21.11.2008, 00:00
Ürgselt inimlik sõda
Sõda on niisama vana kui inimkond ise ja on meie arengus täitnud;väga kandvat rolli – niisugune arusaam võtab teadlaste seas maad,;tõrjudes kõrvale seni üsna levinud idee, et sõda on inimkultuuri saadus;ja seega suhteliselt hiljuti tekkinud nähtus.
Uue vaatekoha järgi on sõjanduslikul otstarbel välja arenenud
koostööoskused pannud aluse tänase ühiskonna
kõikvõimalikele meeskonnatöödele ja -mängudele.
Sõjakuse evolutsioonilistest juurtest kõnelesid
antropoloogid, arheoloogid, primatoloogid, psühholoogid ja politoloogid
oktoobrikuus USAs Oregoni ülikoolis toimunud konverentsil.
“Koorus välja üsna ühtlane pilt,” rääkis
Kenti ülikooli evolutsioonipsühholoog Mark Van Vugt ajakirjale New
Scientist. “Sõda on meid saatnud vähemalt mitukümmend
tuhat, kui mitte mitusada tuhat aastat.”
Vugti enese arvates
ulatub sõja ajalugu juba inimese ja šimpansi ühiste
esivanemateni.
Paljudel ürginimeste luukivististel on
vigastusi, mis viitavad osavõtule sõjategevusest.
Tänapäeva loodusrahvaste seas saab vähemalt kümnendik
meestest surma hõimurühmade-vahelistes sõdades.
Primatoloogid teavad ammu, et šimpansite rühmad võitlevad
sageli omavahel elu ja surma peale.
Šimpansite ja
loodusrahvaste militaartegevus seisneb peamiselt kiiretes
sõjakäikudes, kus ründav pool kasutab ülekaalukat
jõudu ja minimeerib seeläbi omaenda kaotusi. “See pole mingi
Somme’i lahing,” iseloomustab niisugust taktikat Harvardi
ülikooli primatoloog Richard Wrangham. Oportunistlike
välkrünnakutega nõrgestab agressor konkureerivaid
rühmitusi ning suurendab oma rikkust ja territooriumi.
Mitu
konverentsil kõnelnut tõid välja uut teaduslikku materjali
sugudevaheliste erinevuste kohta. Näiteks selle kohta, et meestel on
evolutsiooni käigus välja arenenud kalduvus suunata agressiivsus oma
rühmast väljapoole, kuid rühma siseselt edendada
koostööd.
“Koalitsiooniline agressiivsus on midagi
igiomaselt mehelikku – mehed seltsivad teiste meestega selleks, et
rünnata kolmandaid mehi,” ütles Stanfordi ülikooli
politoloog Rose McDermott. Naistevaheline agressiivsus väljendub
McDermotti sõnul pigem sõnalises kui füüsilises
vägivallas ja ilmneb enamasti üks-ühele olukordades. McDermotti,
Van Vugti ja nende kolleegide korraldatud rollimängukatsetes on mehed
käitunud väljamõeldud maa juhi rollis selgelt agressiivsemalt
kui naised.
Aga ka rahuvalvajatena on mehed ja naised erinevad: kui
naised suudavad hästi hoolitseda inimrühmasiseste suhete harmoonia
eest, siis meestel tuleb paremini välja rühmadevaheline rahusobitus.
Inimkonna iidne sõjakus ei ole toonud meile ainult häda
ja viletsust, vaid sel on ka helgem külg. “Huvitaval kombel
kiputakse palju rohkem rääkima sõdade tekitatud
kahjust,” ütles California Santa Barbara ülikooli
evolutsioonipsühholoog John Tooby. “Aga edukas sõjategevus
eeldab ka ülihäid koostööoskusi.” Nii et küllap
siis on meis aeg-ajalt välja lööv valmidus üheskoos midagi
suurt ja olulist korda saata otsapidi seotud ka meie sõjakusega.