USA teadlased augustavad kodumaa raketikilpi
Teadlased väidavad, et Poolasse planeeritud
raketitõrjesüsteem ning radarisüsteem Tšehhi Vabariigis
võivad olla suunatud Venemaale ning tõrjuda Vene rakette,
ohustades seega Venemaa kaitseks mõeldud tuumaarsenali.
See vaade
toetab Venemaa teravat kriitikat USA plaani suhtes, mis on
viinud kahe suurriigi vastasseisu kõrgeimasse punkti pärast
külma sõja lõppu.
Raketiprogrammi järelvalvega tegelev Pentagoni allüksus USA
Raketikaitse
Agentuur (MDA) lükkas uurijate süüdistused tagasi. Ametlik
seisukoht on, et
raketisüsteem on mõeldud Iraani agressiivsusest tulenevate ohtude
vähendamiseks
ning see ei ole võimeline maha võtma Venemaa rakette.
Riigisekretär Gondoleezza
Rice on nimetanud Venemaa kahtlusi koguni naeruväärseteks.
Venemaa kosmosejõudude ülem kindralleitnant Vladimir Popovkin ütles eelmisel neljapäeval Moskvas, et kui teised viivad oma relvad kosmosesse, vastab Venemaa samaga - hoiatus, mis oli eelkõige ja peamiselt mõeldud just USA-le.
Kuus teadlast, kelle hulgas on ka eliitülikoolide, uurimislaborite ning kõrgete valitsusametnike taustaga inimesi, kinnitasid antud intervjuudes, et Venemaa kartused on põhjendatud. "MDA väited ei ole tõesed," ütles Theodore Postol, Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi füüsik ja raketikaitse plaanide pikaaegne kriitik. "On raske mõista, kuidas nad on saanud eksida millegi nii lihtsaga."
Teadlased ei ole kahtluse alla seadnud teist USA ametnike argumenti, et 10 Poolasse planeeritud Interceptor-tüüpi raketti oleksid lihtsasti alistatavad Venemaa piiratu raketiarsenali poolt.
"Arvan, et see ei muuda administratsiooni esitatud väidet, et süsteem ei kujuta endast Venemaale ohtu," sõnas Baker Spring, Heritage Foundationi rahvusliku julgeoleku analüütik.
Probleem algas sellest, et president George Bush ning USA vanemametnikud käisid sel aastal Euroopas oma liitlasi moosimas, et Vene mured USA raketikilbi suhtes on alusetud. Et väited veenvamad oleksid, esines kindralleitnant Henry (Trey) Obering III slaidiesitlustega, mis demonstreerisid, et Euroopas baseeruv süsteem oleks mõeldud vaid Iraanist tulevate rakettide vastutõrjeks.
Füüsikud rääkisid aga Associated Pressile, et kindral Oberingi esitlused olid võtmeküsimustes eksitavad ja ebajärjepidevad.
Postol ning Cornelli ülikooli rahu-uuringute programmi asedirektor George Lewis on kirjutanud MDA väidete kohta uurimuse. Stanfordi ülikooli rahvusvahelise julgeoleku ja koostöö keskuse teadur Pavel Podvig viis läbi iseseisva uurimise ning kinnitas Postoli ja Lewise tulemusi. Vene füüsik Podvig on olnud kriitiline nii USA kui Vene raketikilbi suhtes.
Veel kontrollisid Postoli leitud andmeid kolm füüsikud, kes kõik ka nende täpsust kinnitasid: Richard Garwin, riikliku teadusauhinna võitja ja üks vesinikupommi loojatest; Philip Coyle, Bill Clintoni administratsiooni asesekretär relvasüsteemide testimise alal; David Wright, tuumatööstuse leviku ja keskkonnaohutusega tegeleva grupi Union of Concerned Scientists füüsik.
MDA aga raiub kui rauda, et USA raketitõrjesüsteem Venemaa mandritevahelistele ballistilistele rakettidele mingit ohtu ei kujuta.
"Põhjus, miks valisime Poola ja Tšehhi, on see, et need paigad on Iraani poolt tulevat ohtu silmas pidades kõige optimaalsemad," väitis kindral Obering 15. märtsil Berliinis Saksa ametnikega kohtudes. Teadlased on lahkarvamusel, öeldes, et raketitõrje ning radar oleksid paremini positsioneeritud Iraanile lähemal olles.
Postol lisas, et Pentagon alatähtsustas USA tõrjerakettide kiirust ning alatähtsustas, kui kaua on neil läheb aega vastaste rakettide tabamiseks.
MDA väitel küündiksid Poolas asuvad raketid kiiruseni 5,8 km/s, mis tähendaks, et need ei osutuks ohtlikuks Venemaa rakettidele. Postol seevastu ütleb, et antud raketid on võimelised jõudma kiiruseni 9 km/s.
MDA vastas Postoli kriitikale, et lugupeetud teadlase järeldused interceptor-rakettide kohta töötavad hästi küll teoorias, kuid mitte tegelikkuses. Nimelt olevat raketid reaalses elus ligi kolmandiku võrra aeglasemad, raketimootori efektiivsus väheneb, ning Vene rakettideni jõudes peaksid need ületama mitmeid raskusi, mida pole nende loomisel ette nähtud.
