Härra Udall, Enefiti esindajad on Ameerika vahet käinud – olete te nendega ka isiklikult kohtunud?
Noh, ma kuulasin Salt Lake Citys ühte teie selli. Noor, energiline, rääkis väga head inglise keelt. Jättis mulle väga hea mulje. Aga... Ma olen väga skeptiline, et Ameerikas võiks olla suur põlevkivitööstus. Arvan, et sellest ei saa kunagi tõsist äri.
Miks nii?
Vedelkütusena on põlevkivi globaalselt väga väike tegija.
Samas loodab Enefit seda Ameerikas paremini kätte saada, sest kihid on paksemad.
Nojah. Meile siin öeldakse ka: kuulge, teil on põlevkivi neli korda rohkem kui Saudi-Araabial tavanaftat. Te upute põlevkivisse! Teil on seda triljoneid tonne! Teil on piisavalt põlevkivi, et toota iga päev miljon barrelit õli 400 aastat järjest! See on kõik tõsi, aga mõttetu ja tähtsusetu jutt, sest meie põlevkivi on nigel, väga madala kvaliteediga ressurss ja parim osa sellest asub vähemalt 300 meetri sügavusel. Teil Eestis on see peaaegu maapinnal. Muide... (Udall peab väikese pausi. Võib-olla ka pisut valib sõnu.) Mõnikord ma mõtlen, kui olen lugenud asju, mida Enefiti juht ütleb – et kõik see kõlab natuke nagu aktsiainvesteering. Et nad teevad ära eeltöö ja ikkagi loodavad, et mõni suurem firma ostab nad 3-4 aasta pärast üle. Põlevkivi on teie Apple’i arvuti. Midagi, mille teie olete välja nuputanud ja milles olete tõesti omal moel maailma juhtriik. Eesti – põlevkivi ja Skype’i maa! Aga ikkagi kõlavad isegi teie plaanid siin Ameerikas veidi spekulatiivselt.