Ust-Luga sadam ähvardab vadjalasi
“Taevas on meil üks,“ lausub Ust-Lugas (vadjalaste Laugansuus) ühiselamu ees kõrvetavas hommikupäikeses õlut rüüpav ehitustööline. Pärit on ta Lõuna-Siberist Altaist, kuid elu viib sinna, kus leidub tööd, ja tööd Läänemere ääres jätkub.
“Ust-Luga sadam on üks suurimaid Euroopa mastaabis infrastruktuuriprojekte Venemaal,“ teatas Vladimir Putin. Tal on tõsi taga. Eesti piirist vaid 30 kilomeetri kaugusel valmib kaubasadam, mille täisvõimsus peaks aastaks 2015 paisuma 170 miljonile tonnile.
2000 inimesega unisest Ust-Luga asulast tahetakse ehitada linn 35 000 elanikule. Kuid aktsiaseltsi Kompanija Ust-Luga haare on veelgi laiem. Ettevõtte koduleht teatab, et “Kurgalski (Kurkola — Toim.) poolsaare looduskaunid rannad ja lääneranniku männiseljandikud võimaldavad asendada Venemaale kaotsi läinud Jurmala ja Palanga kuurordid.“
Selline võimas haare paneb mõtlema, et mitte ainult taevas ei ole meil ühine, vaid ka selle all laiuvad maa ja meri. Eriti valusalt annab see aga tunda kohaliku imepisikeseks kahanenud hõimurahva, vadjalaste vaatepunktist.
Kunagi asustasid vadjalased ala, mis ulatus Alutaguselt (võibolla tuleb Jõgevamaa kohal asunud muinasmaakonna Vaiga nimi samuti vadjalastelt?) tänapäeva Peterburini. Ka üks Novgorodi riigi haldusüksus kandis nime “Vadja viiendik”.
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal vaid 73 vadjalast, vadja keele oskajaks pidas end 774 inimest.
Kuid vaid vähemus neist elab Leningradi oblasti Kingisepa rajoonis ehk Vadjamaal. Vanadest vadja küladest leidub üksikuid keeleoskajaid veel vaid Jõgõ&peräl (vene keeles Krakolje), Liivtšüläs (Peski) ja Luuditsas (Lužitsõ).
Sadama tulekuga on külad sattunud löögi alla. Nagu kurdab Vadja Kultuuri Seltsi venelannast juhataja Tatjana Jefimova, on vadjalastelt röövraie ja sadama infrastruktuuri laiendamisega võetud mets, sadam võtab aga ranna. “Tänu reservaladele saab Ust-Luga sadam areneda põhja poole, Soika (Soikkala — Toim.) poolsaarele,“ teatab sadama koduleht optimistlikult, jättes mainimata, et seal asuvad jällegi teise soome-ugri rahvakillu, isurite külad…
Esialgu on plaanis rajada haruraudteejaam Luuditsa küla kirdeossa. Katastroofiline on see mitmes mõttes. Esiteks on Luuditsa vadjalaste keskus, kus ka tänavu 10. juulil peeti vadja külapidu. Teiseks on seis hull ökoloogiliselt. Talvel värvib lahtise söe vedu lume mustaks ning maaparandustööd kuivatavad kaeve. Soisele alale rajatav raudteejaam ja sellega kaasnev reostus paneks põntsu põhjaveele ja nii kogu küla elukõlblikkusele. Harujaama ehitamine on raskete pinnaolude tõttu veel lahtine, kuid nagu Jefimova resigneerunult märgib, kui Venemaal midagi kõrgemal pool otsustatakse, leitakse ka vahendid. Ähvardav on ka Ust-Luga linna laiendamise kava. See käiks terviklikult säilinud vadja ridaküla Jõgõperä arvelt…
