Mis see urbandisain õieti on? Kas Looja on selle “kõigi maailma sitikate ja putukate raamatus” üles tähendanud? Tänapäeval ei tähenda see mitte ainuüksi linnaruumi kujundust, vaid tungib märksa sügavamale privaatsusesse, sulatades kokku eluala, koha ja stiili. Kuid ehk on urbandisain vaid bluff, odav reklaamitrikk? Ühest vastust on raske anda.


Ühistajus on jõud



Linnastumisprotsessi käivitas tööstuse kon­tsentreerumine. Kuidas see disaini mõjutab ja miks? Iga uustulnuk võtab linna kaasa killukese oma kodust, ka harjumused. (Te ei usu? Meenutagem taas, kuidas keegi olla korrusmaja vannitoas hanesid, kanu või sigugi pidanud!)


Nii tekib kõrghoones tohutu variantide paljusus. Ehk just loob see paljusus teatud hetkel ühisnimetaja, mis on sarnane nii Idas kui ka Läänes, nii lõuna- kui ka põhjapoolkeral?


10 minutit keedetud muna muutub kõvaks, sõltumata koore värvist, suurusest või sellest, kas seda keedetakse Austraalias, Hiinas või Skandinaavias. Kui maalt tulnud kupatada pulbitsevasse linnakatlasse, muutuvad nemadki (sarnaselt munanäitega) käitumiselt, harjumustelt ning ellusuhtumiselt linlasteks, olenemata rahvusest, nahavärvist, keelest ja kultuurist. Kuidas aga luua tollele urbaniseerunud inimmassile kõige paremini sobivat, unifitseeritud elukeskkonda?


Minimalism forever



Kuidas ära aimata, mida need suurlinnastunud hinged eri maailma paigus just hetkel ihkavad, milline on hetketrend?


Kui taim on varjus, ihaldab ta päikest. Usun, et metropolis – kesk infopaljust ja kirevust, kiirust ja tempomuutusi, hektelisust ja pinnapealsust – vajab inimene kogu selle sigrimigri tasakaalustamiseks just minimaalset visuaalsust ja sirgjoonelist korrastatust.


Sirgjoone loob valgusvihk pimeduses. Rohu, põõsaste ja puude omavahelised suhted annavad kuldlõikelised proportsioonid. Kui see lihtsus ja vormiline tasakaal ruumis võimalikult multifunktsionaalselt ja korrastatult toimima panna, olemegi ehk tabanud urbaniseerunud hinge tasakaalupunkti.


Selles valguses võikski urbaniseerumist vaadelda kui nõudluse tekitajat minimalismi ja funktsionalismi järele, selle elushoidjat. Seetõttu pole ka barokk, mis kunstiteoreetikute ennustuste kohaselt juba ammu naasma pidi, siiski tänases tegelikkuses pildil... ega saagi olla. Kes arvab muud, ei jaga füüsikast ega massi käsitlevatest seadustest mitte muhvigi.


Urbandisain suurendab kõlapinda


Linnastumine mõjutas disaini juba antiikkultuuris. Modernsete disainiprintsiipide süsteemi lõi aga Le Corbusier sajandi eest ning alates 1956. a Harvardi linnadisainiteemalisest konverentsist kerkis teoreetilistesse arutlustesse urbandisaini mõiste. Internetiajastul võib rääkida juba n-ö neourbanismist, mis on taskukohane ka keskmisele kodukujundajale. Fakt on aga see, et enam kui poole sajandi jooksul on oskajamad selles valdkonnas liigutanud miljardeid ja teevad seda edaspidigi.


Paarkümmend aastat tihedat kokkupuudet disainimaailmaga on näidanud mulle vanu ja teenekaid firmasid, uusi disaini­brän­de, mis tähena taevasse sööstnud, ning jah, paraku ka üllatavaid kadumisi kaar­dilt – teenekas disainer ise või tema ideed on otsa saanud või on aeg neist ­lihtsalt üle sõitnud. Nüüd aga on kätte j&o tild e;udmas hetk, mil hakatakse kaardipakki ümber jagama.


Globaliseerumine muudab maakera tasapinnaks ja ühtäkki ei olegi enam mägede-merede taga midagi salapärast peidus. Nüüd, kui kõik on kõigile avatud, kipub vanade disainimekade lummus hajuma, tekitades võimalusi uutele.


Lisaks kaovad hetkel disainikaardilt mitmedki õhumüüjad ning vanad tegijad, kes pole kriisi tingimustes kõige arukamalt majandanud.


Kuid kes ütles, et just Taani firma peab mööbli ja sisustuse valdkonnas olema maailma urbandisainis number üks? Selleks on võimalus kõigil, kes tunnevad tausta ning oskavad edu nimel õigesti toimida!


Edu valem



Kuidas ennustavad trendi taanlased? BoConcepti kontseptsioon ei rajane staar­disaineritel, vaid peab meeskonnatöö ajutrustiks oma disainigruppi, urbanistlikku alkeemialaborit. Protsesside tajumiseks kasutatakse kõrvade, silmade ja haistmismeelena esinduskauplusi ning mõjukaid otsustajaid maailma metropolides.


Mis on parajasti cool ning kõigi jaoks vaidlematult aktsepteeritav? I-pod, caffe latte, hiphop shopping, Adidas, Coca-Cola, scooter, clubbing, postmodernism, T-särk, Starbucks, talkshow’d, SMS, Wifi, moodne arhitektuur, MTV, karaoke, sushi, breiktants, grafiti, minimalism, take away... Need märksõnad võibki kokku võtta sõnaga trend.


Hetketrendi tunnetamine, tajutasandil lahtimuukimine ning vormikeelde transformeerimine – see ongi urbandisaini võti. Selle baasiks on ühtekuuluvustunne, vastandiks aga hirm rongist maha jäämise ees. Seda pulssi peab disainer tunnetama, olles teadlik kingamoe muutustest Milanos, kangamoe uudistest Singapuris, tänavapildist New Yorgis, sushi uuest maitsebuketist Tokyos, kübarate moeröögatustest Pariisis ja muusikauudistest Londonis...


Mööblimaailmas urbandisaini esinumbriks pürgiv BoConcept pole kellegi friigist looja trendikas idée fixe, vaid professionaal­selt kujundatud meeskonnatöö tulemus – mitmetahuline, siiruviiruline nagu sibul. Käivitatud isereguleeruv dünaamiline süsteem saab toitu protsessist endast, mille põhjal “disaini disainida”. Reaalsusest lähtuvad vajadused visualiseeritakse ning tootedisain täidab vahetult turu ootusi (aga mitte vastupidi, et luuakse originaaltaies ja siis hakatakse sellele paaniliselt turul kohta otsima). Tulemuseks pole protsesside summa ega korrutis, vaid pigem on tulem tõstetud astmesse!


Ava uks, Eesti disain!



Mida eespool toodust õppida? Kui tahetakse, siis vägagi palju. Põhja poolt üle lahe vaadates paistab Eestimaa loovuse potentsiaal nii tihe, et maa lausa aurab. Loojatel annet ja tootjatel tahtmist oleks meil justkui ülearugi. Küll aga puudub loov meeskonnatöö.


See, et meie mööblitegijad/kujundajad urbandisaini kui trendi elujõulist olemust veel sügavuti ei teadvusta, pole probleem, pole see ka mujal teisiti. Kes aga asja olemuse lahti hammustaks, saaks konkurentide ees olulise eelise, sest elitaardisainiga võrreldes on urbandisaini sihtgrupp ja kasumlikkus n-kordne.


Samas, kui üksikettevõtte ekspordi toetamine riigi poolt pole piisavalt jätkusuutlik samm, on seda kindlalt ülemaailmse ärisüsteemi loomine, kus osa tootmisest võib toimuda mujal, aga ajudeomanik on Eestis – ja raha tuleb koju. Miks mitte teha seda nüüd, kui Eesti riik otsib eksportturgude jaoks paaniliselt toetusobjekte – uks on just õige koha pealt irvakil?


Uurige poes BoConcepti mööblitükke, kas tajute teadlikku protsessikujundust? Nende visiooni suunas tasub silmad-kõrvad lahti hoida, sest kuna tänap& amp; auml;eva disainimaailm on niivõrd mitmekihiline, siis pime kana sealt tera ei leia.
Toivo Rande, Ph.D., on endine Tallinna disainmööbli salongide omanik,;disaini­ekspert, -analüütik; praegu töötab Helsingis, juhib;rahvusvahelisi projekte Skandinaavias ja Venemaal.