Pisikeses Eestis pole märke ega liikmetunnistusi tingimata vaja. Siinse 14 klubi rotariaanid tunnevad üksteist niigi – käiakse ju koos iga nädal. Need söömaajad leiavad ikka aset eksklusiivsetes paikades, näiteks hotellis Olümpia või restoranis Le Bonaparte. Õhtusöögi käigus kutsutakse üksteist õdedeks ja vendadeks ning kui üks vend teiselt midagi palub (nii jutustab klubisse kuuluv anonüümsust eelistav suurärimees), ei tohi abipalve saanu keelduda.

Eestikeelne raamatuke “Rotary – organisatsioon ja tegevus” ei räägi teenete palumisest otseselt midagi. Küll esitatakse seal veenvas laadis organisatsiooni loomislugu: kõik alanud 1905. aasta 23. veebruaril, mil Chicagosse kolinud vermontlane Paul Harris “suurlinna pigistuses” sõpradest “põletavat puudust tundis” ja tegi kolmele teisele noorele ärimehele “liikmetevahelist koostööd” edendava seltsi loomise ettepaneku. Nagu tekst innustunult jätkab, kujunes klubi “heaks läbilõikeks linna ettevõtjate ringkonnast” ning 1911. aastal asutati esimesed filiaalid juba väljaspool Ühendriike. 1930. aastal jõudis liikumine esimest korda Eestisse ning aastal 2002 oli rotariaane maailmas 1 243 431.

Buklett jätkab ühiskonna teenimise ja heategevuse laineil, võttes sageli poeetilise vormi (“Kui mees istutab kevadel õrna puutaime, ei või ta kunagi olla kindel, et sellest kasvab uhke puu”). Ilusad sõnad, ja eriti siis, kui neid saadavad samaväärsed teod. Kahtlemata ongi Rotary leidnud Eestis raha kümnetele abivajajatele, alustades soomepoistest ja lõpetades liigeseoperatsioone vajanud Saaremaa memmedega. Kuid ikkagi pole kõik veendunud, et tolle hammasrattasümboolikat kasutava organisatsiooni ülim eesmärk on vaid heategevusraha vahendamine ning puude istutamine. “See klubi tegutseb selleks, et läbi tutvussidemete tekiks teatud sõbramehekorruptsioon,” deklareerib vandenõuteoreetik Jüri Lina, lisades kohe, et “väga paljud” Rotarysse kuulujad on “lihtsameelsed inimesed, kellel pole aimu ühingu kaugeimatest eesmärkidest”.

Ja mis on need kaugeimad eesmärgid?

“Rotarys peetakse inimestel silma peal ja vaadatakse, et kes on kes. Kellest võib olla otsest, kellest kaudset kasu vabamüürlastele.”

Võrreldes vabamüürlusega – või kas või heategeva, peamiselt ­keskastme juhte ühendava Lions-liikumisega – on Rotary avalik organisatsioon. ­Enamik Eestis tegutsevaid Rotary klubisid ei tee saladust oma liikmete nimedest ning paaril juhul on internetti pandud pilte ka ühingu tegemistest – nii näitab ingliskeelne, peaasjalikult Eestis elavatele välismaalastele mõeldud Tallinn International Rotary Club fotosid sellest, kuidas rõõmsas tujus härrad ja prouad üksteisele Mustpeade majas kinke jagavad ja seejärel tantsu keerutavad, kuna aga Tartu Hansa Rotary klubi kodulehte kaunistab pilt üheksast keskaegses rüüs daamist, kes otsustanud kaunil suvepäeval vana vankri taustal poseerida.

Tunduvad igati mõnusad ajaviited – kuid kas ka teil oleks võimalik nautida pooletuhande Eesti rotariaani seltsi? Majanduslik kindlustatus, saavutused ja sellest tulenev positsioon ühiskonna koorekihis on kindlasti head eeldused – nagu ka keskealisus –, kuid määrab siiski väljavalitus. Rotaryga on võimalik liituda vaid kutse saamisel ning et liikmed peavad “üksteist rikastama”, võib igasse klubisse igast eluvaldkonnast kuuluda vaid üks esindaja.

Nii määrab Rotary põhikiri, mis paneb nüanssideni paika ülesanded, mis klubiliikme staatusega kaasnevad. Näiteks sätestab artikkel XIII, et iga liige peab tellima rotariaanlikke väljaandeid, sellal kui artikkel VIII kehtestab kohustuse osaleda klubi iganädalastel koosolekutel (“liiget loetakse osalejaks, kui ta on kohal vähemalt 60 protsenti klubi korralise koosoleku ajast”).

Need rotariaanid, kes viibivad koosoleku ajal välismaal, peavad külastama sealseid klubisid (tõendades oma tegu kaasa toodud kaardiga), sellal kui koosolekult “ootamatult ärakutsututel” tuleb juhtunu kompenseerida näiteks “klubi juhatuse poolt heakskiidetud projektis” osalemisega.

“Mis saab neist, kes lihtsalt kohale ei tule?” küsin Andres Sauterilt, kes lõpuks nõustub ühes kesklinna kohvikus intervjuu andma. “Me viskame nad välja,” vastab Sauter tassikese kakao ja hea sigarillo tagant raugelt.

Neljapäeva õhtu, Grand Hotell Tallinn Schnelli tiigi lähistel. Restoran Le Paris on peaaegu inimtühi, kui jätta märkimata väärikas meesteseltskond, kes kogunenud ühte saali varjulistest soppidest. Siin peab oma iganädalast koosolekut Eesti vanim Rotary klubi Tallinn, mille presidendiks sai 1. juulil 2004 alanud “Rotary-aastal” toitlustusärimees Madis Kinks ning mille mainekaimate liikmetena võiks esile tuua näiteks Tallinna abilinnapead Peep Aaviksood, advokaat Andres Gorkinit, teatridirektor Paul Himmat, parlamendisaadikuid Rein Langi ja Jaanus Rahumägit ning kunstnik Raivo Järvit.

Veidi pärast kella viit astuvad vestibüülis kogunenud härrasmehed väärikal sammul restorani küljeuksel istuva univormis klubisekretäri poole, kes registreerib saabujaid ning korjab sissepääsuraha. Andres Sauter kummardub koloneli poole ja sosistab, et olen tema külaline – üks kolmest külalisest, kes tol neljapäeval koosolekul osalevad (kaks teist on kiilaspäisusele kalduv Inglise härrasmees ja tolle peaaegu üksüheselt Madeleine Albrighti meenutav abikaasa). Nüüd jääb üle vaid mobiil välja lülitada – selle helisemine tähendaks rahatrahvi, nagu ka hilinemine või valel ajal lahkumine – ning sissepääsukaart lunastada. Variante on kaks: punase seljaga mängukaart maksab 50 krooni ja annab õiguse juua koosoleku käigus tass kohvi või teed, sellal kui roheline (mille eest tuleks loovutada 100 krooni) signaliseerib teenindavale personalile, et soovitakse ka toitlustamist. Valin viimase variandi – kviitungit kahjuks ei anta, aga eks olegi ju tegu miljonäride klubiga – ja tõmban pakist ruutu viie. Millegipärast tundub see hea enne.

Mustad pintsakud, elegantsed särgid ja hoolikalt valitud lipsud vaatavad mind osavalt varjatud hämmastusega. Tuleb see sellest, et olen võõras, või pigem sellest, et mul pole seljas tumedat ülikonda? Õnneks pole ma siiski ainus – paigutun samasse laudkonda sinist džemprit kandva audiitoriga, kellel on väga kurvad silmad ja väikesed vuntsid otsekui Jacques Clouseau’l “Roosa Pantri” filmist.

Jah, tundub, et see ongi ebakohaselt riietatud inimeste laud: akna all istub veel tüse rõõmsameelne mees mustas Cartini särgis, ülemised nööbid hooletult lahti. Ta viskab joviaalset nalja ega varjagi, et naiste Rotary klubisse lubamine on tema meelest halb idee. Naisi ­läheb samas vaja: umbes pool tundi pärast koosoleku algust viipab Cartini-mees enda juurde ettekandja, et tollele sosinal teatada: “Anastasja, kallis, veel üks pudel Cabernet Sauvignoni, palun.”

Algab söömaaeg. Sissejuhatuseks pakutakse rohelist salatit, millele järgneb põhikäik – sel neljapäeval on võimalik valida küpseforelli ning piprakastmega kana vahel. Võtan kala, mis on korralik keedukartulite ja kergelt sinepimaitsese valge kastmega sööklapraad.

Lauanõud kõlisevad vaikselt, hillitsetud jutusumin. Miskipärast pinges Erki Berends suitsetab ühe sigareti teise järel. Siis lüüakse kella ja klubisekretär hakkab tutvustama päevakorda ja kohal viibivaid külalisi. Erilise austuse osaliseks saab vanaldane Briti abielupaar, kellega vahetatakse vimpleid. Seda rituaali jälgitakse hardunult.

Järgneb ettekanne. See käsitleb Estonia teatrit puudutavat ja tundub oma monotoonsuses uinutav, kuid kõik kuulavad kohusetundlikult. Ühe mõtte siiski taban: “Igas asutuses on oluline, et inimestel oleks töö, ja huvitav töö. Kui neil pole tööd, on neil aega koosolekuid pidada ja nii edasi.” Need on elutarkused firmajuhilt firmajuhile.

Jäänud on veel kaartide loosimine: kui pakist tõmmataks kaart, mille omanikuks mõni kohalviibijaist, võidaks ta 250 krooni. Antud juhul pole poti kolme kellelgi ning raha rändab klubi ühiskassasse. Kell pool kuus lüüakse veel kord kella ning hästiriietatud härrasmehed pudenevad talveöösse laiali.

Mis sunnib edukaid ja lugupeetud ühiskonnaliikmeid igal nädalal kogunema, et süüa rutiinselt õhtust, osaleda – leebelt väljendudes – sümboolses loteriis ning jutustada siis üksteisele ettekande vormis oma tööelus toimuvast? Hotelliärimees Sulo Muldia vastab, et nii hästi kui klubi ei lülita tööteemadest välja “isegi mitte sport”. Anonüümseks jääda sooviv ärimees kõneleb soovist läbi käia inimestega, “kes elus samuti kuhugi jõudnud”, sellal kui kullakaupmees Kaupo Nõlvak räägib “rahvusvahelisest taustast ja kandepinnast”. Illuminaatidest, kelle kasvulavaks on Rotaryt pidanud nii Jüri Lina kui ka roomakatoliku kirik, ei tule kuskilt pooltki sõna. “Olete te vabamüürlane?” küsin piirkonnakoordinaator Andres Sauterilt lihtsalt huumori mõttes. “Kas ma pean sellele vastama?” küsib Sauter naerdes vastu.

Kes käib kus?

Hansa Rotary klubi (Tartu, koondab vaid naisi)

Liikmeid: Aive Kalinka (günekoloogia), Eve Moor (kliinilised ravimiuuringud), Riina Ruusmaa (kvaliteetpesu hulgimüük), Aune Past (suhtekorraldus)

Tartu Rotary klubi 

Liikmeid: Andrus Ansip (public management), Hannes Astok (PR & reklaam), Tarmo Noob (õlletööstus), Peeter Tulviste (psühholoogia).

Nõmme Rotary klubi (Tallinn)

Liikmeid: Feliks Mägus (hotellindus), Olev Laanjärv (parlament), Kalle Klandorf (korrakaitse, politsei), Jaano Martin Ots (suhtekorraldus)

Tegevusvaldkonnad toodud Rotary määratluste järgi