Esmapilgul uskumatuna näiv lugu ise oli aga järgmine. 10. septembril 1956. aastal saabus Prantsusmaa peaminister Guy Mollet Londonisse, et kohtuda oma Briti kolleegi Anthony Edeniga.  See, mida viimane kuulis, oli jahmatav. Omaaegsete salastatud dokumentide põhjal tegi Mollet ettepaneku luua liitriik Suurbritanniaga. Britid vastasid ruttu eitavalt. Kui Eden mõni aeg hiljem Pariisis käis, tuli Mollet välja uue ideega, mille kohaselt Prantsusmaa astuks Briti Rahvaste Ühenduse liikmeks. 28. septembril 1956. aastal dateeritud dokumendis avaldas Eden mõttele poolehoidu ja palus selle koheseks kaalumiseks töösse võtta. Edeni sõnul oli Mollet kindlalt väitnud, et prantslastel ei teki mingeid probleeme Elizabeth II aktsepteerimisega oma riigipeana. Samuti olevat prantslased nõus ühise kodakondsusega, mis antakse sarnaselt Iiri kokkuleppega. 

Mollet' kujul oli tegemist inglise keele õpetajaga, kes oli Teise maailmasõja ajal osalenud Prantsuse vastupanuliikumises ja kes hindas kõrgelt Suurbritannia panust Hitleri-vastases sõjas. Tema idee ei tekkinud sugugi tühjale kohale, kui meenutada Winston Churchilli tuntud ettepanekut 1940. aastast. "A Solemn Act of Union" Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel näinuks tookord ette ette ühise kaitse-, välis-, finants- ja majanduspoliitika. Siis polnud prantslased huvitatud ning äsja alanud Teine maailmasõda sundis peale hoopis omi lahendusi.

Prantsusmaa olukord polnud kiita ka 1956. aastal, mil riik seisis majanduslike raskuste ees. Lisaks oli eskaleerumas Suessi kriis ning verine sõda Alžeerias. Gamal Abdel Nasseri poolset Suessi kanali natsionaliseerimist käsitles Mollet sõja kuulutamisena Prantsusmaale ning samuti ajas teda raevu Egiptuse presidendi toetus Alžeeria Rahvuslikule Vabastusrindele. Pinge kasvas samuti Iisraeli ja Jordaania piiril, kus Pariis oli Iisraeli ja London Jordaania liitlane. Sündmuste kontrolli alt väljudes terendas õõvastav stsenaarium, kus Prantsuse ja Briti sõdurid tõstavad relva üksteise vastu. Kõige selle vastu aitas ainult üks rohi - tihe ja lahutamatu liit Suurbritanniaga.  

Valitsuskabinet laitis Edenile aga Mollet' mõtte maha. Peamine vastuargument oli kartus, et Belgia, Holland, Lääne-Saksamaa ja Itaalia võivad Prantsusmaa eeskujule järgneda, mis muutnuks olukorra Londoni jaoks äärmiselt keeruliseks. Projekt pandi kalevi alla ja unustati.

Laiendagem aga hetkeks ajaloo kitsukest vaatevälja ja nähkem Mollet' ettepanekus midagi rohkemat kui pelgalt algatust kahepoolseks lähenemiseks. Kõigest aasta hiljem, 1957. aastal, moodustati Prantsusmaa ja Saksamaa eestvedamisel Euroopa Ühendus. Suurbritannia jäi pealtvaatajaks kuni 1973. aastani. Mis võinuks aga saada siis, kui Eden oleks võtnud Mollet' kava edasi mõelda ja arendada? Kas tänane Euroopa Liit saanuks teistsuguse alguse ja milliseid mõjutusi oleks see endaga kaasa toonud? Londoni resoluutne äraütlemine ei lubanud neid mõtteid kunagi lõpuni mõelda. Või püüdsid britid vähemasti 1956. aastal säärast suuremat liitu välistada? Tõenäoliselt ei saa me päris ammendavaid vastuseid neile küsimustele kunagi.

Tänase kiire maailma esmased pealispindsed reaktsioonid La Manche'i väina ja Inglise kanali kallastel ulatuvad spekulatsioonideni hiigelriigi teemadel, mis laiunuks Shetlandi saartelt Vahemereni, kuni hinnanguteni, et Mollet' kava elluviimine oleks kokkuvõttes olnud "une catastrophe". Sorbonne'i ülikooli ajalooprofessor Henri Soutou hindas Mollet' ideed "pööraseks" ning arvas, et kui Prantsuse peaminister oleks millalgi hiljem millegi sarnasega välja tulnud, oleks teda ees oodanud kohtupink. Ühendkuningriigi endine Euroopa-minister Denis MacShane aga kommenteeris, et "ajaloo parimad osad peituvad alati joonealustes viidetes" ning et "Prantsusmaa ja Inglismaa on nagu vana abielupaar, kes sageli mõtlevad, kuidas üksteiselt elu võtta, kuid kellel ei tule iialgi pähe teineteisest lahku minna".