“See on tüssamine! Kriminaalne lugu,” põrutab spordiajaloolane Erlend Teemägi. Veebruaris valitsuselt elutöö preemia saanud vanahärra hoiab käes rasket raamatut, mille leheküljed säravad nagu jõulupuu. Värvilised kleepsud tähistavad vigu, mida Teemägi ja tema kolleegid raamatust leidsid. Apsakaid, millest mõnel kiirustamise, mõnel asjatundmatuse, mõnel hoolimatuse tunnused, on uhke nimega – Eesti Spordi Taskuentsüklopeedia – ja kallis – 399 krooni – raamatus mitusada! Mis kõige hullem: Teemägi ja teised vigase raamatu müüki paiskamist peatada püüdnud ajaloolased on vigades süüdi lavastatud…

Kas tõstja Alfred Neuland tuli esimest korda Venemaa meistriks 1915 või 1916? Raamatus on väidetud mõlemat. Kas malegeenius José Raúl (või hoopis Jose Raul nagu raamatus?) ­Capablanca andis Tartus simultaani aastal 1912 või 1913 – raamat väidab ühel leheküljel üht, teisel teist.

Kaugushüppaja Tõnu Lepik alistas kaheksa meetri piiri esimest korda aastal 1966 Leningradis, väidab raamat. Tegelikult teavad kergejõustikuhuvilised, et see juhtus mitu tuhat kilomeetrit lõuna pool, Armeenias Lenin­akanis (tänane Gjumri).

Võtame Narvas toimuva jäähoki 2. divisjoni MM-turniiri auks ühe vähetuntud kurioosumi – raamatus on kirjas, et Eesti ja Gruusia NSVde hokimeeskonnad võtsid mõõtu 21. jaanuaril 1961. Ent ajaloolane Rein Järva kinnitab, et Eesti võiduga 25 : 0 lõppenud mäng toimus hoopis 29. jaanuaril.

Pealtnäha ebaolulised faktid? Küllap oleneb vaatenurgast. Ent kui need nimed, daatumid ja resultaadid on juba väärinud entsüklopeediasse raiumist, ei tohiks eksimisruumi ega mitmetimõistmise võimalust olla. Entsüklopeedia peaks vaidlusi lahendama, mitte probleeme juurde tekitama.

Mullu sügisel palus spordiajakirja­nik Tiit Lääne Eesti Spordiajaloo ­Seltsi (kuhu ta ka ise kuulub) liikmetel Erlend Teemägil, Rein Järval ja veel mitmel üle vaadata üks käsikiri. Sellest pidi saama võimsaim teos Lääne koostatud kümnete spordiraamatute reas – entsüklopeedia, mis koondaks Eesti spordiajaloo ühtede kaante vahele.

Teemägil paluti retsenseerida te­ma suurt armastust – kergejõustikku – puudutavat osa, Järval – korv- ja võrkpalli, Margus Söödil malet, Aare ­Arulal auto-motospordi peatükki jne. Aega polnud palju, sest raamat pidi jõuluks lettidele jõudma.

Kui ajaloolased käsikirja süvenesid, haaras neid õudus. Tekst oli vigu täis nagu Joosep Tootsi unistuste sai rosinaid. Ainuüksi nimede väärkirjutusi oli mitusada. Lisaks fakti kordused, mis tihti omavahel vastuolus, eksimused daatumitega ja üleüldine süsteemitus.

Ajaloolased otsustasid sekkuda. Teatasid TEA Kirjastuse juhatuse esimehele Silva Tomingasele, et käsikiri on lootusetult vigane. Nad tegid ettepaneku kohtuda ning teha plaan, kuidas saavutada lõpptulemus, millega spordisõbrad tõesti rahul oleksid ja mis ka entsüklopeedia nime vääriks.

“Soovisime parimat, sest Eesti spordihuvilistele on seni ikka kvaliteetseid raamatuid pakutud. Lisasime kirjale valiku vigadest, mis Erlend Teemägi käsikirjaga põgusal tutvumisel leidis,” räägib Spordiajaloo Seltsi aseesimees Rein Järva.

Nädal hiljem, 12.novembril said ajaloolased toimetuse juhatajalt Tiiu Valmilt üleoleva vastuse. Valm tänas ajaloolasi, et nood “muretsevad nii olulise teatmeteose taseme ­pärast” ning väitis, et ajaloolaste esile ­toodud ebakõlad olid toimetamise käigus “juba kõrvaldatud”. Samas vihjas ta, et “käsikirja levitamine enne raamatu ilmumist on lubamatu ja sellega võivad kaasneda kõik seaduses ettenähtud tagajärjed”.

Ajaloolased palusid vabandust, tänasid veel kord, et nii uhke raamat on teha võetud, kuid kordasid oma palvet – vaatame käsikirja uuesti kõik koos läbi ja teeme raamatu, mida spordisõbral pole häbi taskusse panna. Sellele kirjale isegi ei vastatud. Võimalik, et käsikiri oli juba trükis.

Kui jõulud käes ja raamat müügil, tabas ajaloolasi veel suurem ehmatus: nad leidsid tiitellehelt enda nimed! Nad olid märgitud sisutoimetajateks ja seega saanud kaela kogu vastutuse kümnete fakti- ja sadade nimevigade eest. “Meie nimedega on manipuleeritud. Meie ettepanekutega ei arvestatud, selle asemel tehti meist praakteose toimetajad,” laiutab Teemägi käsi.

Vigu, mis “toimetajad” raamatu käsikirjast leidsid ja mille peale paanikanuppu vajutasid, võib teoses loendada sadades, sh lausa absurdseid. Näiteks on väidetud, et mootorrattur Erich Tomson saavutas 1936. aastal Pirita-Kose-Kloostrimetsa ring­rajal keskmiseks kiiruseks kosmilise 945,825 km/h. 30.juunil 1940 jõudis Eesti pidada ujumises 9 maavõistlust, millest võideti 3.

Aastatel 1924–31 Eesti Olümpiakomiteed juhtinud Karl-Friedrich Akel arreteeriti 17. oktoobril 1942 ja lasti maha 3. juulil 1941!

30ndatel kergejõustikus Soomet esindanud eestlase Kalevi Kotka saavutustele pühendatud nupukese kõrval naeratab fotolt vastu maadluskorüfee Johannes Kotkas. Raamat sunnib uskuma, et 1926. aastal jooksis “lendav soomlane” Paavo Nurmi Kadrioru staadionil võidu odaviskaja ­Johannes Laursoniga. Tegelikult oli rajal siiski Karl Laurson. Või siis nimed. Üks meie ­korvpalli maailmameistritest, proua Otsa – ons ta eesnimi Mai-Maret või Maie-­Maret? Raamatust leiame mõlemad variandid.

Milline on vehklemise olümpiavõitja, Eestitki esindanud tõmmu mehe Vladimir Reznitšenko õige nimekuju? Entsüklopeedias on variante lausa neli! Sama saatus – mitu nimeva­rianti – on tabanud ­kümnevõistleja Jón Arnar Magnússoni ja ­maletaja Aleksandr Alehhinit. Vehklejad ­Zažitskid on raamatus ka Zazitski ja Žažitskina, ja isegi Euroopa üks kuulsamaid korvpalliklubisid Kaunase Žalgiris (raamatus läbivalt Zalgiris, vaid korra õigesti) pole väärinud korrektsust.

Seda kõike arvestades kvalifitseerub loosung “Täpne ja tänapäevane” raamatu esikaanelt ülimaks irooniaks.

Eesti Spordiajaloo Seltsi juht Enn Mainla kirjutas viimases ­hädas Eesti Olümpiakomitee presidendile Mart Siimannile. “Meil pole õigust vaikida, kuna teatmeteoses esinevad vead ei jää ühekordseks eksimuseks. Riskime lumepallist laviiniks kasvada võiva vigadetulvaga tulevastes ajalookäsitlustes, sest autorid võivad ülimalt täpseks reklaamitud teatmeteost pahaaimamatult kasutada. Selle tagajärgi on siis juba võimatu siluda,” kirjutas Mainla kolleegide nimel.

Siimann kutsus osapooled kokku ja tegi kirjastusele ettepaneku esineda avaliku vabandusega ning anda raamat välja uues, parandatud trükis. Kohtumisest on möödas kuu, ent raamat on endiselt müügil.

Ka Ekspress ootas TEA Kirjastuselt vastuseid ja selgitusi ligi kuu aega, soovimata avaldada piinlikku lugu osapoole kommentaarideta. Paraku oli vastuseks vaikus. Sestap ei tea me, kas kordustrükiga tegeldakse või loodetakse enne kõik vigased ­eksemplarid maha müüa… TEA Kirjastuse kodulehelt nähtub, et raamat müüb hästi.

Koos Teemägiga elutöö preemia saanud ajaloolane Juhan Maidlo ütleb: “Sport peab olema aus ja täpne, endastmõistetavalt ka spordiajalugu. Siin ei maksa leebus ega järeleandmine. Kõnesoleva peturaamatu jätkuv levitamine on TEA Kirjastuse must ja vastutustundetu äri.”
VIHASED VETERANID: Elutöö preemia saanud spordiajaloolased Juhan Maidlo ja Erlend Teemägi ütlevad, et spordiajalugu peab olema aus ja täpne, kuid Eesti Spordi Taskuentsüklopeedia seda pole.
VIHASED VETERANID: Elutöö preemia saanud spordiajaloolased Juhan Maidlo ja Erlend Teemägi ütlevad, et spordiajalugu peab olema aus ja täpne, kuid Eesti Spordi Taskuentsüklopeedia seda pole. Vallo Kruuser / Eesti Ekspress