ÜKS PÄEV PEAMINISTRI ELUS
Hommik
Ansip ärkab päikesetõusu ajal, nagu alati. Mitte et ta tahaks nii vara ärgata, aga siis hakatakse Pika Hermanni torni lippu heiskama ja riigihümni mängimine ärataks isegi Riigikogu istungil magava Janno Reiljani üles.
Märtsihommiku hämaruses vaatab Ansip läbi värsked ajalehed. Laualampi pole tal vaja süüdata, sest pärast Ignalina tuumaelektrijaama külastamist helendab Ansip nii tugevasti, et näeb isegi täiesti pimedas lugeda.
“Ja mis kuradi pärast seal eestikeelseid hoiatussilte polnud?” mõtleb Ansip tigedalt. Nimelt vihjas Leedu peaminister Brazauskas ka, et ta poleks pidanud oma nina nii sügavale reaktorisse pistma, aga noh, oma silm on ju ikka kuningas, leiab Ansip.
Kui ülikond juba seljas, ei paista Ansipi helendus enam eriti välja. Ainult kaeluse vahelt tõuseb näole pisut jumalikku kuma. Aga see ju sobibki peaministrile, kelle riigi majanduskasv on 10% aastas.
Hommikuvõimlemist Ansip ei tee, vaid suusatab tuhat ringi ümber Stenbocki Maja. Kranaat temaga rajale ei lähe, vaid teeb hiljem juttu Ansipi ihukaitsjaga.
“Hullumaja!” ähib higist tilkuv turvamees. “Täna oli veel määre kah vale, sain 112. ringiga pähe!”
Tunneme vennikesele kaasa ja avaldame lootust, et suvel on tal kergem.
“Nalja teete või?!” pahvatab ihukaitsja. “Suvel sõidab Ansip rattaga, Tartusse ja tagasi! Iga jumala hommik! Ja mulle pole ratast ette nähtud! Eks sa katsu ühe hommikuga 360 kilti ratta kõrval lipata!”
Jaa, nagu mehed, nõnda ka mängureeglid!
Päev
Täna on Ansipil kaks koosolekut, esimene oma nõunikega. Teemaks ikka tuumajaam ja see kuidas asja rahvale serveerida.
“No ei, ma ei või!” hüüatab Kalev Kukk poolteist tundi hiljem, kisub saaliukse lahti ja röögatab:
“Kutsuge keegi kähku Lippmaa siia! Las seletab Andrusele selle aatomi-asja ära!”
Akadeemik Endel Lippmaa saabubki. Ja seletab. Kaks tundi hiljem kurdab ta poolihääli väsinud ja tüdinud nõunikele:
“Räägi nagu seinaga, ausõna! Tund aega seletan, kaks tundi seletan, ise hakkan juba ka natuke aru saama, aga Ansip ei mõika ikka mütsigi!”
Ja nõupidamise tulemus? Kas tuumatehing jääb ära? Oh ei, võetakse vastu otsus, et seda polegi vaja rahvale seletada.
Teine nõupidamine on majandusmeestega. Isegi Savisaar on kohal.
“Noh, Andrus, millal siis rahva eurole üle viime?” küsib majandusminister, lösutades tugitoolis nagu täispuhutud konn.
“Aga … kas me siis veel polegi vä?” imestab Ansip. “Ma vaatasin eile oma pangaarvet, ja seda näitas küll eurodes. Ja poes olen eurodes hindu näinud…”
“Fui, Andrus!” müristab Savisaar. “Loll jutt suhu tagasi! Ja marss nurka!”
See koosolek jätkub ja lõpeb ilma peaministrita. Kui Savisaar on läinud, hiilib Ansip jälle laua juurde, endal kõrvad lontis ja kirub:
“Kuradi türann niisugune! Igavene vereimeja! Aga ega ma teda karda! Kui ta ei vaadanud, käisin ma kaks korda nurgast väljas!”
Õhtu
Kui Nero Wolfe istus iga päev tunnikese kasvuhoones orhideede seltsis, siis Ansipi jaoks on püha aeg kella viie ja kuue vahel õhtul. Selle tunni veedab ta oma oravatega. Ansipil on kaheksa taltsast oravat, kõik ristitud Reformierakonna võtmefiguuride järgi: Suller, Vene Lits, Posserdis, Töllmokk, Loomaarst, Pudrutaja, Ajukääbik ja Pederast.
“Eh-he-he-hee!” kõkutab Ansip naerda. “Ei, ma ei ütle teile, kelle järgi nad nimed on saanud!”
“Suller on vist Kallas?” oletab Kranaadi reporter.
“Eh-he-hee!” itsitab Ansip. “Ma ei lükka seda ümber!” Ja lisab siis kähku: “Aga muidugi ei kinnita kah!”
Õhtul on Ansipil ees veel pidulik õhtusöök president Arnold Rüütliga. Kui ta Kadrioru lossi juurde jõuab, leiab ta Rüütli juba ootamas.
“Kas ma jäin kõvasti hiljaks?” ehmub Ansip.
“Ei, ei, asi pole üldse selles,” pobiseb Rüütel. “Kuule, lähme täna tagauksest, nii vahelduse mõttes, eks?”
Lähevadki. President juhatab peaministri kööki.
“Tead, Andrus, istume õige siin,” teeb Rüütel arglikult ettepaneku. “Ingrid on täna kurjas tujus, ärme teda parem sega. Tead, ta on mulle ikka veel pahane, et ma Vabariigi Aastapäeva vastuvõtul Evelin Sepa kõrvu vaatasin,” tunnistab ta siis mehiselt üles. “Saa nüüd siis neist naistest aru! Oleks veel, et jalgu, aga et kõrvade pärast selline kisma tuleb… Vaatasin, et Evelinil lihtsalt pesemata ja tahtsin vaikselt märku anda, aga Ingrid tegi sellist trevoogat, et…” Rüütel lööb käega.
“Ega mul täna suurt sööki ole,” jätkab ta siis juttu. “Tegin ise purgisuppi ja Tarmo Mänd, hea mees, saatis mulle natuke oma hommikust omletti. Või telliks hoopis pitsat?”
Austusest presidendi vastu otsustab Ansip tema koduköögi kasuks, kuid peab seda kibedasti kahetsema. Supp on absoluutselt söömiskõlbmatu ja Männi omlett veel hullem. Olles Rüütlist lõpuks lahti saanud, öögib Ansip enne autosseistumist tükk aega aia ääres, et magu imalast tatt-ollusest lõplikult puhtaks saaks.
Restorani ei julge Ansip minna, kuigi kõht koledasti pilli lööb ja “Meie mehe” lugusid mängib. Viimane kord pidi ta “Balthasaris” mingilt vanamehelt, kes peaministri ära tundis, peaaegu pasunasse saama.
Ta tellib koju hiina roogi ja loputab kuningkrevetid mineraalveega alla. Üks päevake peaministri elus hakkabki läbi saama. Samas ei ole Ansip ise sugugi rahul, kuskil hingesopis kripeldab mingi rahulolematus. Aga ta teab, mida selle vastu ette võtta.
Kui peaminister kampsunis ja suusasaabastes välisukse poole hiilib, kostab magamistoast tema naise hüüd:
“Kepid ka või?”
“Muidugi!” hõikab Ansip reipalt vastu, haarab seina äärest kepid ja suusad ning kiirustab välja. Kõigepealt 500 ringi soojenduseks, siis veel tuhat otsa. Ja veel üks tuhat. Kui ta õndsa naeratusega lõpetab, on päike kohe-kohe Tallinna kohale tõusmas.
Kranaadi peaministritoimetus
