Kui te olete kunagi lapsena mänginud palliga mädamuna või koera, siis teate, mis tunne praegu Haiglate Liidu esimehel Urmas Sulel (47) võib olla. Sa oled ringi keskel ja püüad palli, mis lendab kõrgelt üle su pea; või tabab sind kui märklauda hoop selja tagant. Haiglajuhid peavad lahendama olukorra, mille üle neil tegelikult puudub kontroll. “Mission impossible,” ütleks selle kohta üks Tom Cruise’i tegelane.

Kolmandat nädalat vinduvas meedikute streigis peaks klassikalise leninliku teooria kohaselt olema kaks osapoolt: töövõtja esitab nõudmised (palk, tööaeg) ja tööandja kui läbirääkimiste tugevam pool leiab kauplemise teel lahenduse.

Et meedikute streik on algusest peale olnud poliitiline (muudmoodi ei saa tõlgendada ebamäärast nõudmist “et arstid ei läheks välismaale”), puudub haiglajuhtidel läbirääkimisteks ruum. Valitsusjuht Ansip saatis Haiglate Liidu eesliinile ilma relvadeta.

Eesti meditsiin on kuluefektiivsuselt eeskujulik – mis tähendabki seda, et meie meedikud teevad, mis suudavad. Meie paneme tervishoiule kuus protsenti SKTst, rikkad riigid kümme. Kui Eesti kulutas aastail 2009–2010 tervishoiule ligi 700 eurot elaniku kohta, siis Soome samal ajal ligi 3000 – vahe on 4,2 korda.

Loe edasi Eesti Ekspressi tasulisest versioonist

Avalehele
16 Kommentaari
Loe veel: