HIILGEAEGADEL: Ülo Sooster (ülal) koos oma sõbra Juri Soboleviga Moskvas häpeningi korraldamas, u 1965–67. (repro)

Moskvas Kirovi tänaval asub hiiglaslik, läbi mitme kvartali ulatuv maja. Selle Venemaa unelmate majaks ristitud hoone pööningul paiknes kuuekümnendate lõpul Ülo Soosteri ateljee. Avaras, umbes 100ruutmeetrises ateljees veetis Sooster lõviosa oma ajast. Tema abikaasa Lidia ja poeg Tenno-Pent olid aga kodus, Soosterite korteris. Nii ka tol päeval, 25. oktoobril 1970.

“Ükskord jäi Ülo koju tulemata,” kirjutab Lidia oma mälestustes. Ta saatis poja telefoniputkasse helistama. Ateljees telefon ei vastanud. Järgmisel hommikul oli Lidia juba üsna endast väljas. “Peas trummeldas ainus mõte: kus ta ometi on? Helistasin läbi kõik haiglad, helistasin miilitsasse. Teda polnud kusagil.”

Kohutav vaatepilt

Ka sõbrad ei teadnud Ülost midagi. Lidiale meenus, et nädala eest oma sünnipäeval oli Ülo tundunud väga kahvatu. “Või koguni hall. Ta pea valutas sel päeval väga. Ei aidanud tabletid ega massaaž.” Kätte jõudis juba järgmine õhtu, aga ei midagi. “Tuleb ateljeesse sisse murda, otsustasid sõbrad.” Lidia püüdis algul vastu puigelda, aga Ülo sõbrad võtsid ta ühes sõbranna Svetaga kaasa.

“Jõudsime kohale, mehed viisid meid millegipärast ühe teise kunstniku ateljeesse. Istusime, ootasime… Mida me õieti kartsime? Nii ei saanudki me teada, mis Ülo ateljees tegelikult toimus.”

Kunstnik Heinz Valk, kelle esimene abikaasa Mall Sooster-Valk oli Ülo onutütar, kuulis hiljem, milline kohutav vaatepilt avanes ateljeeukse maha murdnud sõpradele. “Ülo istus laua taga, pea vereloigus.”

Lidia mälestustest selgub, et tapmist vähemalt algul ei välistatud. “Mulle öeldi, et tapmine see polnud. Niisiis oli seda siiski kahtlustatud… Aga võib-olla varjati meie eest tõtt? Ma ei tea midagi. Täiesti võimalik, et diagnoos – insult ja veresoonkonna puudulikkus – oli õige. Kas tõesti Ülo näiline tugev tervis oli nii petlik? Või…”

Surma ametlikku versiooni ei uskunud paljud Ülo sõbrad. “Tema tugev tervis ja tohutu füüsiline jõud oli teada ning keegi ei suutnud uskuda, et tal oli insult,” kirjutab Irina Uvarova.

Mis siis ikkagi oli juhtunud?

Sooster ja narkootikumid

Soosteri puhul on otse või kaude viidatud, et tema surma võisid põhjustada narkootikumid. “Ametliku tunnistuse kohaselt põhjustas surma insult. Viimastel eluaastatel oli Sooster lisaks alkoholile tarvitanud ka narkootilisi aineid, mis tekitas kahtlusi surma ametliku versiooni suhtes,” seisab kirjas näiteks Soosteri mälestusnäituse kataloogis (2001).

Konkreetseid fakte pole, keegi ei ole maininud, et Soosteri ateljeest oleks pärast tema surma leitud uimasteid või jälgi nende tarbimisest. Et narkootikumid võiks põhjustada sellist verejooksu nagu Soosteril, seda ei usu ka Wismari haigla psühhiaater-narkoloog Jaanus Mumma. Vähemasti pole ta midagi niisugust seni veel kohanud.

Ka Valk raputab selle peale pead. “Ülo proovis, seda ta tunnistas ise, aga ta ei olnud sõltlane. Moskvas liikus tollal Kesk-Aasiast toodud marihuaana tüüpi kraami, mida siis suitsetati. Ülole see aga ei klappinud, ei sobinud tema jutu järgi. Et üks peatäis viina on palju etem. Tema oli ikka viinavõtja.”

Kuid paar kuud enne surma oli Soosteriga midagi toimunud. Ta ei napsitanud enam nii nagu vanasti ning käis usinalt jooksmas. Seda täheldas ka Valk, kui ta Soosteril sügise hakul 1970 viimast korda Moskvas külas käis.

“Ülo oli sootuks muutunud. Ja ka kogu teda ümbritsev elukeskkond. Kui varem kubises Ülo ateljee kõikvõimalikest külalistest, kes tulid ja läksid, jõid-sõid, lobisesid, vaidlesid ja viskasid nalja, kus peaaegu alati viibis mõni tema armukestest, siis seekord oli ateljee hämmastavalt tühi ja vaikne ning ka Ülo ise hoopis erinev varasemast boheemlasest ja elupõletajast.”

Oli näha, et sisimas oli ta otsustanud senisele elule selja pöörata.

“Nüüd tahan Eestisse”

Tol viimsel kohtumisel ladus Sooster ateljee seina äärde ritta oma olulisemad maalid, istus ja vaatas neid vaikides. Ta tundus väsinuna ja äraolevana. “Ma olen Moskvast tüdinenud,” ütles ta. “Ma ei taha siin enam olla. Kõik see sekeldamine ja jamamine on tüütu. Ma võtsin sellelt linnalt kõik, mis tal anda oli. Nüüd tahan Eestisse.”

Ülo rääkis, et talle pakutakse tema ateljee eest kopsakat raha. See oli vist 40 000 – 50 000 rubla, mis oli tollal tõesti kõva summa.

“Selle raha eest peaks saama Meriväljale väikese maja osta. Ma ei taha enam seltskonda ega lakkamatut rabelemist. Ma tahaks ainult maalida.”

“Vaata neid töid seal,” ütles ta Valgule ja osutas ritta seatud maalidele, “need pole üldse need pildid, mida ma tahan teha. Need on ainult väikesed kavandid tõelistele suurtele maalidele, mis on mul veel tegemata. Eestis ma teeks nad valmis. Ma tean, millised nad peaksid olema.”

Valgu sõnul Sooster kahjuks ei täpsustanud nendel suurtel maalidel kujutatavat. “Ma ei käinud ka peale, et ta end rohkem avaks, ning nõnda jäigi teadmata, millised need Ülo tõelised pildid võinuksid olla.”

Näis, et lahkumine Moskvast oli Soosteril läbi mõeldud ja otsustatud ning et ta tahtnuks juba tolsamal 1970. aasta sügisel Eestisse ära sõita.

“Ma ei tea ainult, kas Lidia tahab siit ära minna. Talle meeldib Moskvas rohkem. Siin on kõik ta sõbrad ja tema töö. Tallinnas pole tal midagi teha. Mina aga lähen, koos Tennoga,” ütles ta kindlalt.

KGB “abistav” käsi?

Lidia sai Ülo kavatsustest aimu nädalapäevad enne Ülo surma, tema sünnipäeval. “Ja just sel päeval võttis Ülo vastu otsuse: kui Iisraeli emigreerumisest koos Miša Grobmaniga ei tule midagi välja, siis sõidab ta Eestisse. Ülo tahtis koos perega taanduda Hiiumaale. Et seal elada ja töötada. Aga miks tuli see plaan just nüüd ja nii äkki? Siis mõtlesin, et see tuli suurest väsimusest. Aga ilmselt tahtis ta hoopis põgeneda. Aga mille eest? Või pigem – kelle eest?”

Näib, et vahepeal oli midagi juhtunud, millest Ülo ei rääkinud kellelegi, isegi Lidiale mitte. Nüüd ei olnud enam juttu majast Meriväljal, vaid pagemisest Iisraeli või siis vähemasti Hiiumaale, vanajumala selja taha. Kas põhjuseks olid sekeldused võimudega? Pole välistatud.

Oma viimasel kohtumisel Valguga oli Ülo talle üht-teist avaldanud. “Ülo kurtis, et KGB jälitab teda lakkamatult ja on ta nii ära vaevanud. Et näe, lähen kohvikusse, ja jälle seesama tuttav nägu. Nad ei teinud seda salaja, vaid avalikult, provotseerivalt – et näe, poiss, me kogu aeg jälgime, mida sa siin teed. Ülo ütles, et tal on sellest kõrini, kirjad tehakse lahti ja telefonikõnesid kuulatakse pealt. See oli ka üks põhjus, miks ta tahtis Moskvast ära tulla Tallinnasse.”

See ei olnud kindlasti mingi paranoia. Valk mäletab hästi, kuidas tedagi laulva revolutsiooni ajal jälgiti, “telefonikõnesid kuulati pealt nii avalikult, et ma kuulsin nende omavahelist juttu. Midagi selletaolist oli ka Üloga, sest ta oli võimudele pinnuks silmas.”

Põhja-Eesti Regionaalhaigla neuroloogi Anu Saare sõnul ei saa ilma lahangu aruandeta Soosteri surma põhjuste kohta midagi kindlat väita. “Miski pole võimatu. Näiteks aju aneurüsm võib põhjustada kopsuturse ja verise röga voolu suust. Kuigi see on üsna harukordne.” Niisamuti võis Sooster insuldi ajal näoga vastu lauda kukkuda, millele järgnes verejooks ninast.

Kuid samas pole välistatud teisedki võimalused. “Sama hästi võis see olla ka löök pähe ja pärast tõsteti ta sinna laua äärde,” oletab Valk.


Ülo Sooster (1924–1970)

Sündis Hiiumaal.

1943 astus Pallasesse.

1944 mobiliseeriti Saksa armeesse.

1944–49 jätkas kunstiõpinguid Tartus.

1949–55 vangilaagris Karagandas.

1956 abiellus juuditar Lidia Serhiga

1956–70 elas ja töötas Moskvas, kuna Eestis suhtuti temasse tõrjuvalt.

Rahvusvaheliselt üks tuntumaid eesti kunstnikke üldse, kelle mõju kunsti arengule 1960. aastatel oli suur nii Moskvas, kus ta oli sealse avangardi vaimne juht, kui ka Tallinnas. Tema teoste lemmikmotiivideks olid kadakad, muna ja kala.