Sekretär oli toonud talle näha heale paberile trüki­tud reklaamvihiku. “Unelmate täitumine teile on lähemal kui kunagi varem, sest valmimas on Tallinna eksklusiivseim elamurajoon Merirahu.”

“Me naersime koos sekretäriga,” räägib Kaal. “Me ei näe selliseid numbreid isegi unes!” Loomaaia töötajad saavad aastas palka kaheksa miljonit kroo­ni. Sama summa eest saanuks Merirahus odava krundi ja maja.

 “Miks mina?” imestas presidendi kantselei direktor Urmas Reinsalu, kel kuupalk 15 000 krooni. “Miks saadetakse selliseid kirju riigiasutustesse?”

Kersti Jundas keskkriminaalpolitsei juhtkonnast tsi­teerib Merirahu reklaami peast. “Keda siis ei huvitaks kaunis villa mere kaldal, jahisadama ja tenniseväljakuga?”

Kõik kolm olid sattunud tähtsa ameti tõttu kogemata Merirahu võimalike kundede nimekirja. Nende kõrval olid miljonärid nagu Aadu Luukas ja Ernes­to Preatoni. 3000 nime Äripäevast ja Kroonikast.

“Lillekesega rohus” pani The Tuberkuloitedi nooruke basskitarrist Aivar Aigro 90ndate algul plikadel põlved värisema. Nüüd tahtis mees korrata sama kinnisvaraturuga. Ta juhtis aktsiaseltsi Hest­lin­ger ehk Merirahu projekti.

“Meie eesmärk on luua parim elukeskkond Tal­lin­nas,” ütles Aigro kohtumisel ajakirjanikega enesekindlalt. Oli september 2000. Merirahu tõotas tulla tõeliselt hiilgav, võrreldes ilma reklaamita kerkinud Tiskre turvaküla ja Puki teega Pirital. Mõlemasse asumisse oli kolinud märkamatult tubli osa kodumai­sest rahaeliidist.

“Eestist pole raha kadunud, see on paarisaja inimese taskus,” uskus Aigro. Ta kavatses pooled tõeliselt rikastest oma külla üle meelitada.

Aigro juhtis Ühispangale kuulunud kinnisvarafirmat Rime, mis sai börsikrahhis valusasti haiget. Firma varade väärtust tuli alla hinnata, näiteks Päärdu mõisa 600 000 krooni võrra. Sindist pealinna tulnud 28aastane mees vajas edu.

“Kinnisvaraäri on usu äri,” jutlustas Aigro. “Kui eestlasel on usku, et kuskil kujuneb eliitrajoon, siis ta ostab väiksemagi võimaluse korral kinnisvara just sinna.”

Eesti Tööstusprojekti arhitekt Siiri-Mannu Sumberg polnud nii suurt elurajooni enne projekteerinud. Õnneks tuli ta 1995. aastal just puhkuselt Ameerikas õppivate poegade juurest. Idarannikult läänerannikule sõites oli proua pildistanud mitmeid peenema rahva kinniseid elurajoone. Tema klient soovis nüüd samasugust. Käiku läks viieteistkümnes eskiisvariant.

Kui topograafid läksid krunte mõõdistama, saatsid Kakumäe elanikud neile politsei kaela. Nad arvasid, et tegemist on järjekordsete autovarastega. Tulevase eliit­rajooni maadel vedeles rüüstatud autovrakke.

Teedeinsener Kaupo Veskimeistri arvuti avas Merirahu faili veerand tundi. Oli aega suitsu teha ja töö üle mõelda. Kommunikatsioonid ei mahtunud plaa­nile, sest geodeet oli märkinud puud liiga suured.

Veskimeister andis arvutile käsu puud väiksemaks teha. Nüüd kadus ekraanilt pilt sootuks. Plaanile oli kantud 19 000 puud. Kuna arvutil käis nii mahukas fail üle jõu, tükeldas insener joonise kolmeks.

Merirahu projekti juhtimine käis linna tei­ses otsas Männikul hulgimüügifirma Haljas kontoris. 1989. aastal asutatud aktsiaselts toob maale Ukraina mahlu, Sloveenia lasteputru, Ungari konserve ja palju muud. Televisioonis reklaamib Haljase soodsaid hindu näitlejatar Eve Kivi.

See on hea äri. Firma nõupidamistesaalis on sama mööbel nagu Eesti Ühispanga presidendi Ain Hanschmidti kabinetis. See on valmistatud ühe kuulsa Saksa mööblimaja poolt.

Haljase omanik ja tegevjuht on Movsum Meh­tijev. Tänavu 40aastaseks saanud mees on Ühispanga pikaajalisemaid kliente. Juba aastaid tagasi pühendas ta Hanschmidti oma unistusse.

Ta tahtis luua oma väikest linna, kus oleks avarust, merevaadet, liivaranda, imelisi aedu ja kauneid purjekaid. Mere taga paistvad Kopli poolsaare naftatünnid tuli üle värvida, et vaade villadest oleks hingemattev.

Detsembris 2000 poseeris Aivar Aigro Merirahus fotograafidele oma äri eduks. PR-kampaaniat juhtis noor lavastaja, Ühispanga endine asepresident Janek Mäggi. Merirahu oli tema kommunikatsioonibüroo Po­werhouse esimene klient. Kõrval naeratas kolmas eks-ühispankur, Merirahu projektijuht Jaanus Sula.

Sula oli juhtinud majandusbuumi sümbooli – Ühispanga pilvelõhkuja ehitamist ja oskas ehitajaid käsutada. Tööd Merirahus kestsid suvest peale. Valmisid kiiskav sild ja Eestis ennenägematu klaasseintega pumbajaam. Kõik see avaldas muljet. 

Merirahu internetiküljele laekus kaugelt üle saja soovi projektiga tutvuda. Kümmekond nimekamat huvilist said kutse kohtingule. Nemad tahtsid kohe krunti osta, kuid ostuga paluti oodata. 

Mehtijev kujutas täpselt ette, kuidas pidulikus riietuses kelnerid serveerivad klientidele ðampanjat. Ostjad jalutavad koos naiste-lastega möö­da Merirahut ja valivad meelepärast maatükki. Jalutuskäik pidi tipnema kruntide oksjoniga.

Ühispankurid olid üllatunud. Nemad eeldasid, et ruutmeeter maksab 1500 krooni. Mehtijev pidas õi­gustatuks küsida palju kõrgemat hinda. Iga ostja pidi saama osanikuks Merirahu sadamas ja elektrijaamas, mis oleksid hakanud elanikele tulu teenima.

Oksjonit ei toimunud kunagi. 2001. aasta algul pi­di Hestlinger hakkama Ühispangale laene tagasi maks­ma. Raha võis saada ainult klientidelt. Merirahu kontorist hakati läbi helistama rikkaid, kes olid ennast võimalike ostjatena üles andnud.

Neile oli vaja öelda krundi hind. Nüüd andis Meh­tijev natuke ja Aigro rohkem järgi. Ruutmeetri hinnaks sai 2400–2900 krooni.

Kalleimad krundid Pirital ja Meriväljal maksid tu­hat krooni ruut. Merirahu lähedal Tiskres oli maa poo­le odavam, aga seal puudus igast majast merevaade.

“Me müüme Tallinna parimat elukeskkonda!” se­le­tas Aigro hinnarekordit. “Arusaadavalt ootavad kliendid sarnase elustandardiga naabreid.”

Hestlingeri müügimehed viskasid omavahel nalja, et igale ostjale võiks anda pealekauba kaks Merce­dest.

Hestlinger ise maksis 1998. aastal Merirahu ühe ruutmeetri eest 30 krooni. Sõnumilehes Ernie koomiksi kõrval ilmunud kuulutuse peale saabus enampakkumisele kõigest üks ümbrik.

Karl Nõmme pakkus 165 000 ruutmeetri eest natuke üle 20 miljoni kroonise alghinna. EVPdes tegi see umbes seitse miljonit krooni. Raha maksis Nõmme eest Ühispank.

1929. aastal sündinud Nõmme on Tööstusprojekti konsultant, kelle erialaks detailplaneeringud ja maade erastamine. 90ndate algul projekteeris ta Maardusse hulgiladusid ja tutvus Mehtijeviga.

Mehtijev otsis juba aastaid ideaalset kohta kodu rajamiseks. Algul peatus ta pilk merekaldal Vabaõhu­muuseumi 4, kuhu kerkivad praegu Künnapu & Padriku kortermajad.

Siis avastas ta Kakumäel teise vaba maalahmaka. Nõukogude ajal suletud piirkonnas olevat katsetatud allveelaevade tehnikat ja õhkpatjadel laevu. Just siia tahtis ta maja ehitada.

Maa tuli riigilt kätte saada. Oksjonil said maad erastada ainult need, kellele oli jäänud kusagil Tallin­nas midagi tagastamata. Aserbaidþaanis sündi­nud Mehtijevile tuli appi Nõmme. Tema vanaisa vilja- ja kartulipõldudele ehitati Nõukogude ajal Lasnamäe.

“See projekt oli minu oma laps. Ma ei tahtnud kasumit saada,” räägib Nõmme. Ta juhtis ise Merirahu detailplaneeringu koostamist.

Nõmme müüs maa Hestlingerile “krooni täpsuse­ga”, tasuks moraalne õigus saada krunt Merirahus.

Ühispank andis Merirahule julgelt raha. 1999. aastal 45 miljonit krooni, järgmisel aastal teist samapalju. 2000. aasta lõpuks kasvas laen 88 miljonile kroonile. Tagatiseks oli maa, mille hüpoteegi oli pank hinnanud sajale miljonile. Liikus jutt, et Merirahusse kolib Ühispanga president Hanschmidt.

Mehtijevi juhtimisel toimusid tööd teistest elurajoo­nidest erinevalt. Mujal müüdi välja kvartalijagu maad, püstitati majad ja alustati teise kvartali müüki. As­falt­teede, laste mänguplatside ja haljastusega ei kiirustatud.

“Merirahus pidi kogu piirkond olema valmis. Mehtijev kujutas ette, et teed säravad, linnud laulavad ja siis avab tema värava. Kliendid tulevad ja ostavad kõik krundid ära,” ütleb Ühispanga osakonnajuhataja Guido Gritsenko.

Ehitamine läks oodatust kulukamaks. Merirahusse kõlbasid parimad materjalid, mis olid ka kalleimad.

Üks projekteerija märkis tänavavalgustuse lambid plaanile tinglikult. Kuid Jaanus Sula oli kehtestanud nii karmi korra, et ehitajad tegid kõik vastavalt plaanile. Vildakad lambid kisti üles ja tõsteti ümber.

Närvipinge läks nii suureks, et Nõmme loobus ter­vis­likel põhjustel detailplaneeringu juhtimisest. Ka ta tööd jätkanud Henn Liiksaar ei saanud lõpuks öösiti magada. “Milleks ennast tappa!” otsustas 45 aastat Tööstusprojektis töötanud mees ja läks pensionile.

Eesti dendroloogide seltsi president Aino Aaspõllu oli ohanud Madeira saarel Monte Tropica pargis: “Meil on nii palju uusrikkaid ja keegi ei oska haljastust hinnata…” Nüüd ootas teda kohtumine ärimehega, kes tahtis tellida terve pargi!

Aaspõllu võttis kaasa 200 fotot maailma kaunimatest parkidest. Jutuajamine tellijaga jättis prouale vapustava mulje. “Mehtijev sai aru, et mina olen fanaatik. Mina sain aru, et tema on fanaatik. Pargi rajamine on tema lapsepõlveunistus.”

Mehtijev valis välja 50 pilti. Eriti meeldis talle Edinburghi botaanikaaed, kus kivirahnud vahelduvad huvitavate okaspuuvormide ja lilledega. Oma pargis soovis ärimees algul näha palju niidetud muru ja rohkesti erkpunaseid suvelilli. Aga ta jäi päri Aaspõllu ideega jagada park kolmeks – Kadrioru, jaapani ja parkmetsa stiilis osadeks.

Ühispankurid ei saanud aru, miks matta vähemalt kümmekond miljonit krooni avalikku parki.

Mehtijev ei lubanud oma ideed ära rikkuda. Ta käskis teha kõik nii, nagu kavandatud. Ja naeris koos Aaspõlluga viimase küsimuse peale: “Peeter I ju ei korraldanud vähempakkumist Kadrioru pargi rajami­seks?”

Aaspõllu sõitis läbi kõik Eesti puukoolid, pani istikuid kinni ja otsis pargile tubli aednikku.

Pool aastat pärast Merirahu reklaamikampaania algust, aprillis 2001 avaldas Eesti Päevaleht kaks kurja esikülge: “Kakumäe pankranniku hävitamine” ja “Pankranniku lõhkuja pääseb karistamatult”.

Kalda kindlustamiseks oli looduslik liivakivirannik võimsate ekskavaatoritega siledaks pügatud. Tööd toimusid keskkonnaministeeriumi loal.

Seejärel ähvardas Tallinna linnavalitsus Aigrot 15­ööpäevase arestiga, sest Merirahus on “ehitustööde käigus vigastatud puid”. Keskkonnainspektsioon nimetas juhtunut “riigimetsa varguseks”, kuid politsei ei pidanud kriminaalasja algatamist võimalikuks.

Merirahu maine oli ootamatult määrdunud. Eesti Päevalehes ilmunud õel lugejakiri kutsus nimetama elurajooni Hullurannaks. Aigro lohutas kliente, et süüdistused on konkurentide laimukampaania.

Merirahu ümbritses soliidne metallist aed, mille iga posti äärde oli istutatud lilli. Tiskre elanik ja müügimänedþer Aleksander Raide sõitis tihti sealt mööda. Tema naabritele saadeti postiga Merirahu reklaame. Kas Raide kartis, et nad kolivad ära?

Tiskret müües oli ta kohanud inimesi, kelle pangaarve oleks võimaldanud kulutada kodule kuni kümme miljonit krooni. Raide kogemust mööda ei tõmmanud väga rikkaid elurajoonid, kus oli ligi sadakond kinnistut. Nad eelistasid osta oluliselt privaatsemaid ja suuremaid krunte kui Tiskres või Merirahus.

Raide teadis ka seda, kuidas paljud rikkad raha väärtustavad. Kord oli üks tema jõukamaid tellijaid vali­nud endale Max Schöni kataloogist duðikabiini, vanni ja WC-poti. Hinnapakkumine lõi kliendi tummaks.

“Muidugi nad teavad, et mul on palju raha,” imestas miljonär. “Aga miks nad arvavad, et ma seda ei loe?” 27 000 kroonine duðikabiin jäi ostmata.

Merirahu arengut jälgis ka tuntud kinnisvaramaakler Sveta Petkina. Oberhausis töötav naine on müünud Pirital 30 eriti kallist krunti. Keegi ei adu temast paremini kinnisvaraarendajate unistuste sihtrühma, venelastest transiidi- ja naftaärimehi.

Mõned tema kliendid olid kaalunud Merirahus krundi omandamist. “Nad ütlesid, et neil on see raha. Nad kutsuti kohvi jooma ja paluti krunt välja valida. Alles siis hakati rääkima hinnast. Inimesed arvasid, et nii kõrge hind öeldi ainult neile. Nad solvusid, et neid nii lolliks peetakse!”

Petkina tutvusringkonnas sai Merirahust naljanumber. “Mõned võrdlesid seda kalmistuga, teised kurikuulsa Moskva vanglaga Matrosskaja tiðina. Merirahu on vene keeles Morskaja tiðina.”

Petkina üllatuseks tulid Merirahu mehed talt nõu küsima. “Rääkisin, et mina müün krunte tuhat krooni ruutmeeter ja kliendid ei seisa järjekorras.”

Suvel 2001 langetati Merirahu kruntide hindu poole võrra: 1200– 1600 kroonile ruutmeeter. Det­sembriks oli müüdud kümme protsenti elamumaast. Hind oli kaugel kunagisest unistusest, kuid ikkagi silmapaistev – keskmiselt 1458 krooni ruutmeeter.

Krunte ostsid edukad ärimehed, kes võisid iseendale hinnalise kingituse teha. Näiteks korvpallur Taavi Reigam, kelle firma Proplastik teenis mullu plastikmaterjalide müügiga 3,5 miljonit krooni puhaskasu­mit.

Või Sergei Bobkin, kes on osanik mere- ja raudteevedusid korraldavas Muuga Inflotis. 24 töötajaga et­te­võte tõi paar aastat tagasi puhastulu 25 miljonit krooni.

Ostjate hulgas polnud kedagi neist 3000 inimesest, kes olid saanud postiga Merirahu broðüüri. Ka Lätis ja Soomes tehtud reklaam jäi vastukajata.

Oma maa täishinnaga ostnud ärimeestele Leonid Kossinovile ja Mehis Pilvele pakkus Hestlinger hüvitust. Kossinov võttis soodushinnaga veel kolm krunti. Pilv valis raha, mida ta nõuab nüüd pank­rotipesast.

2001 lõpus pani Aivar Aigro vabatahtlikult ameti maha. “See on ebaõnnestunud projekt,” ütleb ta täna.

Merirahu müüki hakkas juhtima mööbliärist tulnud Andres Tavast. Suur osa tema energiast kulus ehitajatele, kes nõudsid oma raha ja ähvardasid koh­tuga. “Raskused on ajutised,” rahustas Tavast. “Mul endal on ka vahel taskust raha otsas.”

Alanud pankrotimenetlus peatas äri. “Kümme krunti jäi müümata,” tunnistab Tavast. Viie kuuga müüs ta kaks-kolm krunti. Sellestki rahast võttis Ühispank enamiku laenude kustutamiseks.

Merirahu esimesed reklaamid rõhutasid, kui lä­hedal on Tamjärve kool ja Saku suurhall. Nüüd li­san­dusid interneti koduküljele laused nagu: “Elamura­joo­nil on ka hea bussiühendus kesklinnaga.” 

Guido Gritsenko kannab heast riidest halli ülikonda ega torka liigselt silma. Taibu tiitel on õige igav – “Ühispanga krediidi järelevalve osakonna juha­taja”. Gritsenko on suurte volitustega ametnik, kel on luba võlgnik puupaljaks koorida.

Merirahu pangaarvel oli 2377 krooni. Telefonid olid välja lülitatud. 2002 novembris tuli maksta Ühispangale tagasi 105 miljonit krooni.

Mehtijev oli nõus peaaegu kõigega, kui tööd Meri­rahus jätkuksid. Gritsenko keeldus. Ta lasi kuulutada Merirahule pankroti ja käivitas viie miljoni kroonise hagi Mehtijevi isikliku vara vastu.

Gritsenkol ei olnud valikut. Mängus olid nii tema kui Ühispanga juhtide pead. “Mittetöötavatest lae­nudest” tuleb kanda ette Ühispanga omanikule, Rootsi suurpangale SEB.

Andres Hermeti mustal nahkportfellil on tabav kiri Baron. Ta on pankrotihaldurite koja esi­mees ja Gritsenko kursusevend Tartu ülikooli õi­gusteaduskonnast.

Hermeti juures on uurinud Merirahu dokumente mitmed kinnisvarafirmad. Keegi pole kibelenud võtma üle projekti, mille pealt võib teenida 20 protsenti kasumit. Kinnisvaraarendajale on seda vähe, teda huvitab 50– 100protsendine kasum. Merirahus teeniks meeletult raha, kui ehitada sinna kortermajad. Siis saab müüa rohkem elamispinda.

Just see plaan oli ehitusfirmal Merko eelmise aasta lõpul. Nad tahtsid maksta ruutmeetri eest vaid 1000 krooni ja täita maa neljakorruseliste elamutega. Mehtijevile olid mõlemad tingimused solvavad.

Sel kevadel pani Hermet Merirahu 120 miljoni krooniga müüki. Ostjaid ei leidunud.

Suvel lasi Hermet kõvasti hinda alla, 70 miljonile kroonile. Nüüd ilmus välja Ühispangale kuuluv firma Silverlaw. Pank kavatses rajooni odavalt valmis ehitada ja lootis kõik krundid kolme aastaga maha müüa. Tehing jäi katki, sest rootslased keelasid Merirahu rahastamise teistkordselt.

Novembris läks Merirahu kolmandat korda müüki. Hind oli kõigest 60 miljonit krooni.

Kahest pakkumisest valis Hermet kõrgema – 61,1 miljonit krooni. Selle tegi Hansapangas töötanud Hannes Raag, kes loodab rajooni pooleteise aastaga rahaks teha. “Kinnisvarabüroo Uus Maa müüks krunte ükshaaval, 600–1200 krooni ruutmeeter.” Ostu võimalik rahastaja on Hansapanga Grupp.

Teiseks jäänud SRV Kinnisvara kaalus Merirahusse ka ridamajade ehitamist. SRV arendusjuht Indrek Toome peab “kandi tulevikku täitsa normaalseks”.

Merirahu esimene klient Leonid Kossinov lootis kolida uude koju tänavu suvel. Nüüd lükkub see kevadesse. “Hestlingeri lubadused läksid metsa,” ütleb ärimehe eestlannast abikaasa Reine.

Maja ehitamiseks on pere vedanud Merirahusse ajutise elektrikaabli. Sama vooluga ehitavad oma ma­ju veel kaks naabrit. Tekkinud on nõiaring. Merirahu gaa­sikatlamaja käivitatakse alles siis, kui kütmist ­ootab vähemalt kümmekond maja. Suurema arvu ma­jade ehitus pole võimalik enne püsielektri toomist! Nii lisas Kossinov oma majja individuaalse õlikütte. Välja­minek 50 000 krooni.

Ka tee majani rajas Kossinov ise. Killustikule ku­lus 100 000 krooni. Hestlingeri kirjalik lubadus tee-ehi­tus heastada pole enamat kui paberileht. “Seda raha me tagasi ei saa,” on ärimehe naisel selge pilt. Ta kirjutas pankotihaldurile avalduse, et loobub kõigist nõuetest.

Kui elu oleks õiglane, oleks Movsum Mehtijev kuulus mees. Ta tahtis teha kauni asja, mis läheb ajalukku. Veel tänavu sügisel üritas ta Merirahu päästa, tuues sellega tutvuma ühe Türgi ärimehe. 

Õnnetuseks langes Mehtijev kultuuride erinevuste ohvriks. Vargamäel käib elu teisiti kui “Tuhande ja ühe öö muinasjutus”. Pankrotihaldur Hermet tsiteerib mitmeid ehitajaid: “Moskvas oleks selline elurajoon ammu välja müüdud.”

Äpardumisest lõikasid kasu teised kinnisvaraarendajad. Merirahu hinnad lubasid mujal Tallinnas maad kallimalt müüa.

Mehtijev keeldub pildistamisest ja suhtub ajakirjaniku telefonikõnesse ettevaatlikult. Ta nagu tahaks viisakalt ära öelda, kuid hakkab siis väga siiralt rääkima. 

 “Mul on täna väga valus. Ma tegin seda projekti kaheksa aastat. BNS kirjutab 13. novembril, et Me­ri­rahule saabus 60 miljoni krooniga kaks anonüümset pakkumist. Merirahu on väärt palju rohkem. Mul on 250 avaldust eesti miljonäridelt. Rohkem kui kolm soovijat igale krundile.

Ma olen selle projekti üle väga uhke. Saate aru, et see ongi minu tulu?

Ma tegin kogu Merirahu disaini. See projekt on minu kunstiteos. Iga puu tunneb seal mind. Iga luik on seal minu sõber, ma söödan neid alati.

Alates 1994. aastast töötasin ma Merirahus iga päev kolm tundi. Ka igal laupäeval ja pühapäeval. Uurisin puid, tuuli, loodust. Millal sajab? Kust paistab päike?

Kas te teate, et aprillis kell kolm paistab päike otse Merirahu silla kohal? Täpselt selline sild on Rootsis, ainult puust. Meie kasutasime metalli, meie silla kandevõime on 30 tonni.

Sõbrad ütlesid mulle, et ma olen peast segi läinud. Mind ei huvitanud kasum. Võibolla on see geenidest, mu isa õppis Iraanis arhitektiks ja projekteeris Aser­baidþaanis palju maju.

Meie ühiskonnas armastatakse, sõltumata rahvu­sest, kui keegi kukub. Meil on palju suuri kinnisvara­äri­me­hi, keda häiris, et keegi tundmatu teeb sel­list projekti.

Merirahu on eksklusiivne ja unikaalne mitte ai­nult Eestis, vaid kogu Baltikumis. Hiljuti ehitati Soomes Kotkas analoogne elurajoon, kus on 30–40 maja. Üks­nes pilet sinna maksis 20 dollarit. See oli suur show.

Palun kirjutage, et ma soovin head kõigile neile inimestele, kes Merirahule halba tahtsid. Ma soovin, et Jumal aitaks neid elus ja karjääris.

Hinges jään ma alati Merirahu omanikuks.”

Merirahu

- Vabaõhumuuseumi tee 26
- 88 elamukrunti suurusega 1066–2075 m2
- Pindala 36 hektarit
- Krundi ja maja esialgne hind 7–15 miljonit krooni
- Oma turvameeskond
- 48 turvakaamerat

Merirahus on keelatud: 
- palkmajad
- erksad värvilahendused
- võlvaknad
- üle 2korruselised majad
- majad, mis võtavad krundist üle 13 protsendi

Merirahus peab olema: 
- katuste kalle 20 protsenti
- piirete kõrgus mitte üle 1,5 m 
- tänavapoolsed piirded läbipaistvad
- hoonetel valge värv (vähemalt 25 protsenti)
- puithooned kaetud kivivoodri või krohviga
- 50 protsenti krundist haljastatud
- iga elamu terrassilt vaade merele

Merirahus on soovitavad: 
-  suured aknapinnad
- Arhitektuuribüroo Künnapu & Padrik AS

Merirahu park

- 8 hektarit. Esialgne eelarve 10 miljonit krooni. Pargis oleks töötanud aednik, ülemaednik ja mitu abilist. 
- Loožid vaatega merele (1, eeskujuks foto Inglismaalt). 
- Kadrioru stiilis park: avarad muruväljakud üksikute rododendronisaarekeste, kivirahnude ja mustikapõõsastega, rikkalikult suvelilli, purskkaeve jne. 
- Jaapani stiilis park (2, eeskujuks foto Madeiralt): saared kivirahnude, okaspuuvormide ja lilledega, kosed, ojad sillakestega, mille vahel loomulikult voogavad muruväljad.
- Parkmets: huvitavad looduslikud detailid, valgustatud terviserajad.
2001 kevadel istutati parki 200 puud: amuuri sirel, ginnala vaher, siberi seedermänd, serbia kuusk, kanada kuusk, tamm, punane tamm, pärn, haava leinavorm, haava püramiidvorm, leinapihlakas, valgekirju lehine madal jalakas jne.

Ühispanga äri

1998
Ühispank rahastab Merirahu maa ostu (u 7 miljonit krooni). Movsum Mehtijev võtab endise ühispankuri Aivar Aigro juhtima Merirahu rajavat AS Hestlingeri. Aigro saab 10 protsenti Hestlingeri aktsiatest.


1999
Ühispank laenab Merirahule 45 miljonit krooni.


2000 
Ühispank laenab veel 43 miljonit krooni. Merirahu ehitust juhib endine ühispankur Jaanus Sula, PR-kampaaniat tema kolleeg Janek Mäggi.


2001
Ühispank keeldub panga rootslastest omanike nõudmisel Merirahule raha juurde andmast. Hestlingeri süüdistatakse pankranniku lõhkumises ja puude langetamises. Kruntide müük ei edene.


2002
Kohus kuulutab välja Hestlingeri pankroti. Ühispangal on saamata ligi 90 miljonit krooni. Panga firma üritab osta Merirahu pankrotivara 60 miljoni krooniga, kuid panga rootslastest omanikud keelevad selle ära.

Merirahu suurimad võlanõudjad
Ühispangal on ainsana lootust osa raha kätte saada.

89 miljonit krooni - Eesti Ühispank – laen
4,8 miljonit krooni - Nauroko OÜ – tee-ehitus
2,5 miljonit krooni - Uponor Eesti AS – küttetorustik
1,9 miljonit krooni - Ceres AS – kaldakindlustuse haljastus
1,6 miljonit krooni - Elektritsentrum AS – elektritööd
1,6 miljonit krooni - Mehis ja Silja Pilv – krunt
1,3 miljonit krooni - Eesti Vesiehituse AS – kaldakindlustus
700 000 krooni - Ehitusvahendaja AS – katlamaja
300 000 krooni - Akronto AS – torutööd
200 000 krooni - Eesti Energia AS – elekter


Kokku laekus Merirahu pankrotivarale 34 nõuet kogusummas 128 miljonile kroonile.

Allikas: Pankrotitoimkond