Üheksa päeva ilmaasjata vangis
Ühel juulihommikul helistas Jänedal elavale vigursaagijale Raivo Perandile (38) kohalik konstaabel. Küsis, kas mees on lähipäevil kodus ja lubas järgmisel päeval läbi astuda. “Ju tahab mingit tööd tellida,” mõtles Perandi.
Päev hiljem oligi konstaabel Kalev Toomingas kohal, ent sugugi mitte puust taiest tellimas. Temaga olid kaasas kaks pealinna politseimeest. “Tulge meiega kaasa – te peate vangi minema,” kõlas korraldus.
Perandi oli seda päeva oodanud ligi kümme aastat. Ta pakkis kokku hügieenitarbed, embas nutvat naist ja sõitis otsejoones Tallinna vanglasse. Seal veetis ta üheksa päeva. Mitte päris põhjuseta, kuid sada protsenti ebaseaduslikult.
Perandi vahistamise põhjus peitub aastate taga. Ja peaks õigupoolest juba unustatud olema.
Mees unustati vangi viia
Kümmekond aastat tagasi oli tänaseks üsna suure tuntuse saavutanud puuskulptor paras pätt. 1996. aastal mõistis Tallinna kohus tollal Antslas elanud ja traktoristi ametit pidanud Perandi kolmeks ja pooleks aastaks vangi. Mees oli koos mitme kaasosalisega võõrast passi kasutades erinevatelt firmadelt välja petnud hea hulga kalleid tööriistu, samuti mitmekümne tuhande krooni eest võõraid asju varastanud ning tagatipuks kandnud veel ilma loata kärbikut.
Perandi tunnistas ennast kohtus enamikus kuritegudes süüdi, sai karistuseks reaalse vabadusekaotuse, kuid kohus jättis mehe vabadusse kuni otsuse jõustumiseni. Pool aastat hiljem jättis teise astme kohus karistuse muutmata, karistus jõustus ringkonnakohtu otsuse kuulutamisega 1996. aasta septembris.
Ekspress kohtus Perandiga Raplamaal Varbolas, kus augusti esimesel nädalavahetusel toimusid puupäevad ehk vigursaagijate omamoodi meistrivõistlused.
“Mis siin salata – eks ma olin omal ajal korralik paharet. Ja kui mind nii esimese kui teise astme kohtus süüdi mõisteti ning riigikohtust mu kaebusele vastust ei tulnud, olin valmis vangi minema. Aga millegipärast ei tundnud keegi mu vastu huvi,” meenutab mees nüüd.
Miks siis vabatahtlikult vangi ei läinud? Perandi teeb suured silmad: “Näita mulle kedagi, kes läheks ise vabatahtlikult vanglasse! Oleks ma sedagi teadnud, kuhu vanglasse minna. Kui oleks järele tuldud või käsk antud, ega ma ennast peitma poleks hakanud. Mis tehtud, see tehtud.”
Pätt kasvas vabaduses ümber
Vangimineku asemel otsustas mees midagi kasulikku teha. Ta ütles kuritegevusele hüvasti ja pühendus uue ameti õppimisele. Muukraua asemel sai tema parimaks sõbraks mootorsaag. Praegu ehivad Perandi meisterdatud puuskulptuurid paljude lasteaedade mänguväljakuid ning eramute aedu nii kodu- kui ka välismaal.
Kui Perandile mõistetud karistuse jõustumisest, s.o ringkonnakohtu otsuse kuulutamisest möödus kolm aastat, arvas mees, et mis siis ikka – kui unustati, siis unustati – tuleb edasi elada. Nimelt näeb seadus ette, et kui pärast kohtuotsuse jõustumist kolme aasta jooksul (varguste, kelmuste jt teise raskusastme kuritegude puhul) ei ole karistust täitmisele pööratud ehk siis vangi mõistetud inimest vangi pandud, loetakse asi aegunuks ning karistus kaotab kehtivuse. Välja arvatud juhul, kui inimene ennast võimude eest varjab.
Juuraprofessor Jaan Sootak selgitas, miks on seaduses ette nähtud kuriteo ja karistuse aegumine: “Kui riik ei ole mitme aasta jooksul saanud oma asja tehtud ja inimene on selle aja jooksul ühiskonda taasintegreerunud, siis ei tohiks puhthumaansetel kaalutlustel kuriteost mitu aastat hiljem inimest karistada. Teisisõnu, aegumise abil motiveerib seadus riigiorganeid kiiresti ja täpselt tegutsema. Kui täna tehakse halba, siis tuleb täna ka karistada. Ei ole mõtet homme rusikatega vehkida.”
Selleks ajaks, kui Perandile mõistetud karistus aegus, oli mees elanud kaks aastat Järvamaal Jänedal. Ta sõlmis 1997. aasta detsembris EMT lepingu, mis kehtib tänaseni. 1998. aasta kevadel registreeriti Perandi avalduse alusel Lehtse vallas tema poja Joosepi sünd. Paar aastat hiljem asus mees ametlikult tööle, s.t hakkas makse maksma, omas pangakontot, ravikindlustust, veebilehekülge, tasus liikluspolitsei määratud trahve. Elas tõttöelda avalikumat elu kui enamik meist. Ja uskus, et politsei on tema vangipaneku õige aja maha maganud ning ta on vaba mees. Ent läks teisiti.
Ebaseaduslikult kongi
Tänavu 21. juulil paigutati omal ajal sisevägedes ehk vangivalvurite väeosas aega teeninud mees Tallinna vanglasse. Õnneks mitte päris retsidega kokku, vaid endiste politseinike kambrisse – kokku näiteks Aivar Krustaga. “Kui olin Krustale oma loo ära rääkinud, hakkas mees suure häälega naerma. Tema on ju juuraspetsialist. Küsis, et mida ma siin istun ja õhku raiskan. Nagu ma seda teadsin…”
Seaduse järgi oleks mees pidanud toimetatama hiljemalt ülejärgmisel päeval pärast vahistamist kohtuniku jutule, kes oleks otsustanud, mis temast edasi saab. Seda aga ei tehtud.
Võimalik, et mees oleks veel kaua vanglakambris konutanud, kuid õnneks lubasid politseinikud tal enne raske raudukse kinnikukkumist teha paar telefonikõnet. Perandi sai toru otsa advokaat Nigul Saare. Too asus kiiresti tegutsema, et ilmselgelt ebaseaduslikult türmi pistetud mees kiiresti vabadusse päästa. 29. juulil otsustas kohus, et Perandi vahistati ebaseaduslikult. Samal päeval jõudis mees oma pere juurde tagasi. Ja kaalub, kas riigilt ebaseadusliku vabaduse võtmise eest ka valuraha nõuda.
Toimunu ajab teda nüüd juba naerma: “Kes teab, võibolla unustati mu vangipanekut puudutavad paberid kuhugi lauajala alla või jäeti sahtlisse tolmu koguma. Nüüd siis ärkasid ja hakkasid rabelema. Ma olen elanud aastaid samas külas, kus kõik mind teavad. Mul on mitu last, minu töödest on ajakirjanduses lugusid avaldatud – ja nemad ei osanud mind otsida?”
“Kas tõesti tegutseb riik nii, et laseb inimesel ennast üles töötada ja siis lööb jalad alt?” küsib mees oma loo kokkuvõtteks.
“Aga mis oleks saanud, kui Perandi poleks võitlema hakanud? Mine tea, kui palju temasuguseid veel kinni istub, kes lihtsalt ei oska enda eest seista,” lisab tema kaitsja Nigul Saar.
Segadus seadustega
Tallinna Kesklinna kriminaaltalitus andis Jäneda konstaablile ülesande Perandi asukoht kindlaks teha tänavu 14. juulil. Mida oodati kõik vahepealsed aastad? Ekspress küsis seda politseilt.
Selgub, et olukorra tingisid politsei andmebaaside puudulikkus lähiminevikus, samuti üleminek ühelt seaduselt (Kriminaalmenetluse koodeks) teisele (1. juulist kehtima hakanud Kriminaalmenetluse seadustik). "Avastasime Perandi rutiinse kontrolli käigus. Alles hiljuti jõudsid politsei andmebaasid sellisele tasemele, mis võimaldab tagaotsitavate asukohta võimalikult täpselt määrata. Enne Perandi vahistamist pidasime kolleegidega aru, lõpuks otsustasime ta siiski kinni pidada. Meie arvates oli kõik seaduslik," väitis anonüümsust palunud politseinik, kellele muide tuli üllatusena, et Perandi on juba üle nädala vabaduses.
Perandi kaitsja kaebust toetas kohtus ka prokurör Ave Eisel. Ekspress päris, miks.
“Polnud teist võimalust. Politsei rikkus seadusesätteid, mis reguleerivad karistuse täitmise protseduuri. Näiteks ei viidud meest õigel ajal kohtuniku jutule. Uue seaduse järgi oleks politsei pidanud teavitama kohut tagaotsitava leidmisest ja saama kohtult loa isik vahistada. Seda ei tehtud. Lisaks tuli mängu karistuse täitmise aegumine,” põhjendas prokurör. “Pealegi, arvestades, et puudusid tõendid selle kohta, et Perandi ennast varjanud oleks, tekib küsimus, kas teda üldse taga otsiti.”
Kui politsei seadust rikkus, kas siis võib oodata ka mingisugust edasist juurdlust?
“Kindlasti tuleb kontrollida, miks nii juhtus,” kinnitas prokurör.
