iStockphoto

Uue vaatekoha järgi on sõjanduslikul otstarbel välja arenenud koostööoskused pannud aluse tänase ühiskonna kõikvõimalikele meeskonnatöödele ja -mängudele.

Sõjakuse evolutsioonilistest juurtest kõnelesid antropoloogid, arheoloogid, primatoloogid, psühholoogid ja politoloogid oktoobrikuus USAs Oregoni ülikoolis toimunud konverentsil.

"Koorus välja üsna ühtlane pilt," rääkis Kenti ülikooli evolutsioonipsühholoog Mark Van Vugt ajakirjale New Scientist. "Sõda on meid saatnud vähemalt mitukümmend tuhat, kui mitte mitusada tuhat aastat."

Vugti enese arvates ulatub sõja ajalugu juba inimese ja šimpansi ühiste esivanemateni. Paljudel ürginimeste luukivististel on vigastusi, mis viitavad osavõtule sõjategevusest. Tänapäeva loodusrahvaste seas saab vähemalt kümnendik meestest surma hõimurühmade-vahelistes sõdades. Primatoloogid teavad ammu, et šimpansite rühmad võitlevad sageli omavahel elu ja surma peale.

Šimpansite ja loodusrahvaste militaar­tegevus seisneb peamiselt kiiretes sõjakäikudes, kus ründav pool kasutab ülekaalukat jõudu ja minimeerib seeläbi omaenda kaotusi. "See pole mingi Somme'i lahing," iseloomustab niisugust taktikat Harvardi ülikooli primatoloog Richard Wrangham. Oportunistlike välkrünnakutega nõrgestab agressor konkureerivaid rühmitusi ning suurendab oma rikkust ja territooriumi.

Mitu konverentsil kõnelnut tõid välja uut teaduslikku materjali sugudevaheliste erinevuste kohta. Näiteks selle kohta, et meestel on evolutsiooni käigus välja arenenud kalduvus suunata agressiivsus oma rühmast väljapoole, kuid rühma siseselt edendada koostööd.

"Koalitsiooniline agressiivsus on midagi igiomaselt mehelikku - mehed seltsivad teiste meestega selleks, et rünnata kolmandaid mehi," ütles Stanfordi ülikooli politoloog Rose ­McDermott. Naistevaheline agressiivsus väljendub ­McDermotti sõnul pigem sõnalises kui füüsilises vägivallas ja ilmneb enamasti üks-ühele olukordades. McDermotti, Van Vugti ja nende kolleegide korraldatud rollimängukatsetes on mehed käitunud väljamõeldud maa juhi rollis selgelt agressiivsemalt kui naised.

Aga ka rahuvalvajatena on mehed ja naised erinevad: kui naised suudavad hästi hoolitseda inimrühmasiseste suhete harmoonia eest, siis meestel tuleb paremini välja rühmadevaheline rahusobitus.

Inimkonna iidne sõjakus ei ole toonud meile ainult häda ja viletsust, vaid sel on ka helgem külg. "Huvitaval kombel kiputakse palju rohkem rääkima sõdade tekitatud kahjust," ütles California Santa Barbara ülikooli evolutsioonipsühholoog John Tooby. "Aga edukas sõjategevus eeldab ka ülihäid koostööoskusi." Nii et küllap siis on meis aeg-ajalt välja lööv valmidus üheskoos midagi suurt ja olulist korda saata otsapidi seotud ka meie sõjakusega.