15.05.2009, 00:00
Urbandisain–süsteemne invasioon turule
Meie disainerite unistus, elitaardisain, saaks olla vaid õieks majandusedu okstel. Toivo Rande sisendab, et just trendijälgiv disain võib osutuda edukaks äriks.
„Meie jaoks pole midagi tähtsamat kui vankumatu soov saada maailma
suurlinnades juhtivaks urbandisaini brändiks!” teatab meediale Viggo
Molholm, Taani mööbli- ja sisustusfirma BoConcept president. Ja usk
ongi mis tahes saavutuse olulisim komponent.
Mis see urbandisain
õieti on? Kas Looja on selle “kõigi maailma sitikate ja
putukate raamatus” üles tähendanud? Tänapäeval ei
tähenda see mitte ainuüksi linnaruumi kujundust, vaid tungib
märksa sügavamale privaatsusesse, sulatades kokku eluala, koha ja
stiili. Kuid ehk on urbandisain vaid bluff, odav reklaamitrikk? Ühest
vastust on raske anda.
Ühistajus on
jõud
Linnastumisprotsessi käivitas
tööstuse kontsentreerumine. Kuidas see disaini mõjutab ja
miks? Iga uustulnuk võtab linna kaasa killukese oma kodust, ka
harjumused. (Te ei usu? Meenutagem taas, kuidas keegi olla korrusmaja vannitoas
hanesid, kanu või sigugi pidanud!)
Nii tekib
kõrghoones tohutu variantide paljusus. Ehk just loob see paljusus teatud
hetkel ühisnimetaja, mis on sarnane nii Idas kui ka Läänes, nii
lõuna- kui ka põhjapoolkeral?
10 minutit keedetud muna
muutub kõvaks, sõltumata koore värvist, suurusest või
sellest, kas seda keedetakse Austraalias, Hiinas või Skandinaavias. Kui
maalt tulnud kupatada pulbitsevasse linnakatlasse, muutuvad nemadki (sarnaselt
munanäitega) käitumiselt, harjumustelt ning ellusuhtumiselt
linlasteks, olenemata rahvusest, nahavärvist, keelest ja kultuurist.
Kuidas aga luua tollele urbaniseerunud inimmassile kõige paremini
sobivat, unifitseeritud elukeskkonda?
Minimalism
forever
Kuidas ära aimata, mida need suurlinnastunud
hinged eri maailma paigus just hetkel ihkavad, milline on hetketrend?
Kui taim on varjus, ihaldab ta päikest. Usun, et metropolis – kesk
infopaljust ja kirevust, kiirust ja tempomuutusi, hektelisust ja pinnapealsust
– vajab inimene kogu selle sigrimigri tasakaalustamiseks just minimaalset
visuaalsust ja sirgjoonelist korrastatust.
Sirgjoone loob valgusvihk
pimeduses. Rohu, põõsaste ja puude omavahelised suhted annavad
kuldlõikelised proportsioonid. Kui see lihtsus ja vormiline tasakaal
ruumis võimalikult multifunktsionaalselt ja korrastatult toimima panna,
olemegi ehk tabanud urbaniseerunud hinge tasakaalupunkti.
Selles
valguses võikski urbaniseerumist vaadelda kui nõudluse tekitajat
minimalismi ja funktsionalismi järele, selle elushoidjat. Seetõttu
pole ka barokk, mis kunstiteoreetikute ennustuste kohaselt juba ammu naasma
pidi, siiski tänases tegelikkuses pildil... ega saagi olla. Kes arvab
muud, ei jaga füüsikast ega massi käsitlevatest seadustest mitte
muhvigi.
Urbandisain suurendab kõlapinda
Linnastumine mõjutas disaini juba antiikkultuuris. Modernsete
disainiprintsiipide süsteemi lõi aga Le Corbusier sajandi eest ning
alates 1956. a Harvardi linnadisainiteemalisest konverentsist kerkis
teoreetilistesse arutlustesse urbandisaini mõiste. Internetiajastul
võib rääkida juba n-ö neourbanismist, mis on taskukohane
ka keskmisele kodukujundajale. Fakt on aga see, et enam kui poole sajandi
jooksul on oskajamad selles valdkonnas liigutanud miljardeid ja teevad seda
edaspidigi.
Paarkümmend aastat tihedat kokkupuudet
disainimaailmaga on näidanud mulle vanu ja teenekaid firmasid, uusi
disainibrände, mis tähena taevasse sööstnud, ning
jah, paraku ka üllatavaid kadumisi kaardilt – teenekas disainer
ise või tema ideed on otsa saanud või on aeg neist lihtsalt
üle sõitnud. Nüüd aga on kätte j&o
tild
e;udmas hetk, mil hakatakse kaardipakki ümber jagama.
Globaliseerumine muudab maakera tasapinnaks ja ühtäkki ei olegi
enam mägede-merede taga midagi salapärast peidus. Nüüd, kui
kõik on kõigile avatud, kipub vanade disainimekade lummus hajuma,
tekitades võimalusi uutele.
Lisaks kaovad hetkel
disainikaardilt mitmedki õhumüüjad ning vanad tegijad, kes
pole kriisi tingimustes kõige arukamalt majandanud.
Kuid kes
ütles, et just Taani firma peab mööbli ja sisustuse valdkonnas
olema maailma urbandisainis number üks? Selleks on võimalus
kõigil, kes tunnevad tausta ning oskavad edu nimel õigesti
toimida!
Edu valem
Kuidas ennustavad
trendi taanlased? BoConcepti kontseptsioon ei rajane staardisaineritel,
vaid peab meeskonnatöö ajutrustiks oma disainigruppi, urbanistlikku
alkeemialaborit. Protsesside tajumiseks kasutatakse kõrvade, silmade ja
haistmismeelena esinduskauplusi ning mõjukaid otsustajaid maailma
metropolides.
Mis on parajasti cool ning kõigi jaoks
vaidlematult aktsepteeritav? I-pod, caffe latte, hiphop shopping, Adidas,
Coca-Cola, scooter, clubbing, postmodernism, T-särk, Starbucks,
talkshow’d, SMS, Wifi, moodne arhitektuur, MTV, karaoke, sushi,
breiktants, grafiti, minimalism, take away... Need märksõnad
võibki kokku võtta sõnaga trend.
Hetketrendi
tunnetamine, tajutasandil lahtimuukimine ning vormikeelde transformeerimine
– see ongi urbandisaini võti. Selle baasiks on
ühtekuuluvustunne, vastandiks aga hirm rongist maha jäämise ees.
Seda pulssi peab disainer tunnetama, olles teadlik kingamoe muutustest Milanos,
kangamoe uudistest Singapuris, tänavapildist New Yorgis, sushi uuest
maitsebuketist Tokyos, kübarate moeröögatustest Pariisis ja
muusikauudistest Londonis...
Mööblimaailmas urbandisaini
esinumbriks pürgiv BoConcept pole kellegi friigist looja trendikas
idée fixe, vaid professionaalselt kujundatud meeskonnatöö
tulemus – mitmetahuline, siiruviiruline nagu sibul. Käivitatud
isereguleeruv dünaamiline süsteem saab toitu protsessist endast,
mille põhjal “disaini disainida”. Reaalsusest lähtuvad
vajadused visualiseeritakse ning tootedisain täidab vahetult turu ootusi
(aga mitte vastupidi, et luuakse originaaltaies ja siis hakatakse sellele
paaniliselt turul kohta otsima). Tulemuseks pole protsesside summa ega
korrutis, vaid pigem on tulem tõstetud astmesse!
Ava
uks, Eesti disain!
Mida eespool toodust õppida? Kui
tahetakse, siis vägagi palju. Põhja poolt üle lahe vaadates
paistab Eestimaa loovuse potentsiaal nii tihe, et maa lausa aurab. Loojatel
annet ja tootjatel tahtmist oleks meil justkui ülearugi. Küll aga
puudub loov meeskonnatöö.
See, et meie
mööblitegijad/kujundajad urbandisaini kui trendi elujõulist
olemust veel sügavuti ei teadvusta, pole probleem, pole see ka mujal
teisiti. Kes aga asja olemuse lahti hammustaks, saaks konkurentide ees olulise
eelise, sest elitaardisainiga võrreldes on urbandisaini sihtgrupp ja
kasumlikkus n-kordne.
Samas, kui üksikettevõtte ekspordi
toetamine riigi poolt pole piisavalt jätkusuutlik samm, on seda kindlalt
ülemaailmse ärisüsteemi loomine, kus osa tootmisest võib
toimuda mujal, aga ajudeomanik on Eestis – ja raha tuleb koju. Miks mitte
teha seda nüüd, kui Eesti riik otsib eksportturgude jaoks paaniliselt
toetusobjekte – uks on just õige koha pealt irvakil?
Uurige poes BoConcepti mööblitükke, kas tajute teadlikku
protsessikujundust? Nende visiooni suunas tasub silmad-kõrvad lahti
hoida, sest kuna tänap&
amp;
auml;eva disainimaailm on niivõrd mitmekihiline, siis pime kana sealt
tera ei leia.
Toivo Rande, Ph.D., on endine Tallinna disainmööbli salongide omanik,;disainiekspert, -analüütik; praegu töötab Helsingis, juhib;rahvusvahelisi projekte Skandinaavias ja Venemaal.