Urmas Reinsalu: "Teatud asjades tuleks ühiskonna arvamust küsida."
Justiitsminister Urmas Reinsalu astub siseministeeriumi uksest välja kell 16.15. Ta tuleb üksi, kõnnib mööda lumist ja värvivaest Laia tänavat. Pole märgata turvameest, pressiesindajat ega helkurit, üksnes raske pruun nahast portfell veab kätt allapoole.
Neljast sajandi algul „äraostmatuna“ bränditud respublikaanist (lisaks Ken-Marti Vaher, Indrek Raudne, Taavi Veskimägi) on Reinsalu ainus veel tipp-poliitikasse jäänu. Pilk on mõtlik ja habemes halli, ent kehakeel ootamatult avatud. Käsi lehvib mõtteid selgitades tuuletallajana laua kohal, viipab hoogu sattudes restoran Bordoo lakke maalitud roosa ingli poole.
Valitsuskoalitsioonile lähedalseisvad isikud sarjavad Reinsalu enesekeskseid „soolosid“ ning liberaalseid kodanikke on kurdistanud tema ammune sõjahüüd „Vali kord!“, kuid kohati imbub Reinsalu kuvandipragudest ka huumorit, leebelt nukrat filosoofiat: „Hea ja kuri võitlevad igas inimeses. Vahel jääb kuri peale. Siis ongi hästi oluline, et see tegu tabatakse ja sellele antakse hinnang. Karistuse karmus polegi siinkohal oluline.“
„Kui sageli tunnete, et kuri teis endas võimust võtta tahab?“ küsin.
„Alati,“ ütleb Reinsalu vaikselt. Ja pärast pausi: „See ongi inimese elu – võitlus iseendaga. Mis see elu muud on kui üks pidev eneseotsimise valu ja kriis.“
Kas nüüd on kord viimaks majas?
Ma ütleks nõnda, et Mati Unt ütles kunagi, et korrastatus on vabaduse eeldus. Elukogenud mees teadis, mida mõtles.
Kord ja kreatiivsus ei välista teineteist?
Üldiselt vist jah on ettekujutus boheemlaslikust kunstnikust selline, et konid on klaasi sees ja kirsad laua peal, aga ma suudan ette kujutada ka sellist kirjanikku, kellel tuba korras on.
Kui kuulete väiteid, et Eestist on saanud politseiriik, siis mida tunnete?
Ma tunnen seda, et see ei vasta lihtsalt tõele. Meie karistuspoliitika on Euroopas keskmisel tasemel ja trend on kinnipeetavate arvu vähenemisele.
