Ummikusöök
Noorem Juhan loeb Land Roveri tagaistmel
raamatut.
“Juhan, mida sa loed?”
““Dorian
Gray portreed”.”
Vanem Juhan (eelmise isa)
istub roolis ja mõtleb päevaplaani läbi. Auto katusel on
Saaremaalt toodud kaks kobedat tammeplanku. Nendest tehakse lähematel
päevadel Simeoni ja Hanna kirikule uus uksepakk.
Minna (esimese õde ja teise tütar) istub
tagaistmel ja hoiab vorstileiba elegantselt peopesal. (Leiva autor on ema
Margit.) Muide – võileivaga kaasneval
salvrätikul on positiivse õhustiku loomiseks nurkades punased
südamed.
Tagumisel pingil platseerub veel üks reisija,
lühikesekarvaline taks Tuuli, kelle pilgus on aimata
teatavat segadust. Ta aeti üles kaks tundi varem kui tavaliselt. Aga
küsimusi Tuuli ei esita.
Me stardime Meriväljalt Tallinna
suunas 7.25. Jõuame Piritale ja vanem Juhan teatab pidulikult:
“Palun!”
Ummik on käes, liikumiskiirus 15–20 km
tunnis. Autoderivi on pikk nagu november.
Jaamaülema kombel
tutvustab vanem Juhan kellaaegu.
“Kui sa hakkad Meriväljalt
sõitma 7.25, jääd ummikusse Pirital.
Kui sa hakkad
sõitma 7.15, algab ummik Lauluväljaku juures.
Kui sa hakkad
sõitma 7.20, siis Maarjamäel.”
Juhanil ja Minnal algavad
tunnid kell kaheksa.
Vanem Juhan: “Sa kuula, mis meil raadiost
tuleb!”
Raadiopaneelil särab 88.8 Rock Raadio.
Häält ja sõnu säästmata vestab lugejale
päevauudiseid mulle tundmatu isand.
Vanem Juhan:
“Margus Pilt on müstiline mees! Iga elunähtuse
kohta on tal midagi öelda!”
Noorem: “Tal on oma vaenlased
– näiteks internet!”
Vanem: “Oi! Neid on palju.
Internet, pedofiilid, autojuhid, kes suunda ei näita...!”
Härra Pilt jagab raadiokuulajaga Äripäevast loetud uudist, et
Tallinna liikluspõrgut leevendaks mastaapne ringtee ja et härra
Vitsut olevat juba esinenud avaldusega, et Tallinna uuest
ringteest kujuneb miljardiprojekt.”
Härra Pilt: “Seda
nad veel ei tea, mida nad tegema hakkavad, aga seda nad teavad täpselt, et
see on miljardiprojekt!”
Isand Pilt on ühtaegu nii nasaalne
kui karehäälne ja moodustab lühikese aja jooksul arvukalt
mõtteid.
“Juba on neil selge, et midagi annab sellest
kõrvale panna! Vaata aga vaata! Juba on neil selge, et on
miljardiprojekt! Vaat niimoodi!”
Pilt tõmbab hinge.
Autoderivi nõksatab edasi.
Noorem Juhan ja Minna itsitavad.
Vanem Juhan: “Nii ilusat kooliteed annab ikka välja
mõelda! Mõtle, mis meil kõik tee äärde
jääb. Pirita bussipaviljon, 1939–40. All ootepaviljon,
üleval kohvik, varikatus hästi elegantne.
Edasi – Pirita
Jahtklubi. Peeter Tarvas, neljakümnendate lõpp. Stalin elab veel.
Ümberringi asutatakse kolhoose. Ja keegi ei märka, et Tarvas ehitab
Piritale sellise elegantse asja! Hoopis teine maailm! Hoopis midagi muud kui
ülejäänud tollane arhitektuur! Aega läheb mööda,
see avastatakse ja keegi nimetab selle formalismiks.”
Auto liigub
tigusammul. Juhan seletab.
“20. sajandi iga kümme on siin
esindatud.
Burman. Palun! Kotli. Palun!
Wladovsky. Palun!
Lillepaviljon... Valve
Bormeister on istutanud selle hoone loodusesse nagu puu. See on mu
lemmik. Vaimustav ühendus looduse ja hoonestuse vahel! Eriti hästi
saad sellest aru, kui vaatad uusehitist lillepaviljoni juures, mis ei
respekteeri ei lood
ust, puud ega ka inimest.”
Kõrvalautos (valge
Volkswagen) tõmbab rooli taga istuv leedi vaarikavärvi pulgaga
siuh-säuh üle suu. Me pilgud kohtuvad.
Häirimatult pigistab
leedi huuled kokku, nii et neid üldse näha ei ole, viskab pilgu
peeglisse ja Volkswagen nõksatab kohalt.
“Mart Port ja 60.
aastad...” Nii teatab Juhan Maarjamäe memoriaaliga kohakuti olles.
“Kadrioru loss paistab otsa pealt... Kadrioru kohvik... Kadrioru
apteek, imeline puitklassitsism..!”
Mõned teevad nii, et kui
ummik juba Pirital peale hakkab, keeravad vasakule ja sõidavad kesklinna
Lasnamäe kaudu. Aga sellest pole ka kasu. Sõidad pikema tee, aega
läheb ikka sama palju.
Need, kes iga päev sõidavad,
tunnevad kõiki kohti, kasutavad igasugu nippe.
Mõni
sõidab TOPi tagant läbi. Mõni kasutab Russalka
parkimisplatsi. Kolm minutit võidab, mis see ikka päästab.
Enne kui Juhani naine Margit oma vahmiili Tallinna poole saatis
(et ise pea ees voodisse hüpata), arenes abikaasade vahel uksepiida najal
järgmine dialoog.
Margit (kirglikult): “Ma vihkan neid, kes
sõidavad Russalka juures parkimisplatsile, teevad seal kiirenduse ja
sõidavad siis sulle ette.”
Juhan: “Ma näen siin
isegi teatavat vaimukust! Ta on selle peale tulnud, et nii saab
kiiremini!”
Margit: “Nad on kaabakad! Nad on lihtsalt ennast
täis! Nad on sulle paha teinud!”
Juhan: “Isiklikult ei
ole!”
Margit: “Miks ei ole! Enne olid sa üheksas,
nüüd oled sa kümnes!”
Juhan: “Tõsiselt.
Selles on teatavat vaimukust ja ma...”
Margit: “Mis vaimukust
seal on! Ma ei näe seal mingit vaimukust! Kui nad tahavad uuesti teele
sõita, siis ma igatahes saboteerin neid, nagu jaksan.”
Juhan:
“Mina saboteerin ka.”
Margit: “Aga alati leidub
mõni selgrootu lammas, kes laseb nad vahele, ja mina vaatan
jõuetus vihas ja ei saa midagi päästa.”
Russalkale lähenedes paistab juba kaugelt, kuidas sinakashall Honda HRV
sööstab paremal asuvale parkimisplatsile, teeb seal kiirenduse ja
poeb eessõitjate vahele.
Selleks ajaks on raadio korraks Kuku
peale keeratud ja seal arutavad Olaf Suuder ja Rohke Debelak, et vihase
näo nägemine võib stimuleerida aju. Üks saatejuhtidest
leiab, et kui õpetaja on koolis tige nagu härg, jääb
rehkendus paremini meelde.
Teine arvab, et vihased näod
võib-olla jäävad meelde, muu vaevalt.
Vaatan vasakule,
näen, kuidas keegi isand (võimalik, et tööga
ülekoormatud Viimsi notar) isukalt kabanossi sööb ja sama
käe viienda sõrmega dokumente lappab.
Kabanossisööjat jälgides olen jätnud valveta Russalka
parkimisplatsi, kus näitab oma kiirendust must Lexus ja sõidab
meile mürtsti ette.
Margitil oli õigus.
Tean
perekonda, kes elas Viimsis, käis Tallinnas tööl ja otsustas
ühel ilusal hommikul, et enam nende peres hommikusööki ei
sööda, nüüdsest on neil on ummikusöök. Et kodus
pole mõtet aega söömise peale raisata: voodist üles,
riidesse ja teele!
Ja et parim artikkel hommikuseks eineks on
võileivad, kohukesed ja jogurt.
(Tuuli arvab sama. Ta saab
näpuotsatäie Miina võileivast, limpsab keelega üle koonu
ja asub rahulolevalt aknast välja vaatama.)
See Viimsi perekond ei
ela enam Viimsis, sest ei taha istuda ummikus ja arvutada, et kui hakata Viimsi
spaa juurest sõitma, jõuab “nibin-nabin” tunniga
Liivalaia tänavale.
Telefon piriseb.
“...Sa teed seda ummikulugu? Kas sa oled kuulnud, et ummikus seistes
vahetatakse autodes riideid!”
???
“Kodused riided
tööriiete vastu. Et on nähtud naisterahvaid rinnahoidja
väel...! Ja seda sa ilmselt tead, et mehed ajavad ummikus pardliga habet!
Ma ei sega, eks sa kirjuta!...tuut tuut tuut...”
Oleme
linnas. Juhan läheb maha. Jõuab täna kooli küll.
Juhan, kas “Dorian Gray” on ka hea raamat?
“Kõik räägivad, et jube hea. Mul on viimane
peatükk käsil, aga ma ikka ei saa aru, mille poolest ta nii hea
on!”
Minna jõuab ka seekord lausa paar minutit varem.