USA teadlased uurivad, miks on eestlased pikad või paksud
Tartu Ülikooli Geenivaramu teadlased valisid oma andmebaasis oleva 51 515 geenidoonori hulgast välja 6000 inimese koeproovid. Valikusse võeti äärmused – kõige pikemad ja kõige lühemad ning kõige suurema ja kõige väiksema kehamassiindeksiga (pikkuse ja kaalu suhtega) inimesed. Samuti naised, kelle menstruaaltsükkel algas väga vara või väga hilja. Geenidest otsitakse vastuseid küsimusele, miks need inimesed just sellised on.
Juba lähinädalatel annavad tartlased esimese portsu proove üle postifirmale DHL, kes peab need turvaliselt ookeani taha toimetama. Cambridge’is antakse proovid üle maailma parimale genoomikeskusele Broadi Instituudile.
Tegu on iseseisva asutusega, kus töötavad mitmed Harvardi ja Cambridge’i ülikoolide professorid. Ameeriklaste jaoks oleme “hea uurimismaterjal” – Geenivaramus on ligi viie protsendi eestlaste proovid, mille uurimine võimaldab teha järeldusi terve Eesti rahva kohta. Sama masti biopank on veel vaid islandlastel.
Ameerikas lastakse 6000 koeproovi läbi sekvenaatorite. Sellest joonistuvad välja kõigi doonorite täielikud DNA-järjestused, millest Eesti ja USA teadlased loodavad 2015. aastaks teha hulga Eesti inimeste tervist ja geneetikat puudutavaid järeldusi.
Geenivaramu juht Andres Metspalu ütleb, et kui Eesti rahva biopangast – geenivaramust – on Euroopa ülikoolidele ja uurimisasutustele varemgi proove välja antud (käimas on kümneid uuringuid), siis USAsse saadetakse need esimest korda.
Metspalu jutust jääb mulje, et uuring “Eesti Geenivaramu geenidoonorite täisgenoomsete järjestuste kirjeldamine ning geneetiliste variantide seos haiguste, elustiili ning käitumisega” on täiesti riskivaba ettevõtmine. See kätkeb endas Eesti rahva tervise uurimise eesmärki ning võimaldab meie teadlastel maailma tippudega koos töötada.
Uuringu eesmärk on “iseloomustada Eesti populatsioonis esinevaid genoomseid variante”. Mis küsimustele me 2015. aastaks peaksime vastused saama, ei taha aga Metspalu öelda.
USA-suunalise “väljakande” eestlaste biopangast on heaks kiitnud TÜ inimgeeniuuringute eetika komitee, “kaalukatel põhjustel” pooldab seda ka valitsus.
Proovide analüüs olevat küll väga kallis (ühe proovi täisanalüüs maksab 3000 eurot), kuid selle maksavad kinni ameeriklased. Kuna Tartus on vaid kaks sekvenaatorit, Cambridge’is aga kümneid, on jänkidel paremad tehnilised ja rahalised võimalused proove töödelda. Geenivaramu teabejuht Annely Allik kinnitab, et eestlased ja ameeriklased teineteisele projekti raames midagi ei maksa, küll aga jagavad uurimistulemusi.
Koeproovide säilitamise ja kasutamise üle olevat tagatud täielik kontroll. Doonorite isikuandmeid proovidega kaasa ei anta. Proovid on siiski kodeeritud, mis võimaldab Geenivaramul hiljem uurimistulemuste põhjal konkreetsete isikute kohta järeldusi teha. Mida rohkem erinevaid uuringuid, seda kasulikum olevat ka doonoritele, sest seadus kohustab neile uuringutega seotud infot jagama.
Ometi ütleb proovide USAsse saatmiseks koostatud seletuskiri, et “koeproovide kasutamist viisil, mida Eesti seadus keelab, ei ole võimalik täielikult välistada”.
“Mina küll mingeid riske ei näe. Proovid moodustavad mikro-osa meie kogutust, mistõttu ei lähe midagi kaotsi ka siis, kui postilennuk peaks ookeani kukkuma,” ütleb Metspalu.
Ka Annely Allik teatab, et koeproovide käitlemise riskid on palju väiksemad kui näiteks vereproovide töötlemisel arsti juures.
