Urvaste hingamis- ja hängimisfestival
Contra ehk ametlikult Margus Konnula sünnipäev – seekord juba kolmekümne teine – toob 22. märtsil Urvastesse esinema traditsiooniliselt erineva laadi ja temperamendiga kirjanikke. 2003. aastal näiteks Ott Arderi, aasta hiljem perekond Ehina ehk Kristiina, Andrese ja natuke Lyd ka.
Contra sünnipäev on muutunud sedavõrd oluliseks kultuurisündmuseks, et seda spondeerib koguni üks õlletehas mitmete tujutõstvate jookidega ning Urvaste vallavalitsus maksab kinni esinejate sõiduraha. Nagu kombeks, toimub alguses kultuuriprogramm, see läheb sujuvalt üle afterparty’ks.
Kui varem on endise kooli, praeguse raamatukogu-naisteklubi-noorteklubi saalis loetud luuletusi ja natuke ka lauldud, siis seekord tahtis Contra, et kevad tuleks teisiti ning lasi sõpradel proosat lugeda. Muidugi on proosatekste raskem jälgida ja raskem esitada. Aga kui Tartu kunstnik Albert Gulk luges ette Mehis Heinsaare juttu "1969", milles kaerapõllu sees elab saladuslik ümmarguse naeratusega Gerko, keda keegi näha ei saa, jäi publik küll haudvaikseks.
Seekord koristas karm gripilaine esinejate nimekirjast mõne ürituse raudvara, nagu Aapo Ilvese ja Olavi Ruitlase. Küll aga jõudis kohale Kerttu Rakke koos sõbra ja naabri, fantasy-kirjanik Andre Trinityga.
Nagu Kerttu Rakke ise hiljem ütles: "Urvaste rahva jaoks oli mul kaasas kolm võlusõna: "kodu", "keset" ja "linna". Kas on vahet seebika ja muu kirjanduse kirjutamise vahel? Kas salvestus toimub stuudios või päris majas? Huvi tema kui telesarja stsenaristi vastu oli nii suur, et küsimusi sadas lakkamatult. Inimesed tahtsid teada kõigest, mida just ekraanil näha pole. Ja lahkusid kindla teadmisega, et ühe seeria käsikiri on 22 lehekülge pikk ning seda kirjutab Rakke neli tundi.
Contra ise pole aastatega muutunud. Vähemalt mitte alates 1998. aastast, mil toimus esimene kirjandusõhtu. Urvaste aga seda rohkem. Pole siin enam sidejaoskonda, pole arstipunkti. 2000. aastal likvideeriti kool. Ja nüüd pole ka kauplust (tõsi, see lubati taastada).
Võib küsida, mis siis üldse jäänud on.
Aga muidugi Tamme-Lauri tamme 800aastane müha ning sünnipäevaesinemist jälgima tulnud arvuka publiku säravad silmad. Kusjuures siin pole tegu ainult jälgimisega, siin ei saa aru, kus lõpeb lava ja algab publik! Nii mõnigi ema keelitab oma kohmetu võsukese luuletust lugema. Küllap on elava klassiku kõrval seismine mudilasele aastateks meelde jääv elamus. Ja kui endine Contra ainus alluv, postiljon Peeter bussist väljudes kirjanikud eest leiab, on ta omainimesena kohe nõus valgustama oma mulksuva põuetasku sisu.
Mis Contrale kingiks kaasa toodi? Tartu noorte intellektuaalide šašlõkivarras-teelusikas oli otsekui välja karanud kunagise Pikri tagumise sisekülje rubriigist "Uusi tarbekaupu". Ja muidugi auto, nagu sünnipäevalaps hiljem õnnelikult teatas! Või täpsemalt mitte terve auto, vaid selle esimene ja kõige tähtsam komponent – lõhnakuusk.
Afterparty leidis aset Contra loodust säästva majandamisega kodus viie kilomeetri kaugusel, kus isegi vett sulatatakse lumest. Märkasin, kuidagi palju uusi inimesi... Urvaste noorpõlv, kes kaheksa aasta eest esimese sünnipäevaürituse ajal alles põlvpükstes käis, on vahepeal saanud suureks!
Contra ei jätnud kasutamata juhust nende kõnepruugiga tutvuda: et ka koolides esinedes endiselt popp ja noortepärane olla. Aga ega sest suurt tolku olnud. Sõnade tšillima ja hängima vahe lahtiseletamine osutus nii raskeks, et järgmisel hommikul oli minul ja Contral nendest risti vastupidine arusaam.
