Foto: Ilmar Saabas

Aastal 1990 – see oli siis veel fak­tiliselt Nõukogude aeg – lõpetas noormees nimega Ivar Paplavs­kis kiitusega ehitusinseneri õpingud Tallinna Tehnikaülikoolis. Tema diplomi­ töö käsitles poorbetooni tootmisel raja­neva ettevõtluse perspektiive Eestis.
Diplomitööga seoses võis Paplavs­kis rahulolu tunda vähemasti kahe asja üle. Esiteks, et tal lubati kirjutada tee­mal, mis teda ennast köitis (Ivari isa Jazeps Paplavskis töötas sel ajal teadus­direktorina Tallinna Silikaatbetooni Ins­tituudis, mis oli omal alal juhtiv asu­tus Nõukogude Liidus – eks sealt ka see poja “betoonipisik”). Teiseks õnnes­tus tal lõputöö kirjutamisel haruldasel kombel stažeerida “lääne” poorbetooni­ tehastes Soomes ja Rootsis.
Soomes selgitas sealse tehase di­rektor Eesti noorsandile muuhulgas, et kõige tähtsam pole mitte plokkide toot­mine, vaid nende müük. “Ma ei saanud aru, mida ta selle all mõtles – selline lähenemine oli tollal täielik kosmos!” meenutab Ivar Paplavskis.
Üle lahe nähtu innustas Paplavskist väga. Ta julges oma diplomitöösse kirjutada unistuse, et tuleb kord päev, mil Eestiski (kus tollal ruulis täis-nõukogu­delik tootmismentaliteet) saab olema selline ilus ja moodne plokitehas.

Selliaastad raudbetooniäris
Seda tuli siiski veel oodata. Paplavskis oli raudkindel, et temast saab ettevõt­ja, kuid enne oli tarvis läbida “selliaas­tad”. Kui 1990ndate alguses hakkasid puhuma uued tuuled, figureeris ta Eesti-Soome ühisettevõtte SRV Eesti Ehitus Harku betoontoodete tehases (hilisem E-Betoonelement), alguses tootmistseh­hi meistrina, hiljem peadirektori ase­täitjana. Eredalt on Paplavskisele neist aastatest meelde jäänud sõjaväekülade ehitamine Peterburi kandis. Selle linna­ga tekkis tal juba siis suur armastus ja emotsionaalne side.
1995. aastal võinuks Paplavskis va­balt ehitusalal palgalise juhina jätka­ ta, kuid ta tahtis hirmsasti ettevõtjaks hakata!
“Mõtlesin kogu aeg, et tahan seda. Viis aastat on õpitud, äkki peaks nüüd proovima! Kui nüüd ei proovi, siis võib-olla ku­nagi ei viitsigi enam sellist riski võtta. See oleks mind närima jäänudki.”
Tulevase, vaimusilmas ette kuju­tatud tehase tarvis vaatas Paplavs­kis Kunda külje all isegi krundi valmis. Vabriku ehitamiseks tal küll raha polnud, kuid ta märkas, et lubjaäril (lubi on poorbetooni olulisi koostisosi) on ju­met. Koos isaga erastati Rakke lubjate­has, saneeriti see ja müüdi hiljem üli­ hea hinnaga soomlastele.
Paplavskis mäletab lubjatehase müügidiili väga täpselt: “See oli 1998.
aasta 14. august – reedene päev. Meie turg oli 60 protsendi ulatuses Venemaa, kus toodeti ohtralt tselluloosi. Allkir­jastasime tehase müügi reedel, kuid es­maspäeval, 17. augustil oli Venemaal default, rubla devalveeriti neli korda ja eksport sinna lõppes aastateks. Vahel
ikka elus veab ka...”

Kannustas unistus, mitte ehitusbuum
Vedas selleski osas, et nüüd oli Paplavs­kistel raha, et Kundas kopp maasse lüüa. Uuest moodsast tehasest tulid esi­mesed Aeroci poorbetoonplokid 2001.aastal. Kõik põhitoorained – tsement, liiv, lubi – pärinesid seejuures Lääne-Vi­rumaalt.
Ivar Paplavskis ütleb, et aimust lä­henevast ehitusbuumist tal toona pol­nud, oli vaid unistus, mis tuli ellu viia.
Aeroci nimi, kaubamärk (see tähen­dab light as Air, hard as Rock) ja oranži­des toonides kuvand sai välja töötatud koostöös reklaami- ja disainispetsidega. Täna on see õnnestunud bränd tuntud üle regiooni ja plokke toodab Aeroc nii Eestis kui ka Lätis.
Ehitusbuum võttis hoogu üles ja süües kasvas isu. Aeroci mehel tekki­sid Peterburis huvitavad kontaktid Ve­nemaa ühe suurima ehitusfirmaga LSR Group (see 16 000 töötaja ja 1,6 mil­jardi USA dollarilise aastakäibega hiig­lane on täna noteeritud Londoni bör­sil). Venelastel oli huvi hakata poorbe­tooni tootma, kuid puudus vajalik os­kusteave. Eestlastel seevastu oli oskus­ teave ja nälg idaturul jõulisemalt kan­da kinnitada.
Pandigi leivad ühte kappi ning sün­dis Eesti-Vene ühisfirma Aeroc International, mille peadirektoriks oli Paplavs­kis ning millel olid plokivabrikud nii Eestis, Lätis, Peterburis kui ka Ukrainas.
Idaturgudel olid võimalused seejuures nii suured, et isegi buumi ajal jäi Eesti turg Venemaale ja Ukrainale mituküm­mend korda alla.
Paplavskis tunnistab, et mingil het­kel olid ambitsioonid täiesti laes ja reaalsustaju kippus kaduma: Aerocist pidi saama maailma suurim poorbetoonifirma, mis pidi järjest konkurente neelama ning haarama turu turu järel.

Maailmavallutusest ei saanud asja
Sellele ilusale plaanile tõmbas majan­duskriis kriipsu peale. Venelased otsus­tasid, et neile pole muud peale Vene turu tarvis ning äripartnerid lahuta­sid ühisfirma 2010. aastal. Paplavskise­ le jäid Aeroci tehased Eestis ja Lätis (li­saks Skandinaavia turg), LSRile aga Ve­nemaal ja Ukrainas. Seejuures said mõ­lemad oma “mängumaadel” edasi kasu­tada Aeroci kaubamärki.
Kuna idatehased lahkusid Aerocist, kukkus firma käive aastaga seitse korda. Paplavskisest sai üleöö märgatavalt väiksema ettevõtte omanik (buumiaja­ga võrreldes kümme korda väiksema), kuid sellest ei näi tal tagantjärele üldse­gi kahju olevat, otse vastupidi. “See pol­nud mitte tagasilöök, vaid hoopis või­malus! LSRi konglomeraadis pidime ar­vestama erinevate huvide ja vooludega, nüüd sõltub aga kõik meist endist. Hea, et nii läks.”
Vene turule kipub Paplavskis nüüd uuesti. Tänavu ostis ta Soomes sealse tuntuima kivimajade kaubamärgi Jäme­rä, et hakata soomlastele pakkuma Aeroci plokkide baasil kivimajade täistee­nust ja minna (tulla) selle teenusega ka Baltikumi ja Peterburi turgudele. Ees­märk on end uue (võimaliku) ehitus­ krahhi eest kaitsta, hajutades müüki eri turgudele ning pakkudes lõpptarbijale midagi enamat kui lihtsalt kenasti alu­sele laotud “õhulised kivimürakad”. Selle kõige juures tunnistab Paplavs­kis, et üritab tasapisi ka reisida, mootorjahiga sõita ja golfi mängida.
“Olen nõukogu esimees, mis tähendab, et operatiivseid ülesandeid mul pole. Küll aga hoian end olulisemate asjade­ga kursis ja püüan juhatuse esimehele abiks olla. Piiri töö- ja puhkeelu vahele on mul väga raske tõmmata,” ütleb ta.
Ka isa Jazeps olevat veel heas vor­mis, kirjutab artikleid ja esineb konve­rentsidel.