LÜHIKE LÕBU: Vaid kolm päeva pärast sõpruskonna koosviibimist selgus, et sünnipäevaliste seas levis koroonaviirus. Shutterstock

See oli aprilli keskpaik. Frederik (21) oli kaks nädalat korralikult kodus isolatsioonis istunud, nagu viiruspuhangu tõkestamiseks soovitati. Ta elab üksi. Igatsus sõpru päris elus näha oli suur ja põhjus nendega kokku saada ilus – sõbra sünnipäev.

Muidugi arutasid nad selle üle, kas ikka peaks eriolukorras ja viiruspuhangu ajal kohtuma ning kui suured on riskid. Lepiti kokku: need, kes tunnevad end kas või natukene haigena, jäägu koju. Mõeldi veel: kokku saab ju vaid 9, mitte 100 inimest.

„Ma teadsin, et olen terve, sest ma polnud kaks nädalat kuskil käinud – töö on pausil ja kodust väljas pole ju midagi teha,” meenutab ta arutlust, mida iseendaga pidas. „Ja kui riskin, siis vaid iseenda tervisega.” Ta arvestas, et on pärast kohtumist jälle kaks nädalat täielikus isolatsioonis.

Et riske veelgi maandada, otsustas ta minna jala, mitte taksoga. Samuti, et läheb kella 20 paiku, lootuses, et väljas liigub siis vähem inimesi.

Sünnipäeva kogunes pidama üheksa inimest, kõik kahekümnendates eluaastates.


Avalehele
Loe veel: