Ingmar Muusikus
Uno Laht oli moodne mees. 1960ndatel oli ta üks neid, kes Tallinnas suure soome poeedi Pentti Saarikoskiga suhtles, 1990ndate algul oli ta sage külaline Eesti Ekspressi toimetuses. See oli siis äge ja alternatiivne, nagu Uno Lahtki enamasti üritas olla. Tema kaastöödest paraku meil suuremaid mälestusi pole – Laht oli siis juba muutunud ­niivõrd isepäiseks, et tema naljad ja torked olid  lehe­lugejale liiga raskesti jälgitavad – ei saanud asjale pihta. See käib täiel määral ka tema Lennart Merd käsitleva teose kohta, millest lehe vahel küll kunagi pikk katkend ­ilmus ning mis pidi vist mister Mery’t kuidagi tögama.


Kirjanikuna oli Laht kogu oma ­karjääri vist peaaegu et positiivne tegelane. ­Alates esikkogust “Piimahambad” (1954) tootis ta pidevalt satiiri, mis lubatavuse piire ju pisut avardasid. Muidugi materdas ta palju väikekodanlust, aga pihta sai ka bürokraatia. Endise julgeolekutöötaja vahekord võimuga läks puhuti nii tuliseks, et Laht soovis korduvalt Kirjanike Liidust välja astuda.

Omas ajas väga silmapaistvaks saavutuseks jäi LRi vihik “Bordelli likvideerimine”, ergas ja sugestiivne proosa, mille nimilugu paistis silma erootilise avameelsusega ning teine lugu “Meie, tippkutid, üle kogu maailma” (Tuglase novelliauhind) puutus juutide väljarändamise tabuteemat. Uno lahe tõlkes on ilmunud ka mõned 1960ndail moodsad ja olulised teosed vene (V. ­Aksjonovi “Väikene Vaal, ­tegelikkuse lakeerija”) ja inglis­keelsest kirjandusest (R. Bach “­Jonathan Livingston Merikajakas”).


Nagu nõukogude võim, ei meeldinud egotsentrilisele Lahele eriti ka Eesti ­Vabariik, mis tegi temast vanuigi Kaitsepolitsei aastaraamatute tegelase. Uno Lahe kirjanduslik isik – inimene ja looming – jääb ENSV kirjandust värskendavaks õhuaknaks.