Ümbermaailmareisi päevik vol 2
Hotell Belere on sünge kuuekorruseline maja Rabati keskraudteejaama vahetus läheduses. See Mustast Aafrikast pärit kaubareisijate ja Itaalia rühmaturistide hulgas populaarne majutusasutus on annetanud endale neli tärni ning torkab silma raskete, aja jooksul pisut võidunud kuldsete kardinatega, mida akende eest kunagi ära ei tõmmata. Saan toa teisele korrusele ning lähtuvalt hotelli üldisest, Draculale meelepärasest valgustuskontseptsioonist barrikadeerivad ka siin päevavalgust rasked, punakast voodikattematerjalist eesriided. Mööbel on laminaadist, teler ei tööta ning numbri "luksuslik vannituba" (väljend laenatud brošüürist "Hotel Belere Rabat Centre ****") kujutab endast väikest kahhelplaatidega kaetud ruumi, kus dušš tolkneb seina küljes kahe lootusetult äraroostetanud kruvi abil. Prussakaid ei ole näha ning sellest on tuline kahju, sest nad sobiksid interjööriga imehästi. Kirjutan üleolevalt märkmikku, et ilmselt pole prussakate soetamiseks raha jätkunud.
Rabat on suurepärane linn - täidetud koogipoodidest, punakaist liivakivimüüridest ja kauplustest, mille vitriinidele kuhjatud mägede kaupa odavaid Lacoste ja Gucci kingi. Kummatigi pole ma kurb, kui rong liikuma hakkab ja Rabati valged ning rohelised majad selja taha jäävad. Marokos on igal linnal oma värv - Marrakechil tumeroosa, Agadiril sinine ja valge ning paarsada kilomeetrit sisemaa poole jääv Fès, kus avab varsti hotelli eestlanna Margit Naptal, on üleni valge ning kollane.
Marokosse maja soetamise peale hakkas ärinaine Naptal mõtlema 2004. aastal. See tundus hea investeering, ent riigis, kus kinnisvarabüroosid meile tuttaval kujul ei esine, läheb ostmiseks vaja tuttavate abi. "Siin töötab džunglitelegraaf - tuled kohale, lastakse jutt valla ja paar päeva valitseb täielik vaikus. Kolmandal päeval olin ma juba täiesti närvis, et mis ma siin üldse lolli mängin. Aga neljandal hommikul läks lahti! Siis ma ainult jooksin mööda maju ringi."
Kitsal kõrvaltänaval paiknev neljakorruseline hoone - tosin tuba, suur köök, sinise kivimosaiigiga seinad ja avar katuseterrass - läks maksma 1,2 miljonit Eesti krooni, renoveerimiskulud ulatusid 800 000ni. Töömehi oli Naptali kinnitusel leida "väga lihtne" ning veelgi rohkem meeldis talle marokolastest ehitusspetside mentaliteet. "Ei olnud nii nagu Eestis, kus öeldakse kõigepealt, et pole võimalik, ja siis, et see on kohutavalt kallis. Siin oli kogu aeg, et "maki muški" (pole probleemi)."
Aga mis nende toolidega juhtus?
Hmm. (Margit vaatab kõrvaltuppa, kus seisab söögilaua taga kümmekond kollase riidega ületõmmatud toolikarkassi) Töömees küsis, et mis materjalist ma toolipõhjasid tahan, aga kuidagimoodi sai aru, et mul ei lähegi põhjasid vaja. Et mul tulevad neile niigi riidest kotid peale.
Ja see tundus ka täiesti teostatav - mitte nii nagu Eestis?
Seda küll.
Saabub pärastlõuna. Taevas kaevule sarnaneva sisehoovi kohal pole enam nii silmipimestavalt ere kui päeva esimeses pooles. Fatima, halliseguste juuste, mõnetuhandekroonise kuupalga ja väärika hoiakuga marokolanna, kannab köögihämarusest välja suupistekandiku - porgandisalat koriandriga, neerud, valkjad loomaajud. Varsti tuleb ta vaikides taas ja vahetab külmlaua mandlite ja aprikoosidega valmistatud kana ning jõulis e martsipanimekiga küpsiste vastu. "Fatima, hull, tahad sa meid ära tappa?" kaebleb Margiti sõbranna Ülle oma toolilt, aga tõmbab hiljem mõnuga sigaretist sügava mahvi ja ohkab: "Tead, kuidas sellise eluga ära harjub? Ärkad Tallinnas üles, ringutad ja mõtled - kohvilõhna polegi. Huvitav, kus Fatima on?"
Veidi pärast südaööd suunduvad Ülle, Margit ja kaks marokolast ööklubidesse. Olen kaasaminekuks liiga väsinud ning vaatan naabermajade päikesepatareisid, mis mõjuvad kuuvalguses futuristlike lummutistena. Kell üks asutan end mööda kitsukest treppi teele magamistoa suunas ning prussakas ootab kolmanda ja neljanda korruse vahel, suur nagu raadio teel juhitav mänguauto. Ta vangutab oma antenne ja kimab mööda seina allapoole, astmetel valitseva pimeduse poole. Kiirendan samuti, jõuan tuppa enne prussakat ning löön ukse lõõtsutades kinni. Tuld ma sel öösel ära ei kustuta.
Poolteist ööpäeva hiljem maandun koos oma kuivanud pirni suuruseks muutunud siseelunditega Bangkoki lennuväljal. Süüdistan selles kõiges lennukitoitu, mida küll tõotasin igati vältida, kuid kui helesinises univormis KLMi stjuardess mulle kandiku ette pani, sõin selle ikkagi kohe tühjaks nagu Pavlovi koer. Ravin säilitusainete üledoosi vürtsika Tai tänavatoidu ja rohke veega ning jõuan ööpäev hiljem Tai siseliinide hästikonditsioneeritud bussis Pattayale, Bangkokist 150 kilomeetri kaugusel jäävasse pahelisse kuurorti. Siin peab koos oma tailannast naisega Superstar-baari Eesti mees Tõnn Sarv, keda kohalikud tunnevad küll rohkem Lulu nime all.
Kohe, kui Tõnn Sarve suur kapikujuline vari meelelahutuskoha päevavalguslampide külmas valguses nähtavale ilmub, on mulle selge, et Lulu on talle justament sobiv nimi. Ma pole kunagi kohanud inimest, kes meenutaks Lulut rohkem kui härra Sarv. Suundume läbi 150detsibellise muusika, tuledesära ja laialipaiskuva lõbunaiste parve veidi vaiksemasse Itaalia restorani, kus Lulu endale pasta carbonara tellib. Ta tühjendab riivitud juustu kausi oma spagetidele, lausub ettekandjale käsusõnad ("More parmesan! More!") ning meie väike intervjuu algab.
Miks nii paljud tailannad abielluvad valgete meestega?
Sellel on väga lihtne põhjus. Esiteks valitseb Tai naiste ja valgete meeste vahel suur ja loomulik füüsiline külgetõmme. Teiseks on valgetel meestel Tais rüütellike inimeste kuulsus. Meie avame naistele uksi ja teeme muid asju, mida kohalikud mehed ei tee.
Kas asjaolu, et väga paljud tulevad siia kasutama prostituutide teenuseid, pole tekitanud eurooplastele hoopis vastupidist kuulsust?
Nii ja naa (Sarv on filosoofiliselt rahulik). Kõigepealt pole prostitutsioonis Tai kultuuris midagi väga imelikku või katastroofilist. Seda ei nähta eetilise probleemina. Teiseks tuleks arvestada veel üht kultuurilist iseärasust Tai inimestel ja, ma arvan, laiemalt kõigil Aasia inimestel. Raha ja armastus on siin seotud üsna tihedal ja loomulikul moel.
Nii et vaest inimest Tais ei armastata?
Ei, nii ei saa ka öelda, aga lihtsalt oma hoolitsuse, oma armastuse näitamine väljendub siin selles, et antakse teisele inimesele raha. Mitte ei kingita asju või lilli, vaid just nimelt raha. Sellega sa näitadki oma armastust, et sul on ja sa saad teisele anda.
Pidid sa Eestis midagi maha müüma, et siia tulla?
Jah, loomulikult! Ma müüsin kõik maha - auto, korteri, teise korteri, mõned tagastatud maatükid Tartu lähedal... See protsess tegelikult kestab veel.
Sellist tunnet pole tekkinud, et äkki oleks võinud Eestisse jääda?
Mitte sekundikski, mitte sekundikski... Mitte iialgi.
Miks sa otsustasid, et tahad siin just baari pidada?
(Sarv tõmbab sigaretist sügava mahvi.) Mõtteid oli palju. Esimene aasta me ei teinud praktiliselt midagi - mõtlesime, arutasime asja, uurisime näiteks väikese hotelli või külalistemaja omandamise võimalust Koh Samui saarel. Finantsilised võimalused seda siiski ei lubanud. Siis proovisime, mis tunne on turul kaubelda; ostsime kokku noorte naiste riideid ja ehteid...
Ja mis tunne oli?
Ei olnud. Ei olnud...
Sa ise kauplesid ka?
Ei, mina küll ei kaubelnud (Sarv on täpselt sellise näoga, et kuidas võib mõeldagi, et valge mees Tais turuleti taga istuks). Ja siis tuligi see viimane mõte, mida ma olin kogu aeg kõrvale hoidnud kui kõige lihtsamat asja, sest siin Pattayal on juba vähemalt tuhat baari ja neist pooltel on omanikud valged - farangid. Otsisime, vaatasime ja lõpuks leidsime ühe, mis meie võimalustele vastas.
See baar siin - kas see kuulub sulle?
(Jälle mõtlik suitsumahv.) Ütleme nii, et baari omamine Tais tähendab sisuliselt selle rentimist piirkonna või maa omaniku käest. Meie maksame iga kuu omanikule teatava summa - 20 000 bahti (umbes 7000 krooni) - ja aastas veel 100 000. Aga õiguse rentida me ostsime eelmiselt rentnikult, mida nimetatakse Taimaal võtmerahaks, key money'ks. Sisuliselt eelmine rentnik seega müüb edasi rentimise õigust. Meile läks see maksma 250 000 bahti, mis on hästi normaalne hind. Me võiksime selle praktiliselt ükskõik mis hetkel edasi müüa ja veel kaks korda kallimalt.
Palju su baaris õlu maksab?
65 bahti on tai õlu ja 70 bahti on importõlu.
Päris kallis.
Nojah. Go-go-baarides on veel kallim. See on keskmine hind Pattayal igal pool.
Praegu kliente eriti ei ole?
Hetkel on madalhooaeg, juunis jäime isegi kergelt miinusesse. Aga oktoobris hakkab hooaeg pihta ja siis on juba väga hea.
On sul baaris olnud ka tõsisemaid vahejuhtumeid?
On - ja esimene oli, nii naljakas kui see ka pole, kohe esimesel päeval. Tuli meie baari mingi onuke, soomerootslane või rootsisoomlane, ostis hästi palju jooke ja jõi, jõi, jõi. Meil oli ainult üks tüdruk tööl tol ajal, onuke jäi aina enam purju ja kui hakkasime lõpetama, selgus, et ta ei kavatsegi maksta. Ümbritsesime siis meest, et ta ei saaks ära minna - ega ta eriti väle poleks olnud nagunii - ja helistasime turismipolitseisse. Lõpuks pärast tunniajalist ootamist politsei tuligi. Selle peale mees võtab rahulikult raha taskust välja, maksab arve ja kõnnib minema.
Puänt on selles, et kaks päeva hiljem oli ta tagasi - täiesti kaine, käes hiigelsuur kimp roose. Kinkis need sellele tüdrukule, kes teda tol õhtul teenindas, ja tegi joogi, aga ise jõi ainult kokakoolat. Ja temast sai meie esimene püsiklient.
Mitu ini mest s u heaks töötab?
Praegu on meil üks kassapidaja, kes on mu naise sugulane, ja üks noormees, kes aitab hoolitseda piljardilaua eest. Siis on veel teenindajad, keda on kusagil seitse-kaheksa...
Aga sul on istekohad ju ainult baarileti ümber?
Jah.
Ja seitse-kaheksa teenindajat?
Jah.
Mida nad teevad ometi?
(Sarv vaatab nii eluvõõrast inimest pisut kaastundlikul pilgul.) Kliente teenindavad... suhtlevad, pakuvad jooke... Nii nagu Pattayal igal pool.
Pool tundi hiljem tahab Sarv mulle näidata oma lemmikbaari. Astume sisse sinistest ja roosadest neoontuledest palistatud meelelahutuskohta, mille mustades ülikondades uksehoidjad, käed rinnal kokku surutud, tulijaid nähes innukaid tervitusliigutusi teevad. Laval rippuvate jämedate metallkettide ümber tammub hajameelsel pilgul kümmekond valgetes püksikutes noort naist, kõigil suured plastmassnumbrid ümber käe. Ventilatsiooni jõulises tuuletõmbuses konutavad laudade taga kunded; seinale riputatud menüü teatab, et väike pudel Heinekeni on 125 bahti ja "baaritrahv" 600. Viimane toode põhjustab mulle teatud segadust, kuid Sarv selgitab vanema venna positsioonilt: see tähendab summat, mis tuleb ettevõttele maksta siis, kui on tekkinud soov veeta mõne tantsijannaga aega ülejäänud öö. Tegelikult, lisab ta, saab Pattayal endaga kaasa kutsuda praktiliselt iga baaridaami, heidab siis pilgu minu klaasile ja märgib: "Ole joogiga ettevaatlik. See on siin jube kallis, aga show'ga on selline lugu, et see ei hakka ikka veel..."
Möödub veel pool tundi ja juba tellin tänavanurgal muna ja mangotükkidega täidetud ning kondenspiimaga ülekallatud pannkooki. See maitseb pärast Walking Streeti põrgutulesid lihtsalt taevalik. Sõidan taksoga oma hotelli lähistele, ostan selverist pudeli rohelist teed ning otsustan viimased sada meetrit jalutada, sest hämar, üksikutest lampidest valgustatud tänav tundub olevat selleks igati sobilik. Milline halb idee! Kõigepealt põristavad motorolleril eikusagilt kohale kaks transseksuaalset prostituuti. Nad meenutavad dr Frankensteni fantaasiat Tina Turneri ja Boy George'i kehaosade baasil, on hirmuäratavalt kõhnad ega taha midagi rohkem kui võimalust hakata tööga pihta siinsamas tänaval. Ütlen, et ma pole vähimalgi määral huvitatud, kuid üks transseksuaal jõuab ratta seljast juba maha ronida ja oma luukõhna käe mulle ümber kaela heita. Nutumaik suus, kordan, et ei taha ja soovin neile kena, ilusat, imelist õhtut. Viimaks prostituudid lahkuvad. Kergendus on jumalik ning Loma Hotel Resort & Spa väravani on jäänud vaid paar sammu, kui pimedusest ilmub välja väike nässakas peni. Ta jookseb ühtki häält tegemata lähemale ja hammustab mind vasakust jalast.
Reisi teist etappi toetasid KLM Royal Ducth Airlines ja Westin Grande Sukhumvit.
