“Ühtse Eesti” 44 hullumeelset päeva
Teatri NO99 vedurid Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo räägivad esimest korda avalikult, kuidas nad läbi naeru ja vihapisarate “Ühtset Eestit” lavastasid.
Täna väidab enamik, et nemad ei uskunud 2010. aasta mais hetkekski, et NO99 teatriprojekt „Ühtne Eesti“ võib saada erakonnaks. Kas tõesti? Kas tõesti, küsin uuesti, olles ära vaadanud dokumentaalfilmi „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“. Film annab ülevaate, mis toimus „Ühtse Eesti“ kardinate taga 44 päeva jooksul 2010. aasta kevadel. Marju Lauristin tunnistab dokumentaali lõpus avameelselt, et temal oli korraks tunne, et nüüd teevadki ära. Toonast õhkkonda iseloomustavad kõige paremini filmis kõlavad staarpoliitik Ain Seppiku sõnad: “Eestlased on alati valget laeva oodanud!” Kas ka täna on õhus valge laeva ootus? Sel aastal on kohaliku omavalitsuste valimised. Tuleval kevadel on Europarlamendi valimised ja sealt aasta hiljem riigikogu valimised. Poliitikutel ja parteidel on suud ja jalad tööd täis aastani 2016, mil toimuvad Presidendi valimised.
Teatri NO99 vedurid Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo räägivad esimest korda avalikult, kuidas nad läbi naeru ja vihapisarate “Ühtset Eestit” lavastasid. Intervjuus Eesti Ekspressile tõdeb Ene-Liis Semper: „Projekti nähti väga suurel määral juhtivate erakondade pihta suunatud pilana ja vähemal määral valijakriitilisena, millest on kahju. Kogu projekti labaseks poliitikute kottimiseks tembeldada on väga kaval vasturünnak. Poliitikutele etteheidete tegemine on meil nagunii äärmiselt levinud, see on peaaegu nagu rahvussport. Tegelikult oli kogu lavastus suunatud rohkem valijate harimisele. Et inimene oma peaga mõtlema hakkaks. Et inimestel tekiks tunne, et nende arvamus loeb.”
