USA sõltumatu ajakirjanik Joshua Kucera küsis Afganistanis viibides samal treemal küsimuse kolonel David Haightilt, kes vastas talle nii:

"Ameerika sõdur minus tunneb selle üle tülgastust. Aga ma tean, et asjad on, nagu nad on: sisuliselt maksame me vaenlasele, öeldes: „Hei, ära kiusa meid." Mulle ei meeldi see, kuid nii need asjad on."

Samal ajal ei suuda ilmselt keegi kokku arvutada, kui palju miljardeid kulutab USA Pakistani toetuse säilitamiseks.

Ning lisaks maksab USA ka anti-Talibani jõududele vähemalt 14 Afganistani piirkonnas osana salajasest programmist Community Defence Initiative (CDI), mis ekspertide hinnangul jääb pikaks ajaks toitma ebastabiilsust riigis. Sellest kirjutab pikemalt The Guardian. Ajalehe andmeil moodustab USA valitsus programmi toeks 1,3 miljardi dollari suuruse fondi.

See lisandub juba praegu USAl igakuiselt Afganistani sõjale kuluvale metsikule summale: 3,6 miljardit dollarit.

Programmi toetab innukalt NATO vägesid Afganistanis kamandav USA kindral Stanley McChrystal, kuid protestihirmus on selle üksikasju seni teiste liitlaste eest varjus hoitud.

Plaani üheks osaks, mida hüütakse „hõimu vastupanu taskud", on USA erivägede ja isegi pettunud mässuliste integreerimine anti-Talibani omakaitsevägedega. Vastutasuks olukorra stabiliseerimisele oma piirkonnas saavad omakaitseväed taotleda USAlt arenguabi, kuid mitte relvi. Relvad neil juba on.

Teine salaplaani vastuoluline punkt on koostöö Arif Noorzaiga, Afganistani poliitikuga, keda rahvusvahelistes ringkondades ei usaldata.

The New York Times kirjutab, et anti-Talibani omakaitsevägede toetamine tähendab seda, et suureneb oluliselt risk, et nad pöörduvad üksteise vastu, Afganistani valitsuse või ka ameeriklaste endi vastu.

Kokkuvõttes meenutab olukord nii mõneski aspektis Nõukogude Liidu 70ndatel läbikukkunud strateegiat Afganistanis.