Ursula protest
Igal teisipäeva ennelõunal koguneb Nõmme vanurite päevakeskuses Ursula Calenbergi (72) juhendamisel saksa keele ring. Tavaliselt räägivad vanainimesed omavahel ilmast ning treenivad muidu leebet olmesõnavara, kuid sel nädalal käis ajaleheväljalõigete kaasabil arutelu Iraagis toimuva üle. Ursula: “Ma võin öelda, et ei tunne kedagi, kes oleks selle sõja osas pro (saksa k poolt).”
Pärast enam kui poolesajandist eemalolekut naasis Ursula Nõmmele 90ndate algul. “1939. aastal ütles ema, et nüüd tuleb Eestist Saksamaale ära minna. Olin siis kaheksa aastat vana ja mäletan hästi, et ütlesin: “Ei, mina ei lähe. See on minu kodu!” Kuid mida sain ma teha?”
Kujutan ette, kuidas Ursula minekust keeldus, ehk koguni jalaga vastu põrandat lõi. Sest just seda – “Geh rein! (saksa k mine sisse)” – teeb ta siis, kui on päevakeskuse nagist jope haaranud ning mõnda aega tulutult riidetüki kinnijooksnud luku kallal pusinud, kasu ei midagi.
Ta lööb käega, haarab koti ja kihutab majast välja, hõlmad eest lahti. Mul, ligi pool sajandit nooremal, on tegu, et kannul püsida.
Koraan ja rahutuvi
Kui ameeriklased 1999. aastal Kosovot pommitama hakkasid, pani Ursula endale rahutuviga plakati kaela ja läks Kentmanni tänavale. Seisis kenasti USA saatkonna vastas, otse suure elumaja ees ja üsna üksi, sest sõbrannad ei söandanud meelt avaldama tulla. Varsti saabus turvatöötaja ja teatas, et saatkonna inimesed käsivad Ursulal lahkuda. Ursula vastas, et tema on vaba inimene vabal maal ja võib seista, kus tahab (“Mina ei ole teie territooriumil”). Turvatöötaja arvas, et tuleb kutsuda politsei.
Varsti saabuski erariietes politseinik. “Selgitasin, et see siin on rahutuvi, maailma tuntuim rahusümbool, ja ütlesin, mis asju ma ajan. Politseinik küsis passi näha ja sellega mul probleemi polnud – ma olen ju Eesti kodanik. Me saime väga hästi läbi ja siis läks ta ära, aga tuli varsti jälle tagasi, nägu norus. “Sheff ikkagi väga tahaks, et te siin ei seisaks”.”
Aga Ursula ei andnud alla. Ta piketeeris Kentmanni tänaval edasi, kuni õhtu kätte tuli ja saatkonnatöötajad koju läksid.
Ursula oleks tahtnud minna meelt avaldama ka tänavu kevadel, aga jaksu ei olnud. Ta oli olnud tõsiselt haige, nii haige, et ei suutnud voodist püstigi tõusta.
“Mul oli nii h ä b i . Ma mõtlesin, miks ei ole mina seal saatkonna ees koos teistega! Aga ma lihtsalt ei jaksanud minna.”
Et midagigi teha, kuulas Ursula ööd ja päevad Deutsche Wellet. Ning kui näis, et sõda on vältimatu, riputas ta oma aiaväravale rahutuviga plakati – sellesama, millega ta 1999. aastal USA saatkonna ees meelt avaldamas käis. Päeval, mil liitlasväed Iraaki tungisid, süütas ta väravapostide juures küünlad, pani üle tuvi leinalindi ning asetas välja suure araabia kirjas papitüki Koraani esimeste ridadega. “Kiitke jumalat, maailmade isandat,” öeldakse selles, “teda, kes halastaja ja kaastundlik, viimase kohtupäeva otsustetegija.”
“See on ju palve jumalale. Ma tegin seda selleks, et inimesed näeks: nad ei ole mingid – kuidas nüüd eesti keeles öeldaksegi – barbarid. Nad on ju samuti jumalarahvas, nii nagu kristlased ja juudid.”
“Ma ei ole rikas ameeriklane”
Oma viisiitkaardile on Ursula Calenberg kandnud kirjaniku ametinimetuse. Ta ongi Saksamaal andnud välja paar raamatut ning saksakeelne Heimkehr – teos sellest, kuidas Ursula kodumaale naasis – on ilmunud ka Eesti Raamatu väljaandes.
Kuid rohkem on ilmumata käsikirju. Majakovskilikult ägedas võtmes luulekogusid ja fotoalbumeid. Viimane fotoraamat “Meie kaunis Nõmme” ootab trükkimist juba aastaid. “Kuid kirjastuse sheff ütles, et võtaks liiga kaua, enne kui raha tagasi tuleks.”
“Manuskriptidest” rääkides tõttab Ursula õue ja on kohemaid toas tagasi, terve süli suuri pampe täis. Rebenevad plastikaatkotid on albumeid, mappe ja ajaleheväljalõikeid nii pungil, et keskmine tallinlane venitaks neid tõstes oma kõhulihased raudselt ära. Ent Ursula ei paista kandami kaalu märkavatki.
Ta tuustib pakkides ennastunustavalt. “Lal-la-laa. Kus nüüd on see pilt? Peab olema. Peab-peab. Ah! Mina nüüd ei tea, kus on minu asjad.”
Kolm juba kergelt kolletavat ajaleheväljalõiget laotakse taburetile. Neis kõigis on uudised suurest sõjavastasest meeleavaldusest Karlsruhes. Üks artikkel on illustreeritud fotoga: terve väljak inimesi täis. “Vaat niimoodi näeb see välja Saksamaal!”
Esimest korda avaldaski Ursula sõja vastu meelt Saksa väikelinnas. Ta koguni nälgis kümme päeva selle nimel, et USA tiibrakette riiki ei toodaks.
Viimasel ajal pole Ursula enam Saksamaal käinud. “Mul ei ole ju raha! Mina ei ole rikas ameeriklane. Kuidas ma saan Saksamaale? Lennupilet – selle raha eest saan ma panna majale põranda!”
“Olen nagu hobune tööd teinud”
Kümmekond aastat tagasi nägi Ursula välja nagu iga teine õitsvas keskeas saksa proua. Tal oli poolik pension ja kava rajada Eestisse vanaduspõlveks oma kodu. “Väikest tükki kodumaad tahan ma enda omaks, nii et keegi ei saaks seda minult ära võtta.” P>
Selle kava teostamine ei õnnestunud kergelt. Tänase seisuga on remont ikka veel pooleli ning terve talve magas Ursula oma maja verandal. “Kaheksa aastat ma vaidlesin Nõmme linnaosavalitsusega, et saaksin selle majakese ära osta. Kui nad ütlesid ei, siis saatsin neile jälle uue, teistsuguse sõnastusega kirja.”
Elu pole olnud lihtne: “Kord ma istusin söögitoas ja hakkasin nutma. Mõtlesin: kust võtta raha, et osta sööki, kui viimane sent läheb remondile.”
Kuid ta ei kahetse tagasitulekut.
“Kogu elu ma elasin kui põgenik! Kõik oli ainult korraks, ainult ajutiseks. Nüüd ma tahan oma kodumaal elada ilusasti. Ja siia (käed sirutuvad seinte suunas) tuleb minu oma ilus tuba! Nii palju on juba ära tehtud! Mul on pildid, kuidas siin oli varem – ainult muld ja katkine kraam.”
Tema sõbrannad, Nõmme kohalikud pensionärid, ei saa sellisest asjast aru. “Nad küsivad, miks ma olen tagasi tulnud Eestisse; riiki, kus on nii palju õudusi. Ma olen vastanud: mina tulin tagasi oma kodumaale; m a a l e, mitte riiki.”
Ta vaatab läbi akna heldinult aeda, kus on tõenäoliselt veidike soojem kui remondikraami täis toas. Lumelappidega kaetud krundi mullast sirutuvad kohati välja raagus põõsapuntrad ja harvad oksatüükad.
“See on minu armas aed. Siin on sinililled, seal on pajukesed. See, näete, on jasmiinilehtla: kui te tulete mõnikord südasuvel, on see nagu õitsev dshungel! Ja seal on püsililled. Mõned neist on pikemad kui mina!” Kui vaadata vaid Ursula hoogu ja mitte tema lumivalgeid juukseid; kui kuulata vaid häält, milles kõik ärrid otsekui parimast Kruppi terasest, ei usuks ma eales, et see inimene on juba kaugelt üle pensioniea piiri. Ning Ursula samamoodi: “Ma ikka unustan, et olen juba 72.”
“Aga väga palju olen ma vananenud Eestis. Nagu hobune olen ma siin tööd teinud.”
Hetkeks muutub ta nukraks: “Nüüd, kus ma räägin teiega, tuleb mulle adrenaliin sisse. Kuid kui te lahkute, siis ma kindlasti kaks minutit leban voodis, nuttes, sest ma olen nii otsapõlenud. Ärapõlenud.” Väga lühikeseks hetkeks jääb ta vait.
Siis lendavad käed põgenevate lindudena taas lae poole. Uhkust ja ägedust on tema þestides ning emotsionaalseks muutudes laksatavad rusikad omavahel kokku.
Kui lahkume, tuleb välistrepile Ursula abikaasa Malte, habemesse kasvanud ja Eestis elatud aastatega samuti vanaks jäänud. Ta peatub, et paberossi süüdata.
“Tema on puhas sakslane, ja nii julge oli, et tuli minuga siia kaasa!”
Äkilise tundepuhangu ajel jookseb Urusula mehe juurde ja kallistab teda tuliselt.
