Kolmandat nädalat vinduvas meedikute streigis peaks klassikalise leninliku teooria kohaselt olema kaks osapoolt: töövõtja esitab nõudmised (palk, tööaeg) ja tööandja kui läbirääkimiste tugevam pool leiab kauplemise teel lahenduse.

Et meedikute streik on algusest peale olnud poliitiline (muudmoodi ei saa tõlgendada ebamäärast nõudmist “et arstid ei läheks välismaale”), puudub haiglajuhtidel läbirääkimisteks ruum. Valitsusjuht Ansip saatis Haiglate Liidu eesliinile ilma relvadeta.

Eesti meditsiin on kuluefektiivsuselt eeskujulik – mis tähendabki seda, et meie meedikud teevad, mis suudavad. Meie paneme tervishoiule kuus protsenti SKTst, rikkad riigid kümme. Kui Eesti kulutas aastail 2009–2010 tervishoiule ligi 700 eurot elaniku kohta, siis Soome samal ajal ligi 3000 – vahe on 4,2 korda.

“Me ei saa ju teha otsuseid, mida ei toeta Haigekassa nõukogu ja valitsus,” ohkab Sule. Arstide Liidu esindaja Katrin Rehemaa väidab jälle vastu, et asjaajamine oleks kergem, kui oravaparteile lojaalne Sule oleks poliitiliselt sõltumatum.

Loe edasi Eesti Ekspressi tasulisest versioonist