Üllatajad ja imelikud reeglid ehk kuidas tullakse meistriks
Mõned ehk mäletavad seda lugu. 1992. aasta suvel oli Taani koondise peatreener Richard Møller Nielsen ostnud pisut värvi ja muid maalritarbeid, et suvepuhkuse aegu lõpuks ometi maakodus remonti teha, kui talle riigi jalgpalliliidust helistati ning teatati, et koondisel tuleks osaleda Rootsis Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril. Taani poleks tegelikult osalema pidanud, sest meeskond jäi valikmängude alagrupis Jugoslaavia järel teiseks. Aga Jugoslaavias oli käimas sõda. Jugodele kehtestati rängad embargod, Euroopa jalgpalliföderatsioon UEFA tõrjus nad EMi finaalturniirilt eemale ning andis viimasel minutil võimaluse Taanile.
Hoolimata sellest, et mängumehed tulid võistlema otse puhkuselt, spetsiaalne turniiriks valmistumine jäi ära ning meeskonnast jäeti välja peatreeneriga teravasse konflikti sattunud toonane riigi suurim jalgpallistaar Michael Laudrup, näitas Taani kogu turniiri vältel suurepärast mängu. Finaalis panid nad paika superfavoriidi Saksamaa koondise ning võitsidki turniiri. Jalgpalliüldsusel jäi üle tunnistada — juhtus ime. Ime, mida on raske uskuda, kuid mida igal EMil karta või loota tuleb.
Esimene võitja oli NSV Liit
Esimesed Euroopa meistrivõistlused toimusid 1960. aastal. Tuleb tunnistada, et tegu on üsna noore võistlusega — nii mõnelgi Euroopa vutiklubil oli seks ajaks seljataga enam kui sajandipikkune ajalugu ning esimesed maailmameistrivõistlused olid maha peetud 30 aastat varem.
Vaieldamatu ajalooline tõsiasi on, et esimeseks Euroopa meistriks krooniti NSV Liidu koondis eesotsas suurepärase goalkeeper’i Lev Jašiniga.
Esimene kontinendi tiitlivõistlus, mida toona rahvuste karikavõistluseks kutsuti, polnud kaugeltki selline, nagu me seda tänapäeval oleme harjunud jälgima. Eelringides osales 17 meeskonda, eemale jäid sellised jalgpalli-grand’id nagu Lääne-Saksamaa, Inglismaa ja Itaalia.
Pariisis toimunud finaalturniiril osales vaid neli meeskonda, kes olid eelringi kohtumised ja veerandfinaalid pidanud süsteemis “üks mäng kodus, teine võõrsil”. Nõukogude tiim pääses finaalturniirile veerandfinaale mängimata, sest kindral Franco Hispaania koondist NSV Liitu ei lubanud. Finaalturniiril osales kolm idabloki riiki — Jugoslaavia, Tšehhoslovakkia ja NSV Liit — ning korraldaja Prantsusmaa. NSV Liit võitis finaalis lisaaja väravast 2 : 1 Jugoslaaviat. See tiitel on jäänud nii NSV Liidu kui ka nüüd Venemaa jalgpalli säravaimaks saavutuseks.
Neli aastat hiljem Hispaanias toimunud finaalturniiril, kus osalisteks Taani, Ungari, Hispaania ja NSVL, võitsid koduseinte toetusel tiitli hispaanlased, kes finaalis edestasid 2 : 1 NSV Liitu. Veider küll, aga ka suure jalgpallimaa Hispaania koondisele jäi see aastakümneteks ainsaks tiitliks. Alles 2008. aasta EMil suutsid nad tiitlivõitu korrata.
Visati kulli ja kirja
Asjaolus, et 1968. aastal Itaalias peetud EMi finaalturniiril krooniti pärast
2 : 0 võitu Jugoslaavia üle võitjaks Itaalia koondis, poleks iseenesest midagi kummalist, kui selles võiduloos poleks üht hämmastavat detaili.
Nimelt mängisid itaallased poolfinaalis Nõukogude Liidu koondisega
0 : 0 viiki ning võitja ehk finaali pääseja selgitati kulli-kirja viskamise teel. Toona lihtsalt ei tuntud sellist asja nagu mängujärgsed penaltiseeriad.
Penaltiseeriad võeti idee poolest kasutusele 1972. aasta EMi finaalturniiriks, mis toimus Belgias, kuid seal neid vaja ei läinud. Finaalis võitis Lääne-Saksamaa NSV Liidu koondist 3 : 0.
Küll aga läks mängujärgseid 11 meetri karistuslööke vaja 1976. aastal Jugoslaavias toimunud EMil, kui seisuga 2 : 2 lõppenud finaalmängu järel võitsid tšehhid üllatuslikult penaltitega sakslasi ning ühes sellega ka tiitli. See oli üldse imelik turniir, sest üheski neljas kohtumises ei selgunud võitja normaalajal.
1976. aasta EM jäi viimaseks seesuguseks, kus osalejaid vaid neli koondist ning kus kogu turniir piirdus nelja kohtumisega: kahe poolfinaali, finaali ning kolmanda koha mänguga.
1980. aasta EMil Itaalias osales juba kaheksa meeskonda, mis jagati kahte alagruppi. Alagruppide võitjad selgitasid omavahelises mängus EMi võitja, alagruppide teised meeskonnad mängisid kolmanda koha peale. Võitjaks tuli Belgia vastu 2 : 1 finaali võitnud Saksamaa LV tiim. Räägitakse, et tegu oli ajaloo igavaima EM-turniiriga: mängudes löödi väga vähe väravaid ning kohaliku publiku leige huvi asja vastu jättis tribüünid sageli pooltühjaks.
1984. aasta EMi Prantsusmaal võitis Prantsusmaa fenomenaalse Michel Platini vedamisel.
1988. aasta EMil Saksamaal triumfeeris Hollandi koondis, kus ründeteravust hoidsid Ruud Gullit ja Marco van Basten.
1992. aastal Rootsis, nagu sissejuhatuses märgitud sai, vapustas jalgpallimaailma viimasel hetkel võistlusele kutsutud Taani koondis.
1996. aastal Inglismaa EMil, kus osales esimest korda 16 meeskonda, tõmbas kodumeeskonna unistusele — võita lõpuks ometi “euroopakad” — kriipsu peale Saksamaa koondis, kes inglasi viigiliselt lõppenud poolfinaalmängu penaltiseerias võitis. Finaalis võitsid sakslased meeldivalt üllatanud Tšehhi meeskonda sel turniiril esimest korda kasutusel olnud nn kuldse palli reegliga ehk mängu võitis koondis, kes lõi lisaaja esimese värava.
2000. aasta EM läheb ajalukku seetõttu, et esimest korda peeti suurvõistlus korraga kahes riigis: Hollandis ja Belgias. Võitjaks tuli tol ajal hiilgavat mängu näidanud Prantsusmaa, kes paar aastat varem oli võitnud ka koduse MMi. Finaalis mängiti üle Itaalia, otsustavaks sai David Trezeguet’ löödud “kuldne pall”. See jäi viimaseks korraks, kui kuldse palli reeglit EMil rakendati.
Juhtus Kreeka ime
Kui Kreeka koondis 2004. aasta EMi avamängus korraldajamaad Portugali võitis, pidasid paljud seda veidraks äparduseks, mida turniiri varases staadiumis vahel ikka ette tuleb. Kui kreeklased EMi finaalis taas kord Portugali kuulsad pallivõlurid üle mängisid, hakati ülivõrretes rääkima treener Otto Rehhageli fenomenist. Saksa spetsialist suutis keskpärastest mängumeestest võitjameeskonna vormida.
See EM läheb kindlasti ka Läti jalgpalli ajalukku, sest lõunanaabrid pääsesid esimest korda iseseisva riigina jalgpalli suurvõistluse finaalturniirile.
2008. aasta EM peeti taas kahes riigis: Austrias ja Šveitsis. Lõpuks ometi võitis Hispaania, kes finaalis mängis 1 : 0 üle Saksa koondise. Hispaanlased võitsid ka kaks aastat hiljem Lõuna-Aafrikas toimunud MMi, kinnitades nii, et olid vähemalt neil aastatel maailma parim vutikoondis.
Mida toob tänavune EM, mis toimub korraga Poolas ja Ukrainas? Kas võidab üllataja, keda veel võitjasoosikuna nimetada ei julgeta? Või saab järjekordse tiitli mõni vana grand, näiteks senise kolme võiduga EMide edukaim meeskond Saksamaa? Äkki kaitseb tiitlit Hispaania? Ka see oleks erakordne juhtum, sest senine EMide ajalugu edukaid tiitlikaitsmisi ei tunne. Vastuse saame hiljemalt 1. juulil.
