09.08.2007, 00:00
Ungarlase imetabane reis Eestisse
Ungari teadlase Pál Hunfalvy reisikiri annab värvika pildi Eestist ja eestlastest ligi 140 aastat tagasi.
Jaanikuu 26. päeval 1869 astus Riia sadamas aurulaeva
Admiral pardale Ungari keelemees ja etnograaf Pál Hunfalvy
(1810–1891). Ta oli teel olnud ligi kuu aega ja nüüd
õige varsti pidi jõudma reisi sihtpunkti Eestisse. Ta soovis
lähemalt tundma õppida oma hõimlasi eestlasi. Jah, neist
teadis Hunfalvy nii mõndagi ja oskas isegi natuke nende keelt, aga
sellest kõigest oli teadusmehele vähe. Jäävad ju eemalt
hangitud teadmised, “olgu nad siis suured tahes – ometi
ebamääraseks, otsekui värvid lambivalguses”,
sõnastas ungarlane selle ise. Tema tahtis värve näha
päikesevalguses ehk teadmisi kohapeal ammutada.
Aastapäevad hiljem kirjutas Hunfalvy oma sõidust raamatu “Reis Läänemere provintsides”, mis nüüd lõpuks on Eesti Keele Sihtasutuse kirjastamisel ka eesti keeles ilmunud. Ungari teadlane suhtus reisikirjas eestlastesse sooja poolehoiu ja mõistmisega. Kuigi ega keeleoskusele ja eelteadmistele vaatamata eestlastest aru saada polnudki alati nii lihtne.
Tõsine haritud rahvas
Esimene paik Eestis, kuhu popsutav aurulaev rännumehe viis, oli Haapsalu. Siin rannas jäi laev ankrusse ning siin nägi Hunfalvy esimest korda eestlasi, naisi, kes kiirustasid laevale, korvid kõiksugu pudi-padi täis. “Naised kannavad veidrat peakatet, mis neid sugugi ei kaunista, vaid hoopis inetumaks muudab. See on üks eest tublisti kõrgem, piklik, poolringikujuline hallikat värvi müts, mis taga lõpeb järsult kaelale langevate lintidega,” kirjeldab Hunfalvy.
Samas möönab rändur, et mitte igal pool ei näe naised nii hirmsad välja. “Tartu ja Viljandi ümbruses, kus naisterahvad on kenad ja armastavad kanda rõõmsavärvilisi riideid, sellist ei näe.” Meeste kohta ütleb Hunfalvy, et nad näevad välja nagu Ungari saksa talupojad.
Eestlannad pakkusid laeval müüa oma käsitööd, millest ungarlasele kõige enam meeldis valgest villasest lõngast kootud sall. “Igas eesti majapidamises, ka kõige vaesemas, on ikka mõni lammas ja nende villa kasutatakse nõndamoodi ära. Palju asju tehakse ka linast ja kanepist. Igas talus on kangasteljed, villase ja linase kanga kudumine, see on tavaline talvine töö,” selgitas rändurile abivalmis laevaohvitser.
Suurt midagi too ohvitser eestlastest ei pidanud. “Üldiselt on see aga üks räpane ja rumal rahvas,” ütles ta. Hunfalvy pidas eestlasi aga tõsiseks rahvaks. “Hoiak tõsine, aga naeruhimuline. Tõsise olemisega on mõnevõrra vastuolus rutakas kõne, kusjuures haritud inimesed, niinimetatud õpetlased või teadusemehed, räägivad – isegi kõnet pidades – veel kõige kiiremini.” Ka nimetas ungarlane eestlasi väga ustavateks. Hunfalvy mainib oma raamatus, et eesti teenijaid armastatakse just nende usaldusväärsuse pärast.
Eestlaste “rumaluse” lükkab Hunfalvy reisikiri muidugi ümber. Nii näiteks sattus ta Pirita kloostri juures uidates müüris ühe avause peale. Selgus, et siit pääses madalasse ja nõgisesse elamisse, kus asus lesknaine kahe lapsega. Huvi pärast küsis ungarlane eesti naiselt, kas tal raamatuid on. “On. Palju,” sai Hunfalvy vastuseks. “Et ka nõnda hüljatult üksinduses elutsejal jagub hingekosutuseks nii palju raamatuid!” imestas rändur siiralt.
Eestlase hääl lauluks loodud
Tallinnast jättis Hunfalvyle sügava mulje muidugi Toompea, aga linn meeldis talle tervenistigi väga. “Kaunitel ja hoolitsetud muruväljakutel kirendavad lillepeenrad, pinkidel istuvad hästiriietatud jalutajad, käratsedes kihutavad ringi lastesalgad. Räägitakse saksa ja eesti keelt, kuid eesti keel näib olevat ülekaalus. On tunda, et viibime Eestis, kuid ometi oleme hämmingus, sest vähemalt mina ei osanud küll arvata, et siinne loodus, see linn ja need inimesed on nii kenad,” kirjutab Hunfalvy. Ta lisab, et siinsed inimesed on hästi riietatud, paremini kui tema kodulinnas Pestis. Väga hindas Hunfalvy ka Kadriorgu, kus olid kenad majad ja aiad ning promenaadidel valitses puhtus.
Hunfalvy üllatus oli kindlasti seotud enne reisi loetuga – Eestimaal valitsevat viletsus ja nälg.
“Olin isegi natuke peljanud, et kohtan siin ühtelugu võikaid pilte varjamatust vaesusest. Aga ei Riias ega mu põgusal Tallinnas viibimise ajal märganud ma jälgegi näljast.” Teel Tallinnast Tartusse ja sealt Viljandi kaudu tagasi nägi ta hoopis kauneid viljapõlde ning, nagu ta eraldi ära märkis, vaid kaht kerjust.
Hunfalvy jõudis Tartusse vahetult enne suure juubelilaulupeo algust. Ta kohtus meie ärkamisaja ühe suurkuju Jakob Hurdaga. “Hurt – heledapäine, noor ja tulise loomuga eesti õpetaja – jagab lahkesti vajalikke teadmisi ning räägib peo ettevalmistustest.” Järgmisel päeval, 18. (30.) juunil 1869 pidu algaski.
Hunfalvyle näis jätvat sügava mulje Tartu Maarja koguduse õpetaja Adalbert Hugo Willigerode, peo korraldustoimkonna esimees, kes pidas jutluse kõige puhtamas eesti keeles. “Siin polnud ainumatki sõkalt sees, kõik puhas tera,” kuulis ungarlane üht talumeest lausuvat. Eriti aga võlus Hunfalvyt – nii nagu paljusid teisigi võõramaalasi – eestlaste laul. “Võin öelda, et selle rahva hääl on lauluks loodud, nii nagu tema keelgi on laulmiseks iseäranis sobiv, palju sobivam kui soomlaste ja ungarlaste keel, mis pikkadesse sõnadesse kipub takerduma.”
Laulupeo ajal külastas Hunfalvy ka postipapat Johann Voldemar Jannsenit, ent erilise tähelepanu pälvis reisikirjas tema tütar Lydia Koidula – Emajõe Ööbik. “Neiu kõrget laupa ja kena, lausa kaunist nägu, mis väljendab arukust ja mõtisklustele-kaldumist, raamivad kohevad pruunid juuksed, mida moodne soeng laseb kenasti esile tuua. Tema jutt on meeldiv, ta räägib väga ilusat saksa keelt, nagu Läänemere provintsides üldiselt kombeks, kõne ja liigutused on elavad, kuid mitte tulised. Kogult on ta üle keskmise,” kirjeldab Hunfalvy.
Hunfalvyle ei jäänud märkamata eestlaste alandamine sakslaste poolt, mille ühe näitena toob ta katke lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kirjast oma väimehele. “Kui ma räägiksin ära kõik, mis minu ajal tuli ühel vaesel eesti poisil sakslaste hulgas kannatada, kui palju takistusi ja alavääristamist pidi ta taluma, siis ütleks maailm ka selle kohta nagu “Kalevipoja” kohta – et ma olen kõik kokku luuletanud!”
Mis mulje jätsid eestlased Ungari teadusmehele reisil kogetu põhjal? Eelkõige laulupeol nähtu põhjal ütleb Hunfalvy: “See ei ole vaevatud ja kättemaksu hauduv, vaid oleviku tänus vastu võtnud ja tulevikku oma tublidusega kindlustav rahvas.”
Aastapäevad hiljem kirjutas Hunfalvy oma sõidust raamatu “Reis Läänemere provintsides”, mis nüüd lõpuks on Eesti Keele Sihtasutuse kirjastamisel ka eesti keeles ilmunud. Ungari teadlane suhtus reisikirjas eestlastesse sooja poolehoiu ja mõistmisega. Kuigi ega keeleoskusele ja eelteadmistele vaatamata eestlastest aru saada polnudki alati nii lihtne.
Tõsine haritud rahvas
Esimene paik Eestis, kuhu popsutav aurulaev rännumehe viis, oli Haapsalu. Siin rannas jäi laev ankrusse ning siin nägi Hunfalvy esimest korda eestlasi, naisi, kes kiirustasid laevale, korvid kõiksugu pudi-padi täis. “Naised kannavad veidrat peakatet, mis neid sugugi ei kaunista, vaid hoopis inetumaks muudab. See on üks eest tublisti kõrgem, piklik, poolringikujuline hallikat värvi müts, mis taga lõpeb järsult kaelale langevate lintidega,” kirjeldab Hunfalvy.
Samas möönab rändur, et mitte igal pool ei näe naised nii hirmsad välja. “Tartu ja Viljandi ümbruses, kus naisterahvad on kenad ja armastavad kanda rõõmsavärvilisi riideid, sellist ei näe.” Meeste kohta ütleb Hunfalvy, et nad näevad välja nagu Ungari saksa talupojad.
Eestlannad pakkusid laeval müüa oma käsitööd, millest ungarlasele kõige enam meeldis valgest villasest lõngast kootud sall. “Igas eesti majapidamises, ka kõige vaesemas, on ikka mõni lammas ja nende villa kasutatakse nõndamoodi ära. Palju asju tehakse ka linast ja kanepist. Igas talus on kangasteljed, villase ja linase kanga kudumine, see on tavaline talvine töö,” selgitas rändurile abivalmis laevaohvitser.
Suurt midagi too ohvitser eestlastest ei pidanud. “Üldiselt on see aga üks räpane ja rumal rahvas,” ütles ta. Hunfalvy pidas eestlasi aga tõsiseks rahvaks. “Hoiak tõsine, aga naeruhimuline. Tõsise olemisega on mõnevõrra vastuolus rutakas kõne, kusjuures haritud inimesed, niinimetatud õpetlased või teadusemehed, räägivad – isegi kõnet pidades – veel kõige kiiremini.” Ka nimetas ungarlane eestlasi väga ustavateks. Hunfalvy mainib oma raamatus, et eesti teenijaid armastatakse just nende usaldusväärsuse pärast.
Eestlaste “rumaluse” lükkab Hunfalvy reisikiri muidugi ümber. Nii näiteks sattus ta Pirita kloostri juures uidates müüris ühe avause peale. Selgus, et siit pääses madalasse ja nõgisesse elamisse, kus asus lesknaine kahe lapsega. Huvi pärast küsis ungarlane eesti naiselt, kas tal raamatuid on. “On. Palju,” sai Hunfalvy vastuseks. “Et ka nõnda hüljatult üksinduses elutsejal jagub hingekosutuseks nii palju raamatuid!” imestas rändur siiralt.
Eestlase hääl lauluks loodud
Tallinnast jättis Hunfalvyle sügava mulje muidugi Toompea, aga linn meeldis talle tervenistigi väga. “Kaunitel ja hoolitsetud muruväljakutel kirendavad lillepeenrad, pinkidel istuvad hästiriietatud jalutajad, käratsedes kihutavad ringi lastesalgad. Räägitakse saksa ja eesti keelt, kuid eesti keel näib olevat ülekaalus. On tunda, et viibime Eestis, kuid ometi oleme hämmingus, sest vähemalt mina ei osanud küll arvata, et siinne loodus, see linn ja need inimesed on nii kenad,” kirjutab Hunfalvy. Ta lisab, et siinsed inimesed on hästi riietatud, paremini kui tema kodulinnas Pestis. Väga hindas Hunfalvy ka Kadriorgu, kus olid kenad majad ja aiad ning promenaadidel valitses puhtus.
Hunfalvy üllatus oli kindlasti seotud enne reisi loetuga – Eestimaal valitsevat viletsus ja nälg.
“Olin isegi natuke peljanud, et kohtan siin ühtelugu võikaid pilte varjamatust vaesusest. Aga ei Riias ega mu põgusal Tallinnas viibimise ajal märganud ma jälgegi näljast.” Teel Tallinnast Tartusse ja sealt Viljandi kaudu tagasi nägi ta hoopis kauneid viljapõlde ning, nagu ta eraldi ära märkis, vaid kaht kerjust.
Hunfalvy jõudis Tartusse vahetult enne suure juubelilaulupeo algust. Ta kohtus meie ärkamisaja ühe suurkuju Jakob Hurdaga. “Hurt – heledapäine, noor ja tulise loomuga eesti õpetaja – jagab lahkesti vajalikke teadmisi ning räägib peo ettevalmistustest.” Järgmisel päeval, 18. (30.) juunil 1869 pidu algaski.
Hunfalvyle näis jätvat sügava mulje Tartu Maarja koguduse õpetaja Adalbert Hugo Willigerode, peo korraldustoimkonna esimees, kes pidas jutluse kõige puhtamas eesti keeles. “Siin polnud ainumatki sõkalt sees, kõik puhas tera,” kuulis ungarlane üht talumeest lausuvat. Eriti aga võlus Hunfalvyt – nii nagu paljusid teisigi võõramaalasi – eestlaste laul. “Võin öelda, et selle rahva hääl on lauluks loodud, nii nagu tema keelgi on laulmiseks iseäranis sobiv, palju sobivam kui soomlaste ja ungarlaste keel, mis pikkadesse sõnadesse kipub takerduma.”
Laulupeo ajal külastas Hunfalvy ka postipapat Johann Voldemar Jannsenit, ent erilise tähelepanu pälvis reisikirjas tema tütar Lydia Koidula – Emajõe Ööbik. “Neiu kõrget laupa ja kena, lausa kaunist nägu, mis väljendab arukust ja mõtisklustele-kaldumist, raamivad kohevad pruunid juuksed, mida moodne soeng laseb kenasti esile tuua. Tema jutt on meeldiv, ta räägib väga ilusat saksa keelt, nagu Läänemere provintsides üldiselt kombeks, kõne ja liigutused on elavad, kuid mitte tulised. Kogult on ta üle keskmise,” kirjeldab Hunfalvy.
Hunfalvyle ei jäänud märkamata eestlaste alandamine sakslaste poolt, mille ühe näitena toob ta katke lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kirjast oma väimehele. “Kui ma räägiksin ära kõik, mis minu ajal tuli ühel vaesel eesti poisil sakslaste hulgas kannatada, kui palju takistusi ja alavääristamist pidi ta taluma, siis ütleks maailm ka selle kohta nagu “Kalevipoja” kohta – et ma olen kõik kokku luuletanud!”
Mis mulje jätsid eestlased Ungari teadusmehele reisil kogetu põhjal? Eelkõige laulupeol nähtu põhjal ütleb Hunfalvy: “See ei ole vaevatud ja kättemaksu hauduv, vaid oleviku tänus vastu võtnud ja tulevikku oma tublidusega kindlustav rahvas.”