meditsiiniliselt oli tegemist lihtsa ja igapidi tõestatud juhtumiga, millele ladestati peale palju tõendamata kahtlusi,” sõnab Liivat.
Kohati jäi talle mulje, nagu lahendaks ema täiusliku mõrva stsenaariumi, paljastades kuritegelikku sündikaati.
Telefon ja sülearvuti olid emal haiglas kogu aeg käeulatuses, ta helistas ja toksis päevast päeva kirjutada, kirjutas õde Lea seletuskirjas.
“Iga asja tuli kümme korda seletada”
Tihti seisis ema akna all ja jälgis, kuidas sanitar Oliveri söödab või pöörab. Ainult seisis ja jälgis ning seadis iga liigutuse, mis tema pojaga tehti, kahtluse alla, meenutab Liivat.
Võimaluse Rõigasel väljaspool külastusaega poja juures viibida andis haigla kaastundest ja soovist hoida ära pahandusi. Seda haigla juhtkond hiljem kahetses ja nüüd on kord karmim, nendib Tiiu Paulus.
Pauluse sõnul ei karjunud nad Rõigasega kordagi. Samas provotseeris Rõigas meedikute sõnul neid ägestuma.
“Ta teatas korduvalt, et ei usu meie arste, sekkus ravisse, iga asja tuli kümme korda seletada,” räägib Paulus. See tekitas 15 aastat rahumeelselt koostööd teinud arstide ja õdede vahel käärimist.
Kumbki arst Rõigast siiski ei süüdista. Seletuskirjade järgi seisneb loo ülim traagilisus selles, et ema eitas täielikult poja surmaga lõppevat haigust. Pauluse sõnul oli Oliver ise oma seisundi tõsidusest aru saanud ja soovis, et ta rahule jäetaks.
Poja tervislikku seisundit püüdsid emale selgitada kõik Oliveri ravinud arstid. Murrang ema psüühikas toimus siis, kui talle sai teatavaks, et Oliver peatselt sureb. Rõigas oli kindel, et pojal on peaajupõletik ja insult. Ta oli veendunud, et poega ravitakse valesti ja eksimuste varjamiseks soovib personal Oliveri kiiresti surmata, kirjutab üks Oliveri ravinud arst ekspertiisikomisjonile.
Arstid hirmul ka aasta hiljem
Arstide sõnul mõjutab Oliveri juhtum nende igapäevast tööd veel praegugi. “Oleme hirmul ja mõtleme, kas võtame selle või teise lõikuse ette,” räägib Liivat.
Keeruliste juhtumite puhul, kus lõikust võib mõjutada teine haigus ja head tulemust ei saa tagada, eelistavad arstid endale ohutumat teed. Arstieetikaga see Liivati sõnul vastuollu ei lähe. Lihtsalt varem püüdsid nad sagedamini inimesi aidata, tehes ka lõikusi, mis olid küll riskantsed, kuid õnnestumisel tõotasid valuvabamat elu.
Liivat ütleb selle kohta nii: “Kõige kurvem on, et sellise mõtteviisini viis meditsiiniliselt lihtne, kuid avalikkuses vääriti mõistetud juhtum.”
Artikkel ilmus esimest korda Meditsiiniuudistes.
Neli aastat haigust
? 2005
Oliver Rõigas pöördus peas oleva moodustisega perearsti poole. Arvati, et see pole ohtlik.
? 2006
Suvi. Moodustis opereeriti ühes Eesti erakliinikus. Et tegemist on II staadiumis pahaloomulise kasvajaga, selgus hilisematest laboriuuringutest suurhaiglas. Tehti laiendatud lõikus, kasvajarakke ei leitud.
? 2009
Aprill. Oliverile tehti ajuoperatsioon.
September. Oliver läks taas haiglasse ja suri seal oktoobris lõppstaadiumis pahaloomulisse kasvajasse.
November. Meedia avaldas Anneli Rõigase süüdistused arstide aadressil.
? 2010
Jaanuar. Roheliste fraktsiooni liige Toomas Trapido tegi riigikogus ettekande inimväärse meditsiini ja patsiendikaitse seaduse vajalikkuse teemal.
Märts. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertiisikomisjon leidis, et Oliveri ravimisel ei teinud arstid vigu üheski ravietapis. Ema vaidlustas selle.
Aprill. Rõigase nõudmisel hakkas juhtunut uurima politsei. Kahtlustatavaid pole.
Ühtlasi peab Rõigas blogi. Seal on ta teatanud, et plaanib koostada juhtumi kohta raporti rahvusvahelistele patsiendikaitse ühendustele.
Allikad: ETV, Anneli Rõigase blogi jms.
Mida arstid uurimisel rääkisid?
Väljavõtted arstliku ekspertiisikomisjoni toimikust.
? 30aastase staažiga tohter: “4. oktoobril, esmakordselt elus tõsiselt kartes üksi visiidile minna, võtsin kaasa osakonna õe.”
? Õde Lea seletuskirjast: “Kogu selle aja, umbes kella 22st kuni kella üheni öösel, rääkis pr Rõigas telefoniga, mis häiris kohutavalt nii mind kui ka teisi raskeid haigeid intensiivravipalatis. Märkust ei julgenud ma teha, kartes taas skandaali. Oliveri kõrvalvoodis lamas väga raskes seisundis noormees – värske ajutraumaga patsient, kes oli psühhoosis.”
? Õde Sonja seletuskirjast: “Tööpäeva lõpus koju minnes kohtasin Anneli Rõigast liftide juures. Liftis küsisin temalt, kus ta elab, ja pakkusin, et viin ta autoga koju, sest oli vihm ja pime. Autos küsis Rõigas, kuidas mina ja personal suudame töötada sellises raskes osakonnas. Seletasin, et olen usklik inimene ja saan töötamiseks usust jõudu. Ta küsis, mis usku ma olen, ja ma vastasin. Hiljem kasutas Rõigas seda jutuajamist meedias pahatahtlikult minu vastu.”
? Rõigase väide selle kohta, mida arst talle ütles: “Teie poeg ei taha enam elada.” Arsti vastus seletuskirjas: “Sellist lauset ma ei mäleta. Ei mäleta, et oleksin öelnud sellise lause.”
Kuidas valmis lugu Oliver Rõigase ravist
Ekspress avaldab käesoleva artikli, et kajastada ka teise poole nägemust.
Loos on kasutatud Oliver Rõigase juhtumit uurinud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertiisikomisjoni materjale, samuti Anneli Rõigase poolt avaldatud infot oma poja tervislikust seisundist. Arstide ja Rõigase versioon juhtunust läheb paljuski lahku.
Anneli Rõigase kommentaar:
On ülimalt silmakirjalik öelda, et meedikud, kes noorele inimesele neid kannatusi põhjustasid, tunnevad end kannatanutena.
Ju on patsientide ebainimlik kohtlemine selles haiglas nii levinud, et kannatusi ei tekita mitte kannatuste põhjustamine patsientidele, vaid nende avalikustamine.
Teie lugu on täis faktivigu ja otsest laimu. Te laimate nii mind kui ka mu poega, esitades hulgaliselt väiteid, mis ei vasta tõele.
Kinnitan veel kord, et kõik minu poolt meedias esitatud seigad juhtusid täpselt nii, nagu olen kirjeldanud. Tuletan teile meelde, et laimu levitamine on karistatav. Minu avaldus mu pojale osaks saanud ebainimlikust kohtlemisest, mis polnud mitte lihtsalt ebainimlik, vaid elajalik, on muu hulgas ÜRO piinamisvastase konventsiooni rikkumine.
Teie loos mainitud arstid Aadu Liivat ja Tiiu Paulus kohtlesid mu poega ja ka mind erilise jõhkrusega.
Ma ei ole ei teile ega meedikutele andnud õigust vehkida mingite detailidega haigusloost, kuid seda te artiklis teete, rikkudes andmekaitseseadust.
Anneli Rõigase seisukoha täispikka versiooni lugege www.ekspress.ee
