(Fotod Arvo Tarmula / Lääne Elu, Ingmar Muusikus, Tiit Blaat, Arno Saar / Õhtuleht)

Kindlus “Toompea” peab olema rünnatav

Mida enam stagnatsiooni metastaasid ühiskonnas võimust võtavad, seda raskem, kui mitte võimatu on suurde poliitikasse jõuda inimesel, kes pole enam esimeses nooruses, on teinud endale nime oma erialal, on sõltumatu loomu ja poliitiliste ideedega, kuid ei soovi ühineda suurte erakondadega.

Eestis valitseva neljast parteist koosneva kaheparteisüsteemi tingimustes ei saa valituks osutuda inimene, kes pole ennast avalikult, nagu patukahetsuse korras suurparteile kaela riputatud.

Parteiaparatuur esitab uut liiget aparatuuri (mitte ideoloogia!) järjekordse “võiduna” üksikisiku üle ning avalikus retoorikas asub tuntud inimese imago varjamatult toetama erakonna oma. See pole enamikule kirjeldatud tüübist vastuvõetav.

Teine võimalus on ühineda erakonnaga vaikselt ja kanda vanematele olijatele ette teed ja küpsiseid, kuni koht valimisnimekirjas on välja teenitud. Seegi ei pruugi oma erialal kaugele jõudnud professionaalile aga vastuvõetav olla.

Esimesel pilgul tundub, et uus võimalus üksikkandidaate tagaukse kaudu poliitikasse smugeldada mõjub poliitilisele elule värskendavalt. Euro­parlamendi valimiste ajal püüti üksikkandidaate suur­erakondade poolt igati marginaliseerida, mida toona ka ohtralt kajastati.

Indrek Tarandi mäekõrgune võit üksikkandidaadina sundis suurparteisid kibeda pilli alla neelama, kuid arvata võib, et samasugune üleolek lööb välja ka seekord.

Priit Hõbemägi


Kasvab poliitilise prostitutsiooni oht

Aasta tagasi vähemusvalitsuse tekkimise ajal räägiti, et Jaan Kundlast võib saada kaalukeel oluliste otsuste tegemise ajal. Juba kujutleti, kuidas Andrus Ansip ja Mart Laar käivad kundla-härrat põlvili palumas.

Nii küll ei läinud, ent see mõttekäik näitab, et ühel häälel võib Riigikogus olla jõudu küll.

Kundla on ka sisuliselt Eesti poliitika viimase aja üks suuremaid mõjutajaid – tema kummalise käitumise tõttu on poliitikute maine üksnes kukkunud ning osa rahvast sõimab Toompead “majoneesiõgijateks”.

Üksikkandidaadi hääl on omapärane ka seetõttu, et tema puhul esineb suurem oht poliitilise prostitutsiooni viljelemiseks. Iga poliitiku puhul esineb enda müümise oht, samamoodi nagu iga meest võib pidada potentsiaalseks vägistajaks. Ent kui parteilane hääletab risti vastu erakonna ülejäänud liikmetele, tekitab see tavaliselt tähelepanu. Üksikkandidaadi puhul sellist vastuolu ei teki.

Ja ka üksikkandidaatide sponsorite vastu pole üldsus eriti palju huvi tundnud. Ikka räägitakse, et Oliver Kruuda toetab Keskerakonda ja Toomas Luman on Reformierakonna taga.

Kui palju rahvast teab aga, et kõigi aegade edukaima üksikkandidaadi, parteide kohitseja Indrek Tarandi valimiskampaaniast poole maksis kinni Jaan Toots?

Sulev Vedler


Uuriv ajakirjanik valgustaks riigikogu läbi

Euroopa (kuri)kuulsaim üksikkandidaat on austerlane Hans-Peter Martin. 53aastane austerlane on endine Der Spiegeli ajakirjanik, bestselleri “Globaliseerumislõks” autor.

Martin istub Europarlamendis juba üle kümne aasta. Oma saadikutegevuse on ta pühendanud igat sorti eurotegelaste pahategude välja kaevamisele. Mõni aasta tagasi paljastas ta üle 7000 juhtumi, kus saadikud võtsid välja päevaraha, ilma et oleksid tööl käinud. Skandaal viis hüvitiste maksmise korra muutmiseni.

Kuigi kolleegid olid Martini peale maruvihased, pälvis ta rahva armastuse. 2009. aasta eurovalimistel sai tema juhitud nimekiri ligi 18 protsenti Austria häältest.

Martini veebikülg www.hpmartin.net on ainulaadne näide uuriva ajakirjanduse võimalikkusest poliitilise süsteemi enda sees. Sealt saab näiteks teada, et Euroopa Liit kulutab aastas sadu miljoneid kroone ametnike ja nende perekondade puhkusereisidele.

Oma kolleegidele Martin armu ei anna. Ta kirjutab: “Pime kuulekus parteile on peaaegu kõigile saadikutele palju tähtsam kui aktiivne valijate huvide eest seismine.”

Martin võib olla ülekohtune, aga tema kriitika sunnib parteisid ennast parandama. Sellise mehe või naise ilmumine mõjuks ka Eestis virgutavalt.

Tarmo Vahter