Mul on kaheksateistkümneaastane poeg, taasärkamise aja laps. Ma tean, et temal on minuealiseks saades ränk koorem kanda. Ta elab ühiskonnas, kus tööealisi inimesi on liiga vähe, et üleval hoida toimivat riiki.

Kaheksateist aastat tagasi, kui sündis minu laps, oli meil rahvusliku taassünni aeg. Meil oli kaks loosungit. "Nõuame iseseisvust!" ja "Maa tuleb täita lastega!".

Esimene paleus on teostunud. Teine aga...

Mea culpa! Ma olen süüdi. Mul on ainult üks laps. Miks küll? Mis on mind hoidnud tagasi veel kord isaks saamast?

Ebakindlus. Mul on olnud tunne, et ma ei suuda mõjutada protsesse. Sealhulgas poliitilisi protsesse. Ajakirjanikuna jah, võib-olla olen mõjutanud. Lapsevanemana aga vaevalt. Mul on ikka olnud tunne, et minu lapse saatus, tema käekäik ei huvita ülejäänud ühiskonda. Riiki see ei huvita (aga riik, oh paraku, see oleme meie).

Mul on tunne, et lapsevanemad on jäetud ühiskondliku elu ääremaale. Ma jagan seda tunnet paljudega. Kui ma kuulan oma sõprade ja tuttavate kogemust, siis ma saan aru, et mure laste­aiakohtade vähesuse pärast on sama vana kui taastatud Eesti Vabariik.

Tänased noored vanemad võivad rääkida täiesti uskumatuid lugusid, millise hoolimatusega on neil tulnud ja tuleb kokku puutuda.

Murele võib käega lüüa. Et las olla, nagu on: mis nüüd meie muuta saame, elame vaid tänases päevas...

Kui sa ei suuda käega lüüa, siis sa hakkad otsima lahendusi.

Lahendus on olemas. See on olnud õhus pikemat aega. Mitte ainult Eestis. Saksamaal on juba proovitud seda ellu rakendada.

Lahenduseks on anda lastele valimisõigus.

Mitte otse. Vanemate kaudu.

Kui sul on üks laps, siis sa annad valimispäeval hääle enda ja oma lapse eest. Kui sul on kaks last, siis sa annad hääle enda eest ja kaks häält oma laste eest. Kui sul on kolm last...

Sa annad oma lapse eest hääle nii kaua, kuni ta saab täisealiseks. Siis hakkab ta juba ise valima.

Mida see annab sulle kui lapsevanemale? Sa muutud poliitikute ja erakondade silmis tähtsaks tegelaseks. Sinu soosingu võitmiseks tuleb pingutada. Sinu poolehoiu võitmiseks tuleb aidata sul kanda sinu kõige raskemat koormat, mis on ka sinu kõige suurem varandus. Ja see on? Muidugi on selleks sinu laps.

Ma tahan elada sellises riigis, kus poliitik tuleb lapsevanema juurde ja küsib: "Mida ma saan teie heaks teha, lugupeetud lapsevanem?"

Sina lapsevanemana kehitad õlgu. Ei teagi nagu, ma olen poliitikakauge inimene, mis nüüd mina...

Ja siis poliitik pakub ise lahendusi: ta võiks teha seda ja seda ja võib-olla veel ka seda. Sina kuulad ja noogutad.

Siis tuleb teine poliitik teisest erakonnast, kellel on veelgi paremad ettepanekud. Sina kuulad ja noogutad. Siis tuleb kolmas poliitik kolmandast erakonnast...

Nad võistlevad sinu soosingu pärast. Sul on valijajõud, sa oled oluline.

Andes lastele hääle, muudame väikeste lastega perede soovid poliitilise elu keskmeks.

Rahvuse väljasuremine lakkab.

Teisipäevases Postimehes küsisin europarlamenti pürgivatelt Eesti poliitikutelt järgmist asja:
"2003. aastal esitas grupp Bundestagi saadikuid ettepaneku muuta valimiskorda sel moel, et alaealiste laste vanemad saaks anda hääle ka oma lapse eest. Ettepanekut korrati 2008. aastal. Samasugune idee on praegu rohujuuretasandil levimas Eestis. "Teeme ära" mõttekodades näiteks see kõlas. Kas te pooldate sellist reformi?"

Vastas viis poliitikut.

Kaks ei saanud küsimusest aru, arvates, et ma teen ettepaneku anda valimisõigus otse lastele. Üks arvas, et see ei kõlba, kui vanemad hakkaks tegema laste eest valikuid. Üks poliitik avaldas sümpaatiat, tuletades meelde, et sama idee on tema erakonnakaaslaste hulgas kõlanud. Üks poliitik vastas, et stabiilsus on üle kõige ja las jääb kõik, nagu on.

Ma pean nentima, et enamik poliitikutest ei saanud asja mõttest aru.

Ma selgitan hästi lihtsalt.

Me oleme demograafilises augus. Me võime sattuda demograafilise augu auku. Seda pole öelnud mina. Seda ütles Rein Taagepera 2005. aasta 30. augustil Eesti Päevalehes ilmunud artiklis. Selle pealkiri on "Demograafiline vetsupott". Taagepera on teadlane ja tuntud politoloog. Ta pakub oma artiklis meie murele järgmise lahenduse:
"Mida on vaja endas muuta? Vaja on loobuda möödahiilimise nõksudest ja tõdeda, et eesti rahva püsimine on praegu suuremas ohus kui kunagi Nõukogude okupatsiooni ajal pärast suurküüditamiste lakkamist. Praegu on nii, nagu meilt küüditataks igal aastal 7000 last. On vaja meeleheidet selle pärast ja samal ajal ometi meelekindlust uskumaks, et suudame, kui kätte võtame."

Mul on meeleheide. Mul on usk. Ja ma tean, mida teha.

Eesti põhiseadust on äärmiselt raske muuta. Eesti põhiseadus on nagu kalju meres. Kui mäslevas maailmameres oma kohta otsiv Eesti riik puruneb vastu seda kaljut, siis see pole hea. Me kas muudame põhiseadust või me lakkame olemast.

Ma olen eesti kirjanik. Ma tahan kirjutada ja rääkida keeles, mida ei ähvarda väljasuremine.

Kui see on ka sinu soov, siis hakka tegutsema.

Seadused on loodud inimeste jaoks, mitte vastupidi.

Seadusi saab muuta. Valimisseadust saab muuta. Põhiseadust saab muuta.

On aeg.