Ilma pallipumba ja kitarrita õpetaja Taiga Laur hakkama ei saa.

“Good girls go to Heaven” (head tüdrukud lähevad taevasse) seisab Taiga Lauri (36) musta T-särgi rinna peal. Ja seljale on kirjutatud “Bad girls go everywhere” (pahad tüdrukud käivad igal pool).

Taiga on lühemat kasvu pisut poisiliku välimusega naine. Lühikesed juuksed on pealt lõbusalt turris. Ta näib olevat pigem see paha tüdruk, kes käib seal, kus tahab.

Aga paha tüdruku kohta teeb Taiga väga palju head. Töötab Sargvere põhikoolis kehalise kasvatuse ja inglise keele õpetaja ning huvijuhina. On kohalikus spordiklubis asendamatu liige ja annab peaaegu igal päeval nädalas mõne trenni.

Lisaks laulab Taiga ansamblis nimega Apollon (Vana-Kreeka poeetide jumala järgi), mängib kitarri ja kirjutab peaaegu kõik bändi lood koos sõnadega. Kui vaja, mõtleb lastele näidendi välja. Kui vaja, teeb diskot ja tõstab paharetid ukse taha. Kui vaja, aitab ühistu põlevast laudast pulle päästa, ise üleni sõnnikuga koos.

“Annab teistele rohkem, kui vastu saab,” ütleb sama küla mees Heinrich Raidoja, kes Taigaga juba lapsepõlves koos palli tagus.

Nimi Taiga tuleb lasteraamatust “Sarapiku purre”, mida Taiga raamatukoguhoidjast ema kunagi luges. Selle kangelane oli otsekohene mustapäine Läti tüdruk, kes hobusega ratsutas.

Kui Taiga oli väike ja elas Paides, käis ta talviti iga päev maja taga kahe ämbriga maad kastmas. Liuväli oli korralik, seal peeti isegi iluuisutamisvõistlusi. Ja muidugi sai seal poistega hokit mängida.

“Ma oskan kõiki mänge,” ütleb Taiga kindlalt. “Lapsena kolisime palju ja igal pool, kus me elasime, ei olnud üldse tüdrukuid. Pidin poistega mängima ja ega siis ei saanud neile alla jääda.”

Peda kehalise kasvatuse õpetaja eriala sisseastumiskatsed ei olnud Taigale sellepärast mingi probleem. Kasuks tuli ka keskkooliaegne kergejõustikutrenn, täpsemalt seitsmevõistlus. Vabariikliku koolinoorte spartakiaadi kolmas koht on Taiga arvates täitsa hea tulemus: “Olin esimesele ja teisele kohale vaevalt nabani.”

Pärast ülikooli tahtis Taiga kindlasti Järvamaale tagasi tulla. Mitme pakkumise seast valis ta Sargvere, mis praegu on maakonna kõige väiksem põhikool (õpilasi pisut üle 70). Taiga oli üle pika aja esimene kehalise kasvatuse õpetaja, kes Tallinn-Tartu maantee äärsesse külla pikemaks kui paariks aastaks pidama jäi.

Paide-Türi rahvajooksul käib Taiga õpilastega alates aastast 1989. Viimati oli Sargverest kohal 50 last. Kuidas Taiga nad jooksma saab?

“Mina ei sunni kedagi. Annan lastele valida – kas tuled jooksma või teed Cooperi testi (vastupidavustest selle kohta, palju 12 minutiga joosta jõutakse – toim).” Tippsportlasi õpilaste seas ei ole, aga lustiga teevad lapsed sporti sellegipoolest. Vahel viskab Taiga lastega nalja ja võtab jooksule loosungid kaasa. Näiteks sellise: “Sport massidesse ja väravasse pall”.

Pea kümme aastat andis Taiga tunde nikerdustega kaunistatud väikeses mõisasaalis, kus ei julgenud õieti palligi põrgatada. Siis ehitati endise kolhoosikeskuse aula ümber võimlaks ja Sargvere rahvale kingiti selle auks saalibändi komplekt (kepid ja väravad). Nüüd ajab pool küla saalis palli taga, naised kaasa arvatud.

Aga Sargvere uusim hitt on jalgpall. Taiga ei lähe enam kusagile, ilma et ta pumpa kaasa ei võtaks. “Jälle on mõni omale uue palli ostnud ja vaja täis lasta.” Spordisaali taha platsile hakataksegi jalkaväljakut ehitama, 20 kilo spetsiaalset muruseemet on juba ära tellitud.

Kümnendas klassis õppis Taiga iseseisvalt akordioni mängima. Aasta pärast näris end läbi kitarriduuridest, endal näpud verel. Kuus aastat noorem õde Piret sai Taiga kõrvalt kitarri selgeks mängeldes. Väiksena esitasid nad tähtpäevade puhul vanematele alati põhjaliku eeskava. Nüüd esinevad bändiga külapidudel, festivalidel ja võivad pulmaõhtugi otsast lõpuni ära sisustada.

Lauldes muutub Taiga hääl, mis muidu on üsna käre, mahedaks. Romantilised lood meenutavad kõlalt endist Sõnajalga.

Pistan Taiga kingitud, talvisest majapõlengust veel suitsu järele lõhnava kasseti autoraadiosse. “Maa põleb jalge all, nii kuum, nii kuum on astuda,” ümisen nende kõige hoogsamale loole varsti kaasa.

 

Uus maja saab kindlasti püsti!

10. jaanuaril käis Taiga sünnipäeval ja läks pärast pidu trenni. See oli parasjagu pooleli, kui keegi hõikas üle saali: “Taiga, maja põleb!”

Taiga pani padavai kodu juurde. Lõi akna sisse. Esimesena tõi leekidest välja oma pillid, siis laulikud. “Looming on mu elu, seda ei taasta.”

Kui päästeametnikud kohale jõudsid, ei lasknud nad Taigat enam maja ligidale: jookseb äkki veel leekidesse. Kahe tunniga oli kodu hävinud. Arvatavasti tekkis tulekahju lühisest boileris.

Vana uusasunikumaja, mida Taiga varem endise koolidirektoriga jagas, oli talle väga kallis. Kui direktor ära kolis, tegi Taiga siin kõva remondi. 

Nüüd on Taigal plaan, et ehitab samasse kohta uue maja, kaheksa korda kaksteist meetrit. Võttis selleks pangast laenugi ja nädalavahetusel käis kopp vundamenti kaevamas. Taiga vedas kalluriga mulda ära.

Arvata on, et ehitusel löövad jõudumööda kaasa pooled külaelanikud. Korteris, kus Taiga praegu elab, nad juba aitasid remonti teha. Lisaks korraldas Sargvere rahvas õpetaja heaks korjanduse nii, et Taiga ei teadnud asjast midagi.