Üks maailmakuulus tünnitäis
Ammu enne seda, kui laupäeva hommikul kell 10 kõlas murdmaasuusatamise maailma karikasarja Otepää etapi meeste 30 km ühisstardiga sõidu stardipauk, olid Emajõe Kümblusklubi liikmed kohad sisse võtnud. Paljad auravate kehadega kümblejad olid raja ääres häälekalt maailma suusatippe ergutamas juba siis, kui need rahulikult võistluseelseid soojendusringe tegid. Vaja ju enne päris võistlust kuulsad näod üle vaadata. Õhutemperatuur oli sel ajal vähemalt miinus kümme.
Telepilti lõbusate kümblejatega nägi kogu Euroopa, sest spordikanal Eurosport kandis Otepää võistlust üle. Üks Saksa telekanal jäädvustab tünnissuplejaid ekstra terve päeva. Võibolla seepärast, et hiljem näidata, milliseid hulle on oodata tulevasest Euroopa Liidu liikmesriigist. Ja loomulikult oli kõikides Eesti ajalehtedes suusalugude juures ka pildid tünnist ja seltskonnast.
Mingid hullud vist? Nii küsisid endamisi ilmselt paljud, kes paljaid suusafänne nägema juhtusid.
* * *
“Näed, avastasime mõnusa tegevuse – teeme tünne,” ütleb kümblusklubi ning Tartu Tünnitehase üks vedaja Meelis Michelson, kui me teisipäeval tema Tartu kodus Emajõe tänaval kohtume. Korraks katkestab meie vestluse telefonikõne. Keegi tahab tünni. Käib arutelu hinna üle. Kõne lõppedes osutab Michelson ühele väiksemale tootenäidisele. “Sellise tünni tegemine on ikka hull töö,” märgib ta. “Hull töö!”
Varsti astub tuppa kompanjon, Hiiumaa mees Tambet Leenurm, kes õpingute tõttu on juba pikemat aega mandrielanik. Koos tegid nad esimese suure tünni. See oli paar aastat tagasi aastavahetuse eel.
Juhuslikult leidsid nad internetist, kas USA või Kanada leheküljelt, pildi suurest kümblustünnist. Seal on see popp. Just hipide seas.
“Mõtlesime, et võiks kuidagi eriliselt aastavahetust tähistada. Näiteks tünnis,” räägib Tambet.
Päris aastavahetuseks tünni valmis ei saadud. Mitte sellepärast, et varasem kogemus sel alal piirdus õllekapa valmistamisega. Lihtsalt materjali hankimisega oli aasta viimastel päevadel raske. Ent kui esimene tünn valmis sai, lähimas tuletõrjedepoos vett täis lasti ning tuletõrjujate uudishimulike pilkude all esimene kümblus tehti, oli ka selge, et sündinud on vaieldamatu naudinguhitt.
Kuuldus imelisest tünnist levis, kõik tahtsid kümmelda. “See on ikka omaette mõnu – selge karge öö, tähed taevas, küünlad, värske õhk, ja astud vaikselt mõnusasse sooja, esialgu pisut liiga kuumana tunduvasse vette,” kirjeldab Michelson.
Suur tünn koos kümblejatega liikus mööda Eestimaa looduskauneid paiku, oli meeldiv lisapala mitmel suusamaratonil ning osales Emajõe paadirallil. “Esimesel aastal oli meil peaaegu iga nädal mingi üritus,” meenutab Michelson.
Ja lastele meeldib tünnis väga. Ega neid sealt enne õhtut välja ei saa, olgu ilm missugune tahes.
“Viimasel ajal on populaarsust kogunud tünnis sünnitamine. Selleks on eraldi tünn, mis huvilistele selleks puhuks välja laenatakse.
Märkan, et tasahilju on meie vestlusringiga liitunud hulk rahvast. Mõnusad inimesed, mitte hullud. Kõik vähem või rohkem kümblejad. Ka vaieldamatu esikümbleja Mait Metspalu on kohal. Seltskonnas usutakse, et paljuski just tänu tema häälekale kaaselamisele tegi Andrus Veerpalu pühapäevases teatevõistluses imesõitu.
* * *
“Kas tel külm ei ole?” See oli kõige sagedasem küsimus, mida kümblejad kaastundlikelt huvilistelt Otepääl kuulsid. Küsijad ei kujutanud ilmselt ettegi, kui absurdne tundus selline kaastundeavaldus ca 37kraadises vees mõnulenud seltskonnale.
Üks Soome ajakirjanik, kes pikalt nende tegemisi takseeris, küsis vargsi: “Kas te tõesti napsu ei võta?”
Ei võta, vastati. Spordivõistlus ja napsivõtmine ei käi kokku. Ses osas on tünnikümblejad põhimõttelised.
Kuigi nad on ise tõsised suusatajad ning kahtlematult väga suured pöidlahoidjad, tundub, et seekordse MK etapi tähtsündmus oli võistlusteväline. Nimelt õnnestus neil Andrus Veerpalult välja teenida emotsioon – väike naeratus. See ime juhtus, kui meie esimeessuusataja Pühapäeval teatevõistluse järel lõdvestusringe tegi ning kümblejad teda ilusa võistluse eest tänasid. “Mulle tundub, et nägin ka pisarat, aga selle võis tekitada ka laskumisel vastu nägu puhunud külm tuul,” kirjeldab Michelson tipphetke.
Pühapäeval kui võistlused lõppenud ning viimane analüüs, ikka tünnis mõnuledes, tehtud, sai pidu seks korraks läbi. Nahk oli pikaajalisest soojas vees ligunemisest pisut krimpsus, aga see oli tühiasi.
Miks nad seda tegid tänavu ja mullu? Miks nad, kui lubatakse, tulevad ka eeloleval aastal?
Võimalik, et tegid niiviisi tünnitehasele reklaami. Ka seda. Michelsoni sõnul on pärast Otepää MK-etappi huvi tünnitehase toodete vastu märgatav. Ent see pole põhiline. “Tähtsam on ehk hoopis tünnis kümblemise ja sellega kokkukäiva elustiili propageerimine,” ütleb ta.
Esikümbleja Metspalu väljendub lihtsamalt: “See tünnis kümblemine on lihtsalt mõnus!”
Juba praegu, mil tünniseltskond on Otepää võistlustel raja ääres olnud kahel korral, võib öelda, et neist on saanud selle võistluse oluline osa. Sama oluline kui näiteks Tour de France'i trassi ääres hargiga vehkival kuradil, vuntside ning suure trummiga Hispaania jalgpallikoondise fännil või Alpides toimuvale suusavõistlustele kaasa elaval hiiglaslikke lehmakellasid kolistaval vanamehel. See on kindel.
Kaks tähelepanekut:
Külma ilmaga soojas vees tünnis kümbleja peab arvestama, et nii nagu tavaliselt süldilaua ääres napsi võtta ei ole soovitav, ehkki see võib tunduda vägagi mõnus ajaviide. Pole harvad juhtumid, kui tünnis mõõdukalt napsitanud kümbleja veest välja tulles enam jalgu alla ei saa.
Kõige parem on talvel tünnis siis, kui vesi on sama soe kui kehatemperatuur – ca 37 kraadi. Kui vesi on 40 kraadi või rohkem, pole võimalik tünnis mõnuleda.
