Üle ilma koletis
Seekordne nädala persoon tundub ehk kummastav. Tõtt öelda olen isegi üllatunud, et ma kirjutan inimesest, kes tegi 1945. aasta 30. aprillil Berliinis enesetapu. Kuuskümmend aastat on möödas, aga ikka ei saa temast lahti. Tõeline needus.
Kui meie peatoimetaja hiljuti Indiast naasis, rääkis ta kerge imestusega, kuidas seal müüdi igal tänavanurgal “Mein Kampfi” köiteid. Rahvaarvult ühes suurimas riigis lebab Mahatma Gandhi raamat “Maailm on väsinud vihkamast” kõrvuti teosega, mida võiks nimetada vihkamise piibliks. Kolleegil on kodus araabiakeelne “Mein Kampf”, toodud Marokost.
Ma ei saa pead anda, aga on alust arvata, et Lääne tsivilisatsioonist väljapoole jäävates maades tekitab “Mein Kampfi” autor inimestes hoopis teistsuguse emotsiooni kui siin. Segu ihalusest ja imetlusest – ta ju sõdis prantslaste ja inglastega, võites esimesi ning peaaegu lüües teisi, aga mis saab koloniaalvaldustes elanud rahvastel selle vastu olla? Kunagine Egiptuse president Anvar Sadat pidas teda oma kangelaseks. Heinrich Böll kirjeldab “Iiri päevikus”, kuidas ta oli sunnitud Teise maailmasõja järel rohelist saart väisates iirlastele suure pettumuse valmistama, kinnitades, et paraku pole süüdistused “Mein Kampfi” autori aadressil Inglise propagandavale. Iirlastele ei meeldinud teada saada, et Bölli kodumaad valitsenud der Führer oligi koletis.
Vene kirjanik Viktor Jerofejev kirjutab reisikogumikus “Viis jõge” kohtumisest India haritlasega, kes teatas silmagi pilgutamata, kuidas tema kodumaa vajaks samasugust füürerit. See lööks korra majja, moderniseeriks ja militariseeriks, tõstaks India globaalseks esivõimuks.
Ilm on suur ja lai, seal leidub tõesti väga erinevaid arvamusi. Ex oriente lux – idast paistab valgus. Sellise “valguse” eest nüüd aitäh küll öelda ei taha. Aga kui Kolmandaks maailmaks nimetatud neli viiendikku inimkonnast saab ükskord talle kuuluva koha päikese all, siis võibolla ujutab see “valgus” üle ka me vana armsa Euroopa.
Ja sakslased, vaesekesed, valisid läinud aastatuhandet lõpetades oma kaasmaalaste hulgast aastatuhande inimeseks Karl Marxi, sajandi inimeseks Albert Einsteini. Ehkki meie, mittesakslased, teame väga hästi, kes on tegelikult nii sajandi kui ka aastatuhande inimene Kesk-Euroopa ruumis. Nagu teavad tegelikult ka sakslased ise.
Eesti filmilevisse on jõudnud Oliver Hirschbiegeli film “Allakäik”. Pretensioonitu film, mis on sensatsiooniliseks ja skandaalseks paisutatud vaid sellepärast, et näitab sakslaste poolt aastatuhande ning sajandi inimese aust ilmajäetu viimaseid elupäevi. Kehastunud kurjuse inimlikud küljed: kuidas ta sööb lihtsaid taimetoitusid, kuulab heldinult Joseph Goebbelsi laste laulu oma sünnipäeval, kohtleb peaaegu vanaisaliku soojusega noorukesi naissekretäre.
Kolmanda Reichi peapunkris kuni kibeda lõpuni diktaatori neljanda sekretärina ametis olnud Traudl Junge meenutab, et noored naised olnud seal mõnikord meeste kiima objektideks – eriti kardetud olnud Reichsleiter Martin Bormann, kes sugukihust kannustatuna võis neitsikambri ukse kas või maha murda; ja nendel keerulistel hetkedel oli kaitset oodata vaid füürerilt endalt. Teatud mõttes ta tõesti hoidis oma naissekretäre, kuni selleni välja, et Punaarmee vältimatu võidu ootuses jagas neile mürgikapslid omaenda isiklikust varust.
Hiljuti avalikustati üks sõjaaegne dokument, kokku pandud United States Office of Strategic Services (Luure Keskagentuuri eelkäija) tellimusel 1943. aasta oktoobris, sisuks Saksa diktaatori psühholoogiline portree. Tekst on täis tollal populaarset freudistlikku vahtu nagu “ideaalego” või “Oidipuse kompleks”, ent sisaldab ometi ka väärtuslikke tähelepanekuid ning ülimalt huvitavaid soovitusi.
USA luure teenistuses olnud psühholoogid toovad analüüsitaval välja järgmised tugevad küljed: oskus sõnastada kirglikult oma rahva sügavamaid tundeid, võime apelleerida nii kõige madalamatele kui ka kõige idealistlikumatele inimtunnetele; oskus lihtsustada kompleksseid probleeme, leidmaks siis kõige kiiremaid lahendusi; metafooride leidlik kasutamine, traditsiooniliste ettekujutuste ja müütide põimimine kõnedesse ja artiklitesse; sümpaatia ja kiindumustunde tekitamine oma rahvas, täielik pühendumus oma missioonile, ülim enesekindlus ning kõigutamatu kinnistumine mõningate väheste põhimõtete külge.
Selge, et tema rahvas jumaldas teda. Saksamaaga võidelnud demokraatlikel riikidel kumas sellest rahvaemotsioonist teatud tulevikuprobleem: sõda tuli võita mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt, mis tähendas seda, et sakslased tuli irrutada juhist. Konkreetsest Juhist, kellest ei tohtinud saada tulevastele põlvedele kangelane ega märter.
Strateegiliste Teenistuste psühholoogid nimetasid 1943. aasta oktoobris üheksa erinevat stsenaariumi, kuidas nende
suur vastane võiks lõpu leida: 1) ta kõrvaldatakse riigipöördega, 2) langeb atentaadis suvalise sakslase käe läbi, 3) lavastab ise sellise atendaadi, kusjuures tema tapjaks võidakse valida mõni Saksa juut, 4) langeb lahingus, minnes oma eliitvägede eesotsas rünnakule, 5) läheb hulluks, 6) sooritab silmatorkaval viisil enesetapu, 7) sureb loomulikku surma, 8) otsib varjupaika neutraalses riigis, 9) langeb sõja võitnud riikide kätte vangi. Ühendriikide spetsialistid pidasid enam tõenäolisteks variantideks langemist lahingus, hullumist ja enesetappu. Esimest ja viimast nimetatud võimalusist peeti ebasoovitavateks, sest need võinuks anda märtrilegendi. Ameerika propagandale soovitati ennetavaid meetmeid – hakata Saksamaa elanikkonnale aegsasti sisendama, et kui nende juht teeb enesetapu või paneb lahingus rinna sihilikult kuulide ette, siis ta reedab oma rahva, jättes selle raskel hetkel üksi. Raske on öelda, kas see on Ameerika psühholoogilise sõja spetside teene, aga just sel moel füüreri enesetappu praegu nähakse. Ka Hirschbiegeli filmis “Allakäik” hülgab ta oma rahva.
Juhuks, kui diktaator langenuks võitjate kätte vangi, soovitasid psühholoogilise sõja meistrid ta ainsana kogu natsiriigi kõrgemast klikist ellu jätta. Kuulutada vang vaimselt haigeks, sulgeda erivanglasse, naeruvääristada avalikkuse silmis aegajalt ilmuvate uudistega tema uuest elust; filmida teda salaja, näidates tema tühisust maailma üldsusele. Juba aasta möödudes ei taha vangistatud eksdiktaatorist keegi enam midagi teada, ennustasid Ühendriikide spetsialistid kuuekümne kahe aasta eest. Peaaegu täpselt selliste meetoditega hoiti ära Saddam Husseini müüdi sünd. Kui Iraagi diktaator oli nii rumal, et laskis end elusana maa-alusest urust välja tirida ning üleüldiseks naerualuseks teha, siis Saksa füürer seda kingitust oma vastastele ei teinud. Kahjuks.
Tunnistagem 9. mai või 7. mai tõelist olemust. Need päevad pole venelaste või siis vastavalt ameeriklaste-inglaste suurpäevad: marssigu võitjad paraadidel, korraldagu nad veteranide kokkusaamisi Elbe ääres Torgaus või kusagil mujal, tehku ilutulestikku ning kiitku oma sõdurite vaprust – mida enam nad pingutavad ennast kiites, seda suuremaks kasvab koletis, kes lahkus siit ilmast 30. aprillil 1945. aastal Berliinis endale kuuli pähe kihutades.
Saksa diktaator jäi lõpuni Jossif Stalini imetlejaks
Goebbelsi päevikus on 1945. aasta 4. märtsi all kirjas, et tol hetkel lootis füürer sõlmida Nõukogude diktaatoriga separaatrahu, et siis üheskoos dekadentlikule läänele kallale karata. Ameeriklased ja inglased olnud avalikust arvamusest nii sõltuvad, et neilt ei saanud sõja lõpus oodata mingeid kannapöördeid.
Ainus, kes võis seda endale lubada, oli Stalin, arutleti füüreri punkris. Stalinile tuli sõja lõpp vaid võimalikult ohvriterohkeks teha, et tema inimressursid otsa saaksid. Sel põhjusel paisati kõik olemasolevad Saksa jõud idast tuleva vaenlase vastu, jättes läänerindesse suured augud. Nõukogude propaganda pööras selle otsuse seletamisel kõik pea peale, hakates väitma, et natsid soosisid ameeriklaste ja inglaste kiiret edasitungi, lootes koos nendega alustada lõppvõitlust Stalini vastu.
