Unistus jagatud raudteest
Kui Eesti Raudtee lööks lahku infrastruktuuri ja veeremi osa, muutuks see ettevõtte tunduvalt läbipaistvamaks, ütleb raudteeinspektsiooni peadirektor Jüri-Karl Seim. “Veel parem oleks, kui nad lööksid firmad lahku.”
Sel juhul tuleksid kulud selgelt välja ega tekiks enam võimalust süüdistusteks, et Eesti Raudtee ameeriklased küsivad teistelt veofirmadelt (loe: venelastelt) raudtee kasutamise eest liiga suurt tasu.
Raudtee jagamine kaldub hetkel küll utoopia valdkonda, kuid Seim lisab ohates, et tema ameti tööd hõlbustaks see oluliselt. Ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on Eesti Raudteele öelnud, et ta peab koostama kaht erinevat aruannet.
Samasuguse kaheks jagamise mõttega on varem lagedale tulnud Eesti Raudtee suurima konkurendi Spacecomi juhatuse esimees Oleg Ossinovski. Et turg oleks oluliselt läbinähtavam, kui rööpad kuuluksid ühele firmale ja vedusid teostaksid teised.
Siia otsa sobib nagu valatult Eesti Raudtee arendusjuhi Raivo Vare mõne aja eest Ekspressile öeldu, et raudteeinspektsioon kasutab kohati venelaste avaldusi copy-paste meetodil.
Samas pole Eesti Raudtee jagamises iseenesest midagi uut. Firmasid on lahku löödud ennegi. Nii näiteks lõi Eesti Energia lahku põhivõrgu ja jaotusvõrgu, Edelaraudtee lõigi lahku raudteevõrgustiku ja reisijateveo.
Keeruline amet
Rootsi päritolu Jüri-Karl Seim on ametis olnud napilt üle aasta, kuid selle ajaga üle elanud juba kolm majandusministrit. Aastaga on tulnud täielikult ümber korraldada Eesti raudteel liikuva transiitkauba süsteem. Ühe monopoolse ettevõtte asemel tuleb kitsale turule mahutada mitu.
Seetõttu pole Seim oma haldusalas just teab mis populaarne ametnik. Tema käe alt lähevad läbi taotlused, milles mitu firmat soovib vedada kallist kaupa ühel ajal ühel raudteelõigul. Seim rõhutab, et inspektsioon ei vali nende hulgast parimaid, vaid üritab võimaluste piires ahela kõiki lülisid omavahel sujuvalt tööle saada.
Praegu on asi sõbralikust koostööst kaugel. Vene kapitali esindav transiidifirma Spacecom keeldus ameeriklastele kuuluvale Eesti Raudteele maksmast infrastruktuuri kasutamise tasu. Viimane keelas seepeale Spacecomil oma teedel kaubaveo. Seepeale sekkus majandusminister Edgar Savisaar, kes nõudis ligipääsu taastamist. Lõppeks prahvatas Eesti Raudtee suuromaniku Baltic Rail Services juht Edward Burkhardt, et Eesti riik on rikkunud raudtee erastamislepingu tingimusi ning ameeriklased paluvad abi rahvusvaheliselt vahekohtult. Sealt edasi võivad välisinvestorid juba Eesti riigilt kahjutasu nõuda.
Säärane kemplemine käib turu reguleerimisel asja juurde, nendib Seim stoilise rahuga. “Selge see, et Eesti Raudtee on olnud monopoolses seisus, aga nüüd tulevad siia teised ettevõtjad ja see on neile valus.” Üks krabab turgu, mida teine tahab säilitada. Ollakse eriarvamusel ja vaidlustatakse, aga lõpuks jõutakse ikka arusaamale, et praegune korraldus on piisavalt hea.
“Meie tegeleme kasutustasu määramise ja läbilaskevõime jaotamisega. Ja loomulikult järelvalve, see on meie põhiülesanne – ohutusjärelvalve infrastruktuuri ja veeremi peal,” loetleb Seim oma inspektsiooni tegevusi.
Seim on tegelnud raudteeohutusega 1980ndate algusest. Ta töötas aastaid Rootsi raudteesignalisatsioonisüsteeme valmistavas ettevõttes ABB Signal, hiljem lõi oma firma ja nõustas tehnilise eksperdina Rootsi raudteevalitsust.
Atoneni aeg
Möödunud aasta alguses sai kuus aastat väldanud nõustamisprojekt läbi ja Seim andis tuttavatele siinmail teada, et on vaba. “Samaaegselt tekkis siin võimalus taotleda seda kohta ja mind valitigi,” ütleb Seim. Oleg Epneri juhitud raudteeameti asemele tekkis Jüri-Karl Seimi käe all töötav raudteeinspektsioon.
Üle-eelmise majandus- ja kommunikatsiooniministri Meelis Atoneni ametiaega jääb aga veel põhjalikuma muudatusena meenutama 2003. aasta sügisel Riigikogus vastu võetud uus raudteeseadus. Seni monopoolselt turgu valitsenud Eesti Raudtee infrastruktuur avati teistele vedajatele.
Sest ajast on raudtee kaubaturu ümberkorraldamine saanud Eesti ühiskonnas “mediaalselt suuremat tähelepanu, kui ta vääriks”, leiab Seim. Sõna “mediaalne” paistab olema tema lemmik – seda kasutab ta tunniajase vestluse käigus neli-viis korda. Seejuures räägib ta laulva vaikse häälega, mis sunnib kuulajat oma tähelepanu hoolega kokku võtma.
Ansipi aeg
Ehkki praegune peaminister Andrus Ansip jõudis majandusministri ametit pidada õige vähe aega, jäi selle paari kuu sisse üks paras segadus raudteeinspektsiooniga.
Kui möödunud sügisel tuli kokku veomahtutaotlusi läbi vaatav komisjon, pidas Seim vajalikuks selle koosseisu avalikkuse eest varjul hoida. Ta kartis, et meedia kõrgendatud tähelepanu ei lase ametnikel rahulikult töötada. Tollane majandusminister, avatud suhtlemise suur propageerija Ansip aga võttis kätte ja luges nimed ette. Kokkuvõttes selgus, et alalhoidliku rootsieestlase kartus oli asjata.
“Helistame ringi, uurime turgu, vaatame aastaaruandeid ja üritame endale asjast pilti luua,” räägib Seim veomahu taotluste läbivaatamisest. “Kuna niite on palju, siis peame vaatama, kas seal on õhku või mitte.”
Eelmise perioodi taotlused olid näiteks selgelt suuremad, kui Eestis võimalik vedada. Inspektsioon uuris sadamaoperaatoritelt ja teistelt asjaosalistelt ning selgitas välja, et tegelikult ei ole need mahud nii suured, nagu nõudlus näitas. Selle alusel oli hõlpsam veomahtu jagada.
Savisaare aeg
Mai lõpust rakendus veomahu tänavuaastane periood, kuid juba on esitatud taotlused järgmiseks, 2006-2007 perioodiks. Need on ka vormiliselt läbi vaadatud. Üks taotlus tunnistati kehtetuks. Viie kauba- ja kolme reisijatevedaja vahel tuleb ära jagada Eesti mitte just eriti tiheda raudteevõrgu kasutamine.
See töö on umbes nagu õppealajuhtajal tunniplaani koostamine, aga oluliselt mahukam. Tuleb arvestada, et suured firmad peavad planeerima oma logistikaprotseduurid, panema paika meeskonnad ja hooldusajad. Seda ei tee nädala või kuuga, see võtab rohkem aega.
Eestis on neli transiidisadamat – Paldiski, Kopli, Sillamäe ja Muuga. Neist viimase kaudu liigub Eestist välja suurem osa kaupa. See tähendab, et sinna suunduv raudtee on ka kõige nõutum. Seal on ka jagamisega kõige kitsamad lood.
Kui ressurss ammendub ja vedajatel paistab tõepoolest olevat nii palju mahtu, nagu nad hetkel vaid paberi peal väidavad, võib tulevikus kõne alla tulla veomahtude jagamine oksjoni meetodil. Kes rohkem pakub, see veab.
Kui veomahud on jagatud, tekib teine häda kasutustasuga. Seaduse järgi on paika pandud kindel suurusjärk. Eesti Raudtee leiab, et kasutustasu on liiga madal ja talle laekub liiga vähe raha investeeringute tegemiseks. Riigi arvutus baseerub aga sellel, et ettevõte teeks esmalt investeeringud ja siis küsiks raha tee kasutajate käest tagasi. Seim usub, et ERil peaks raha jätkuma. Transiidiäri on praegu päris tulus äri. Liiati polevat Eesti Raudtee absoluutarvudes oma veomahtu kaotanud. Protsentuaalselt, jah, muidugi, on teised turgu ära kahmanud.
Seim usub, et mahtude mõttes hakkab Eesti turg end peagi ammendama. Küll aga võiks operaatoreid olla veelgi enam. See tähendab, et uued tulijad napsavad ära eelkõige suurima turuosaga Eesti Raudtee leiba.
Lindude ja koorilaulu aeg
Seim lisab pika jutu otsa veenval häälel, et tema amet on hoolimata keerukusest äärmiselt huvitav. “Kogu aeg juhtub midagi ja see vürtsitab seda asja.” Sellist asja pole olnud, et keegi oleks tulnud "ahvatleva" ettepaneku või käreda ähvardusega. “Ma olen ehk jätnud sellise mulje, et pole mõtet tulla midagi pakkuma. Ehk tuleneb see väliseestlase taustast.”
Seim kolis püsivalt Eestisse alles möödunud aastal. Eestlastest vanemate Rootsis sündinud lapsena käis ta nagu iga teine ontlik väliseestlane Stockholmi Eesti Koolis, mille direktor on nüüd muide tema vend Jaan Seim. Hiljem sai Jüri-Karlist suur eestluse eestvedaja, ta korraldas metsaülikooli asutajana sütitavaid seminare. Kui kodumaa taasiseseisvus, kutsuti sotisaaldemokraadist Seim Savisaare ja Tiit Vähi valitsuste nõunikuks väliseestluse ja majanduse küsimustes. Ta kandideeris koguni Riigikokku ja oleks võinud seal ka asendusliikmena istuda, kuid otsustaval hetkel ütles kohast ära. Pärast lahutust pidas ta paremaks veeta võimalikult palju aega Rootsis toona 9- ja 11-aastaste tütardega.
Kuigi Seim mõjub range ja ülikonkreetse mehena, sulab ta silmnähtavalt, kui jutt läheb tema harrastustele väljaspool raudteed. Tänu Tallinna kammerkoori kodulehele on nimelt teada, et ta laulab seal bassi. Kohale jõuab umbes pooltesse proovidesse. Kontserdid on aga tähtsamad ja seal üritab bass kohal käia – viimati maikuus Saksamaa ringreisil.
Üks lapsepõlvest pärit hobi on Seimil veel – käia looduses linde vaatamas. Näiteks otse Tallinna südames Paljassaarel on selleks päris head võimalused. Rootsis aga olevat ornitoloogidel lausa oma alarmsüsteem, et kui keegi midagi haruldast näeb, saavad ülejäänud 3000 linnuhuvilist kodeeritud sõnumi, mis, kus, kuidas. Ükskord oli sellise teate peale vaja hädasti pärast lõunast koosolekut põrutada Stockholmist Ölandile ja ööseks tagasi, kokku 450 kilomeetrit. Aga asi oli seda väärt: Seim nägi oma silmaga teist korda ajaloos Euroopa mandrile sattunud haruldast koovitajat, kes muidu pesitseb ainult Hudsoni lahe ääres Kanadas.
